Ühe nädala puhkusest olin Tartus ema juures. Kui mõnus on Tartu! Armas ja parajalt väike. Kuidagi kujunes mõnus rütm, et kuni pärastlõunani hullas tütar vanaemaga rannas, kus nad söötsid parte, tegid liivalosse, kiikusid. Tuppa tulles olid pruunid, väsinud ja õnnelikud. Lõunaajal, kui oli magamise aeg, lükkasin oma Volkswagen Polole hääled sisse ja vuristasime iga päev lõuna suunas: Otepääle, Räpinasse, Võrru, Elvasse. Kuniks väike tegelane kõrval magas, tundsin mina sõitmisest rõõmu. Kohale jõudes olime mõlemad Oma Aja saanud. Käisime läbi kõik lapsepõlverajad: Puhja, Konguta, Rannu. Oli ainult üks eesmärk: tunda rõõmu. Ma ei pidanud paljuks vahel aasal peatuda ja kõrre otsa metsmaasikaid lükkida. Vahel istusime oja kaldal ja sõime kõrsikuid. Vaatasime mõne silla pealt luikesid. Sihtkohta jõudes tegime armsa kohvikuskäigu ja jalutasime niisama. See oli super.

      Nüüd on see suvi läbi. Mul pole olnud sellest kaunimat ja elamusterohkemat. Sain kõike, mida soovisin: lugeda raamatuid, tunda liblikaid kõhus, veeta võrratuid hetki lapsega. Olen nautinud romantilisi hetki inimtühjas mererannas, joonud keset lupiinipõldu vana villise kapotil šampust ja imetlenud looduse muinasjuttu, käinud huvitavatel seminaridel. Hinges on peotäis maailma kauneid hetki. Nii palju päikest, mida talveõhtul suhkruna teetassi poetada. Olen tõeliselt tänulik selle kõige eest.

      Võtan kaasa kogu suveheaduse ja – armastuse aasta teisele poolele vastu minnes. Ma soovin luua endale Kõige Ilusama Aasta Teise Poole. Kas ka sina? Pista siis taskusse armastavad hetked olnud suvest! Nendest saavad päikesehetked sinu sügises.

      Kas oled tõe kuulamiseks valmis?

      Meid kasvatatakse maast madalast üles teadmisega, et valetamine on inetu tegu. Üldjuhul ongi.

      Ka vaikimine võib olla valetamine. Kindlasti on igaühel meist valus vale kas või korraks jalad alt niitnud. Aga mis siis, kui valel on õigustus?

      Valetamine võib tähendada armastust. Valetamine võib olla hädavajalik, et mitte teha haiget lähedastele. Valetamine võib tähendada, et sa hoolid.

      Olime lapsena koos õe ja vennaga peaaegu kõik suved vanaema juures Jõgeval. Tal oli imearmas suvila Pedja jõe ääres. Mõnisada meetrit eemal oli staadion, kus oli ka avalik rand. Sinna minek oli meile rangelt keelatud. Lapsed, nagu ikka, leiavad võimaluse keeldu eirata. Hiilisime õega salaja staadioni randa, kui vanaema oli tukkuma jäänud. Küll oli seal tore hullata! Ja siis tuli üks suur tüdruk, kes ütles: “Lähme ujuma!” Aga meie ju ei osanud. Õde jäi kaldale, aga mina läksin. Ühel hetkel oli põhi jalge alt kadunud. Kõik oli kadunud. Mäletan veel vaid pilti, kui silmad olid korra veepiiril ja siis vee all. Õnneks sai keegi õigel ajal jaole.

      Nii nagu olime kohale hiilinud, hiilisime ka tagasi. Seekord suurte inimeste eest, kes otsisid meie vanemaid. Kohalikud meid ju ei teadnud. Kui koju jõudsime, vanaema veel magas. Läksime aeda ja tulime justkui õuest. Vanaemale valetasime, et unustasime end mängima.

      Vanaema lahkus meie seast nii, et ta sellest loost ei kuulnudki. Kõik lõppes ju hästi, võttis meie lapseloogika asja kokku. Ma ei suuda siiamaani mõelda, et oleks võinud minna teisiti. Me valetasime, sest me armastasime.

      Sõitsin hiljuti mööda Mustamäe teed. Nägin eespool 30 meetri pealt väikest kassipoega, kes oli autoteele sattunud. Järgnev oli nagu filmis: üks auto sõitis temast niimoodi üle, et ta sai hoobi, millest lendas minu auto kahe ratta vahele. Tahavaatepeeglist nägin, kuidas tagumine auto täiesti otse tast üle sõitis. Ma pole kunagi sellist asja näinud. Süda kiskus sees kokku. See oli õudne. Tundsin, et pisarad tulid automaatselt silma. Helena küsis: “Emme, miks kiisu hüppas?” Vastasin esimese mõttega, mis pähe tuli: “Tal hakkas kõht valutama.” “Ta peab siis teki all olema,” arutas tütar ja hakkas rõõmsalt edasi laulma. Oleksin ma pidanud rääkima tõtt?