Luksuslik elu. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
Huvitav, mis tal seal nagu on? J-boy mõtles küsida, kas seal on meigivärgid, aga ei hakanud.
Mahmud keeras muusika maha.
Ütles: „Ma mõtlesin ideaalse kuriteovalemi välja.”
„Mis, valemi?”
„Tähendab, asi on nii. Võiks muretseda peenraha. Siis vahetad peenraha paberrahaks. Võiks sel aastal kama sebida ja müüa. Rahvalt raha pressida, pisiotsi teha, mida iganes. Aga asi on ju nii: mida rohkem pappi, seda parem. Mida lühemat aega riskid, seda parem, eks?”
„Loomulikult.”
„Novot, siis on nii. Kui võtta see, mille kätte saad ja jagad võimaliku karistuse pikkusega, siis saad ju arvu. Eksole?”
„Jah, mul oli mata neli ju.”
„Nii et ütleme, et kui sa saaksid kätte üle viie milli ja võiksid selle eest viieks aastaks kinni minna, või kui sa näiteks saad üle kaheksa milli ja võid selle eest saada kümme aastat. Mis sa siis teeksid?”
„Oleneb ju.”
„Aga mõtle, viis milli jagatud viiega on üks miljon. Kaheksa milli jagada kümnega on ainult kaheksasada tonni. Nii et tuleb teha esimest moodi. Aasta peale on rohkem kroone. Põrguinglid mõtlesid nii, kui nad maksupettustega peale hakkasid, selle eest karistada ei saa.”
„Okei, jõudis kohale. Aga äkki tahaks viie asemel kaheksa milli, ah? Võib-olla tahaks BMW asemel Ferrariga sõita?”
Viisteist minutit hiljem. Nad jõudsid Malmvägenile. Jorge lapsepõlvekant. Miljoniprojekti kümnekorruselised majad, betoonseinad plekilised. Koht, kus temast sai see, kes ta on: J-boy, kokaiiniärikas, Põgenik, kohvikuomanik. Kus tema ema püüdis anda endast parimat. Ema endiselt üsna lähedal, Kistas.
Jorge mõtles, mida rahvas auto kohta ütleb. Range Rover: faking hiigelsuur. Nagu buss.
Ta mõtles: Malmvägen on riik riigis. Rootsi Rootsis. Eraldi riik, kus temasugused seadusi tunnevad. See on see, millest svenssonite Rootsi kunagi aru ei saa – sest nende jaoks on harjunud asi lahutatud emad, poolõed-vennad, pühapäevaisad, neljateistaastased tibid, keda täis peaga vägistatakse, vanainimesed, kes hooldekodusse pannakse, katkised parmud pargipinkidel peredega, kes neist ei hooli. Ideaalist kaugel. Nii et magalarajoonid peavad end kaitsma. Ehitama Rootsi süsteemi sisse oma süsteemi. Oma asja hoidma. Enamik asju on magalarajoonis parem kui nende Rootsis. Üksteisest hoolitakse. Elu on päriselt midagi väärt. Sõprus, armastus, viha – tundeid ei kujutata niisama ette.
Ta tõstis pilgu. Ladu asus maja number nelikümmend viis keldris.
Nende taga: heli. Valgus.
Ta keeras end ringi.
Eraauto. Sinine vilkur katusel. Jorge ei saanud aru, kuidas ta seda ei märganud. Saab 9-5, tumedad tagaklaasid ja tarbetult palju raadioantenne – selge ju, et tsiviiljälitus.
Ta vaatas koti poole põrandal Mahmudi jalgade vahel.
Ta peatas auto. „Nüüd jäime vahele.”
Jorge keeras end uuesti ringi. Autost astus välja erariides inimene. Paistis, et teine jäi autosse.
Ta nägi Mahmudi laubal higipiisku.
Pea hakkas valutama. Rämedad löögid vastu kolju sisepinda.
Kõht hakkas järjest rohkem valutama, iiveldus pressis peale.
Vahel. Kurat, putsis vahel.
Ment tulid lähemale. Tüdruk. Ta oli pikk, blond. Käed vööl: näiliselt rahulik. Jorge nägi kabuuri.
Türa.
Tüdruk jõudis juhiukseni. Koputas aknale. Jorge vajutas nupule. Kui aeglaselt võib üks aken end alla kerida?
Ta vaatas otse ette.
Peas segadus.
Polnud mõtet trikitama hakata. Polnud mõtet sellele isegi mõelda.
Samas, tema, Jorge: endiselt kiire. Teda hüütakse Põgenikuks, for a reason.
Ta nägi auto kõrval Malmvägeni kulunud seinu. Uksed – kõik ühesugused. Ainult soditud oli erinevalt. Läbikäigud majade all, siseõued, keldrid.
Ta oskab siin liikuda.
Ta oskab siin paremini liikuda kui Michael Scofield „Põgenemises”.
Mendiplika torkas pea sisse. „Astuge palun välja.”
Jorge reageeris. Ta vajutas jala põhja. Auto hüppas ettepoole. V8 möirgas. Kolmsada hobujõudu täies hoos.
Mendiplika kisas midagi. Jorget ei huvitanud.
Mahmud karjus: „Sõida, kurat, sõida!”
Jorge keeras paremale, tõmbas roolist. Keha jäi peaaegu ukse sisse kinni.
Ta nägi, et mendid panid vilkuri tööle. Kuulis sireeni.
Andis gaasi.
Malmvägenil üheksakümmend kilomeetrit tunnis. Mendid sada meetrit maas.
Ta mõtles ülehelikiirusel. Tahtis jalgteele keerata. Samas: kui neil õnnestub relvast vabaneda, siis üritavad mendiraisad nad liiklusreeglite jämeda rikkumise eest ikkagi kinni võtta.
Ta laskis edasi. Sõitis all in.
Nugaterav parempööre Bagarbyvägenile. Kiirust ei tõstnud rohkem kui just vajalik.
Mahmud lõugas asju. „Ma viskan tuki välja.”
Jorge ütles, et ei tohi.
Nad keerasid jälle. Eramajade rajoon. Jorge oli lapsena sealt nii palju õunu patsanud, et oleks võinud siidrit tootma hakata. Ta tundis neid teid. Ta orienteerus paremini kui Andy Dufresne filmis „The Shawshank Redemption”.
Veidi eespool: kaks põiktänavat. Täpselt sobiv. Kui nad ühe neist valivad, siis pole mentidel aimugi, kumma. Mendid ei tohiks teda näha – kui nad nüüd ainult kurvi taha jõuaksid. Kõik, nagu vaja: nad peavad jõudma peatuda ja tukikoti välja visata.
Peavad sellest sitast pääsema.
See on ju alles algus.
11
Paar nädalat vanglas. Valvurina.
Ametlikult lasti Hägerström politseist lahti.
Mitteametlikult oli ta sisseimbuja.
Ametlikult sai ta Salberga vanglasse kriminaalhooldajaks. Mitteametlikult oli tema ametinimetus väliagent.
Tema ema Lottie ei öelnud asja kohta eriti midagi, aga Hägerström teadis, et emale tegi muret, et ta politseitöö sinnapaika jättis.
Vanglaelust teadis Martin Hägerström juba palju. Ta oli Rootsi vanglaelu kohta lugenud raporteid ja juurdlustulemusi, Kriminaalhooldusameti analüüsi kinnipeetavate ootuste ja probleemide kohta, Torsfjälli enda aruandeid, mis sisaldasid siseinfot. Kuigi tegelikult olid olud teised. Teooriad ja kätteõpitud meetodid kadusid argipäeva tegelikkusesse. Tundus, et isegi Mrado Slavovici info ei klapi tegelikkusega.
Tähtsaks muutusid inimesed, iga isik oli eraldi ülesanne, millega tegeleda. Iga olukord väike teatrietendus. Aga Hägerström oli professionaal, ta teadis seda. Oli selline tunne, et ta kogu aeg mängib kedagi.
Üks kolleeg aitas tal sisse elada. Esmeralda – tüdruk, kel rippus kummaski kõrvas vähemalt kümme rõngast ja õlavarred olid rohkem musklis kui Madonnal – rääkis talle, kuidas asjad käivad. Iga kohvipausi ajal ta muudkui vatras, mida Hägerströmil tema meelest oli vaja teada. Ringi liikuvatest kuuldustest. Kinnipeetavate sisemine hierarhia. Mis tegelikult toimub, kui kongiuksed on suletud, keda peetakse kõvadeks meesteks, keda pehmeteks. Esmeralda oli lobamokk ja kasutas jalgpallitermineid sagedamini kui mõni spordikommentaator. Vangla personal peab oskama mängu lugeda, Esmeralda mängis nädalavahetusel kodumängu, mõned naismendid on täielikud kobad, ja nii edasi. Esmeralda oli jalgpallifanaatik ja vanglafetišist. Hägerström hindas ülemäärast infot. Sealt oli palju õppida.
Salberga vangla oli