Luksuslik elu. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
mõned asjad on institutsiooni enda kui sellise sees.
Vanglal puudus õu. Kinnipeetavad pääsesid päeval viiekaupa tunniks ajaks aiaga piiratud puhkeruudukesele. Nad valisid ise, kellega tahavad minna. Jaotus tekkis iseenesest: etniline kuuluvus, gängiliikmesus, kuriteotüüp. Mõned sobisid igale poole: motomehed, rootslastest röövlid, narkokunnid. Mõned käisid väljas üksi või kahekaupa: need, kes istusid seksuaalkuritegude või koduvägivallatsemise eest. Ja mõned istusid ööpäev läbi oma kambris, keegi ei tahtnud nende poole isegi vaadata: kitsed. Nende elu oli kõige ohtlikum.
Sama rutiin iga päev: kui uus kinnipeetav saabus, tellis keegi koridorist kohtuotsuse. Saatis selle kambrist kambrisse. Kõik said lugeda, hinnata, süüdi mõista. Kitsed pidid kolm korda päevas plasttopsist kust jooma, neile pandi sitta toidukarpi, nad taoti soki sisse pandud piljardikuulidega veriseks. Kitsed: need, kes nõudsid vähem kui kahekümne nelja tunni jooksul koridorivahetust ja kahekümne kaheksa tunni möödudes tahtsid surra. Üks kord kits, alati kits, nii öeldi. Hägerström mõtles oma ülesandele. Kui ülesanne õnnestub täita, kuid ta paljastatakse, siis samahästi võib ta Rootsist igaveseks lahkuda.
Ta õppis ära vangla kirjutamata reeglid. Kuidas hakkama saada provokatsioonidega, mille eest iga teine konstaabel oleks süüdlase siniseks, kollaseks ja roheliseks tagunud. Kuidas hakkama saada inimestega, kes joovad päevas neli liitrit vett – et uriini lahjendada ja testi jaoks narkojälgedest vabaneda – või kes ennast lõikusid ja kuse oma verega segasid, see oli teine moodus, kuidas varjata tarbitud aineid. Temast sai kinnipeetavate kambrite läbiotsimise ekspert. Teleka sisse kleebiti hambapasta abil soonkinnisega kotikesi hašišiga. Hägerström kruvis arvuteid lahti: kinnipeetavatel olid lubatud isiklikud sülearvutid, kuid mitte internet. Arvutid olid parim paik, kuhu peita väike nuga. Hägerström õppis läbivaatusi tegema kõige sujuvamal moel – vanglas oli see teisiti kui tänaval, siin ei olnud millegagi ähvardada, kui vangid vastu hakkasid. Mobiiltelefonid peideti enamasti alukate alla. Esmeralda ainult naeris: „Higine ja karvane jalgevahe on parim asi maailmas.”
Paari päeva pärast sai Hägerström aru, mis vanglas tegelikult A ja O on. Rutiin. Et köögikäru iga päev samal ajal tuleks, et puhkeperioodid samaks jääksid, et toidukorrad oleksid samal kellaajal. Kaost oli nende meeste elus juba niigi küllalt. Ja paljud kinnipeetavad arvasid, et esimene pool aastat oli vanglas hea. Kui olid mitu kuud eeluurimises istunud, siis oli vanglaelu vabastav kogemus. Nad võisid koos süüa, lauamänge mängida, neil oli korralik päevakava koos asjadega, mida teha.
Kui vangid tahtsid, võisid nad tööga tunnist üheksa Rootsi krooni teenida. Ümbrikke voltida, riidepuid või linnumaju meisterdada. Ühed kogusid raha vangla kontole, teised ostsid papi eest huuletubakat ja limonaadi. Mõned saatsid iga viimase kui krooni perele kodus Lõuna-Ameerikas, Rumeenias või Örebros. Üks vang nõudis, et kõik tema säästud, üle nelja tuhande Rootsi krooni, kantaks üle kaasavangi kontole. Vangla juhtkond kahtlustas mänguvõlga ja keelas ülekande ära. Mees pööras ära, ei tulnud kaks nädalat kambrist välja. Kolmandal nädalal hakkas väljaheitega seinu määrima. Mõnikord saab meeleheide võitu. Maksmata pokkerivõlg võib olla hullem kui kogu maailma sitt.
Enamik vange ei viitsinud töötada. Hängisid hoopis päevad otsa koridoris. Mängisid kaarte või telekamänge. Pikutasid kambris ja vaatasid telekat. Mängisid pinksiruumis pinksi.
Mõnikord läks terve koridor läbi kangialuste vangla spordisaali. Mängiti saalihokit või korvpalli. See lõppes peaaegu alati jamaga. Hakati platsil õiglust paika panema. Aga see oli ikka parem kui duširuumis teritatud hambaharja abil.
Hägerströmi ülesanne oli saada mendiks, kes vangidele meeldib, saada räpaseks mendiks. Ülesanne oli seda raskem, et vangid teadsid, et ta oli olnud politseinik. Hea küll, ta sai kinga – aga ikkagi. FTP, ACAB. Kambrite soditud seinad rääkisid selget keelt: Fuck the Police. All Cops are Bastards. Nad peavad teda usaldama hakkama. Nad peavad arvama, et ta on piisavalt paindlik. Ei kutsu kunagi asjatult abiväge. Alati annab külalisteruumis pool tundi lisaaega, et vang saaks olla koos eesti naisega, kelle kohta kõik peale vangla juhtkonna teadsid, et ta on prostituut. Ei tee kära, kui kambriuksed on lahti ka veel pärast kaheksat õhtul. Ei tee kambrites üleliia läbiotsimisi. Ei kontrolli asjatult voodi ja seina vahet või rebenenud kohta Kriminaalhoolduse vangladiivanis.
Ühel õhtul mõtles Hägerström just proovida JW-ga jutule saada, kui kuulis hääli. Suletud kambriuks, number seitse. Ta avas luugi ja vaatas sisse. Kambris tungles vähemalt viis kinnipeetavat. Kõvahäälsed. Maani täis. Rõõmsad. Ta koputas, enne kui sisse astus. Tahtis austust näidata. Sees jäädi vait. Ta avas ukse. Vangid olid pärmi ja rosinaid saanud ning põrandapesuämbrisse praskat teinud. Hägerström püüdis meestega ilusti rääkida. Arutleda ja panna nad mõistma: see ei ole hea mõte. Ma võin piirduda hoiatusega, aga minge nüüd siit minema.
Ta võis vaid aimata, mida teised valvurid arvavad. Läbi sõrmede vaadates kannuseid ei teeni. Aga vangide hulgas peeti temast pärast vahejuhtumit kohe rohkem. Ta tundis seda niipea, kui teisi valvureid läheduses ei olnud. Ta hakkas vangidele meeldima.
Aga, seal oli üks aga. Aega oli vähe. Paari kuu pärast läheb see kanal kinni. Ta peab enne JW-ga jutu peale saama.
Nad olid mõne korra rääkinud. JW jättis viisaka, vastutuleliku mulje. Ei mingit jama. Ei mingit pläma. Ei mingit hala, miks just JW peaks saama ekstraportsu toitu, tohtima jääda kellegi teise kambrisse või midagi muud taolist, millest kogu aeg räägiti, mille suhtes peale käidi või mida nõuti. JW oli easy-going, selgelt väljenduv, positiivne. Osa valvurite arvates oli ta libe nagu luts, aga üldiselt peeti teda rahulikuks ja korralikuks.
Hägerström püüdis inimeste käest ettevaatlikult uurida, kas kellelgi personalist on JW-ga head suhted, kas ta on kellegagi rohkem rääkinud. Kas keegi on suhelnud temaga rohkem kui puhtast viisakusest. Vastus oli ikka sama: keegi praegustest töötajatest pole temaga sel viisil suhelnud. Aga Esmeralda kinnitas Torsfjälli väidet, täpselt seda põhjust, miks Hägerström siin oli: „Sel juhul Christer Stare, aga tema ju enam ei tööta siin. Jõudsid sina temaga kohtuda?”
Vahel tundus Hägerströmile, et JW suhtes esitatud kahtlused on nõrgad. Miks peaks keegi keeruliste majanduskuritegude sooritamisel kasutama mingi vangi abi? Samas, kui Torsfjälli arvamus paika peab, siis on see geniaalne mõte. Keegi ei tule selle pealegi, et rahapesukeskus on vangla.
Hägerström andis iga päev oma parima. Samal ajal ei tahtnud ta liiga peale käia. JW pole loll. Hägerström ja Torsfjäll teadsid juba, et ta on üsna paranoiline, seejuures õigusega. Ja puudus põhjus, miks JW peaks end siduma uue mendiga paljalt sellepärast, et too on sõbralik. Vaja oli enamat. Hägerström arvas teadvat, mida nimelt.
Lõuna ajal viibis enamik vange sööklas. Kolmanda korruse kahel koridoril oli ühine köök, kus kokkamishuvilised võisid ise lõunat ja õhtusööki valmistada.
JW istus alati ühes keskmistest laudadest. Tal olid heledad, umbes kümne sentimeetri pikkused juuksed. Ta ei paistnud lihaseline, kuid oli ikkagi hästi treenitud. Hägerström oli jälginud tema harjumusi. JW jooksis kolm korda nädalas jõusaali jooksulindil kümme kilomeetrit. Torkas silma, et kes iganes ka jooksulindi peal enne oli, siis vabastas ta koha, kui jõusaali astus JW. Ilmselgelt pole JW positsioon vanglas normaalne.
Valvurid sõid vangidega koos. Vangla juhtkonna meelest peaks see looma omameheliku tunde. Enamasti oli see vaid pealtnäha nii. Kõik mendid istusid ühes lauas. Aga täna kavatses Hägerström katsetada.
JW jagas lauda kolme teise vangiga. Hägerström teadis ka nende kohta. Torsfjälli ettekanded sisaldasid kõiki üksikasju. JW vasakul käel istus Toru, viiekümneaastane jugoslaavlane, kelle tegelik nimi oli Zlatko Rovic. Kakskümmend aastat tagasi sai Toru nii korralikult kolki, et kaotas paremast kõrvast kuulmise. Aga arstid panid tema kuulmekäiku mingi vidina, toru, ja nüüd sai Toru oma kõrva jälle kasutada. Ta oli endine kant, kes nüüd oli ala vahetanud ning tegeles võltsarvete ja muude majanduskuritegudega. Teisel pool lauda istus nooremat sorti talent hüüdnimega Hull-Tim. Tema täielik nimi oli Tim Bredenberg McCarthy. Mees oli kolmkümmend kolm aastat vana ning endine jalgpallihuligaan ja üks üheksakümnendate Firma juhtfiguure.
Praegu