Luksuslik elu. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
pirukast tükki tahavad. Te teate, kellest jutt: Põrguinglid, Bandidos, Original Gangsters, süürlased, albaanlased – nemad on juba vanad olijad. Aga nemad on ajanud oma asja ja meie oma. Ja meie tasemel tegutsevad ju ainult Põrguinglid. Aga uustulnukad: gambialased, Dark Snakes, Born to be Hated, tähendab, täielik loomaaed. Vanasti rahvas arvestas meiega, teadis, et parem on meid rahule jätta. Aga need uued pisikesed ahvid ei saa aru, et meie tasakaalustame Stockholmi halli ala. Nad ei tea midagi ajaloost, nad pole pihta saanud, et kõigile meeldib, kui asjad on korras ja paigas, isegi mentidele meeldib. Põrguinglid, Bandidos ja teised teenivad oma äridest korralikult. Need, kes on hierarhias kõrgemal, tegelevad ehituse peal musta tööjõu ja arvevärkidega, allpool olijad pakuvad oma katust ja müüvad narkotsi. Aga need uued noored, nemad tahavad ainult segadust, kuni nad ise oma kuradi getos kunnid on. Nii et äkki mõni usub, et neil on kasulik minust lahti saada.”
Ta tõmbas sügavalt hinge.
„Aga teisest küljest – parkimismajas tegutses ikka proff, seda ma võin kohe öelda. Nii et rohelised vennad ei lähe mingil juhul arvesse, nemad tegelevad ainult organiseerimata kuritegevusega. Keegi näeb tõsiselt vaeva, et must lahti saada. Ma ei tea, kes ta on, aga see tähendab, et keegi üritab meist kõigist lahti saada.”
Natalie kuulas. Ta oli isaga igati nõus. Keegi tahab isast lahti saada, see on selge. Ja sõda ei ole see keegi alustanud mitte ainult isa vastu. See on sõda kogu Natalie perekonna ja kõigi nende vastu, kes praegu siin raamatukogus istuvad. Sellega ei saa leppida. See on alandus.
Ta vaatas toas viibivaid mehi.
Isa kandis pluusi ja puuvillaseid pükse. Ta oli tõsine.
Stefanovic oli kenasti riides. Siledaks triigitud pluus topeltmansettide ja hõbedast mansetinööpidega, millele oli kirjutanud Gucci. Tal oli sirge seitel, hoolitsetud habemetüügas ja randmel kõva hõbekäevõru. Stefanovic oli ainus, kes oma välimusest sel moel hoolis.
Goran kandis musta dressipluusi, nagu tavaliselt. Alati Adidas. Kulunud jooksutossud, Nike Air – pidevalt. Naljakas, et Goran, kõige trendikaugem serblane kogu Põhja-Euroopas, on ostnud sellised viimase moe järgi retrostiilis tossud. Või siis kannab ta neid juba 1987. aastast peale – ei ole ka üldse võimatu.
Miloradil olid teksad ja kraega roosa Lacoste särk. Ühtlasi oli ta pruuniks päevitunud ja lihaseline. Et nagu Saint-Tropez, here I come.
Milorad üritas noor välja näha, aga Natalie maailmas oli ta tegev olnud sama kaua kui isagi.
Huvitav, millised need mehed tegelikult on? Kas nad suudavad isa kaitsta? Kas nad oskavad.
Siis kerkis Natalie peas veel viimane küsimus. Kõrvetav mõte: kas neid võib tõesti usaldada?
Isa rääkis uutest töövõimalustest. Tuleb olla mitmekülgsem. Muuta harjumusi. Et aeg-ajalt tuleb teisiti läheneda. Uusi inimesi värvata, turvalisust rohkem kontrollida, need ära koristada, kes hakkama ei saa.
Mehed istusid vaikselt. Kuulasid. Torkasid aeg-ajalt mõne sõna vahele.
Nende nägudel kogu aeg: austus.
Siis vaatas Natalie Stefanovici. Piilus uuesti. Ta oli kindel: Stefanovici silmad kilasid.
Lollo rääkis mingi kutiga, kel oli rinnataskus roosa taskurätik ja käel selline kell, nagu Viktoril.
Natalie oli isale helistanud ja ta järgi kutsunud.
Ta oli rääkinud Louisega, mõne teise tüdrukuga, kellega ta tavaliselt väljas kokku sai. Oli vahetanud veel mõne sõna Jetset-Carliga, ajanud mõttetut iba mingi Nippega, naernud ühte kahemeetrist tüüpi, kes oli pikk nagu Burj Al Arab ja hääldas eriti koomiliselt sõna „türkiissinine”. Õhtul polnud midagi viga, aga nüüd tahtis ta koju.
Isa helistas. Ütles, et ootab all. Natalie võib välja tulla.
Ta sõitis liftiga alla.
Fuajee oli nii kõrgklass kui veel vähegi olla sai: lage kaunistasid vanaaegne kipsääris ja põhjamaiste motiividega fresko. Uksematiks ehtne vaip. Läbi ukse klaasruutude nägi Natalie tänaval tumesinist BMW-d. See oli isa auto.
Natalie astus välja.
BMW-ni oli kakskümmend meetrit.
Keegi kõndis autost mööda. Kadus ümber nurga Storgatanile.
Natalie ei näinud, kes autos istuvad.
Üks aken keriti natuke alla.
Natalie kuulis häält: „See olen mina.”
Käsi lehvitas. Hüüdja oli isa.
Natalie läks auto suunas. Nägi, et isa istub roolis.
Isa käivitas mootori.
Kümme meetrit veel.
Siis: heli. Miski plahvatas.
Natalie keha suruti tahapoole, üles õhku.
Ta ei saanud millestki aru.
Ta kuulis ühetoonilist heli.
Kõrvus pinin, mis kunagi ei lõppenud.
BMW.
Ta proovis püsti tõusta. Ta oli neljakäpukil.
Autost paiskus suitsu.
13
Väljas vihm. Vaikne ladisev heli. Nagu ladiseks kuskil majas sees.
J-boy vaatas välja. Massiivsed puud. Põõsad. Pikad rohukõrred. Väike maja, mida Jimmy nimetab aiamajaks. Väljas kolm autot.
Ladin ei lõppenud.
Kevad on tänavu vilets.
Ta vaatas üles. Laepalgid. Nägi imelik välja: miks ehitada maja ilma siselaeta? Vist mingi svenssonite värk. Aga palgid on vähemalt kuivad. Et vesi ei tilgu sisse.
Ta vaatas edasi. Tapeedil pedelik muster: sinised ja roosad lilled. Puidutooni raamaturiiulid, õhukesed kardinad, ühe ukse kohal jäme põdrasarv. Teise ukse kohal kimp kuivatatud lilli. Põrandal kaltsuvaip, korv küttepuudega, tiksuvad elektriradiaatorid.
Koht asus keset võsa: nad sõitsid siia mööda käänulist teed. Ümberringi: talud, küünid ja lagunevates kuurides seisvad kulunud traktorid. Strängnäsi lähedal, või „sisemaal”, nagu Jimmy ütles.
Maja: niinimetatud maakoht. Sihuke korstnaga punane maja, nagu paistab olema igal svenssonil.
Aga miks sihukest tahta? Kehv isolatsioon, nõudepesumasinat pole, siselage pole. Shit, neil pole siin maal isegi DVD-mängijat ja netiühendust. Jorge ei saanud aru, mis värk selle majaga on.
Mälupildid. Ta mõtles põgenemisele Sollentunas.
Autorehvid vilisesid. Turvavöö lõikus õlga. Käigukangi juures hoidikus olnud mobiiltelefon lendas mööda autot nagu põrkepall.
Ta keeras eramajade rajoonis ühele kõrvaltänavale. Sõitis nagu hull niipea, kui mente enam näha polnud. Lõugas Mahmudile, et too taha vaataks.
„Kas paistavad? Paistavad või?”
Mahmud ei näinud kedagi. Tundus, et mendid ei tulnud järgi. Jorge surus jala pidurile. Haaras koti tukiga. Kiskus ukse lahti. Hüppas tänavale. Vaatas taha. Asfaldil pidurdusjäljed. Persse, raisk. Aga mente ei paistnud.
Mahmudile: „Istu minu kohale. Sõida ära, helistame.”
Jorge lidus – nagu põgeneks uuesti Österåkeri vanglast. Üle heki. Murule. Üle liivakasti. Ta hingeldas. Hingas. Kiirustas.
Minema, tänavalt minema. Koos relvaga minema.
Elamurajooni.
Eravillade kaitsvasse maailma.
Ta lidus üle aedade Sollentuna Centrumi poole kiiremini kui Usain Bolt.
Ta vaatas ringi. Jooksis jaama. Hüppas linnalähirongi peale.
Hiljem rääkis Mahmudiga. Paar minutit hiljem oli teiselt poolt tulnud politseiauto ja araablase kinni pidanud. Mendid ei leidnud eriti midagi. Mobiiltelefoni laadija, kapuutsiga dressipluusi, mis oli Babaki oma, ja paki sigarette.