Luksuslik elu. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
seda rääkida ei tohi.
Tagasi aiamajas. Jorge keeras end ringi. Tema taga: kaks statiivi. Magnettahvel. Filmilina.
Jälle ladises. Kuskilt sajab vist sisse.
Jorge ees: seitse meest.
Kõige lähemal, pulkadest seljatoega toolil, istus Mahmud. Ikka dressides, nagu tavaliselt. Adidase triibud temal nagu gängimärk. Silmade all kortsud – nad olid Jorgega pool ööd ettevalmistusi teinud.
Diivanil: Sergio, Robert ja Javier. Huvitatud ilmed. Ajasid vaikselt juttu. Tundsid end ülihästi.
Suures tugitoolis istus Jimmy. Istmesse vajunud, loomulikult rahulik.
Plastmassist aiatoolidel istusid Tompa ja Viktor. Viktorist vend tundus närviline. Tom heas tujus – viskas ühe nalja teise järel, vana nagu pensionäri. „Mida sa näed, kui blondiinile silma vaatad? Kukla sisemist poolt.”
Siiski muutsid need õhkkonna vabamaks.
Jorge konstateeris: grupp on koos.
Ja nüüd: tiimi esimene üldkoosolek, ajas peaaegu et kõvaks, nii et riist oli valus.
Maja kuulus Jimmy emale. Tüüp istus lapsena kindlasti terved suved siin. Jorge mõtles: mida kuradit ta siin terved suved otsa tegi? Siin pole ju mitte midagi. Rohtu pole ka muud kui see, mida lehmad söövad.
Aga Jimmy ütles, et talle meeldis siin. „Kuule, mere äärde on siit ainult sada meetrit.”
Jorge meenutas oma lapsepõlve suvesid. Ema võttis oma teki ja pudelisse morssi. Piknik Solentuna Centrumi taga pargis. Ema, Paola. Ja siga, kelle nime Jorge tahtis mälust pühkida: Rodriguez.
„Tierra virgen,” ütles ema. Nagu oleks paarisaja-ruutmeetrine park mingi puutumata loodus.
Jorge meenutas, mis seni tehtud. Üks Soomlase põhimõtetest: ära kirjuta midagi üles – mentidele võib sellest pärast saada eluohtlik tõend. Aga J-boy mäletab hästi. Päeviti täitis see pead.
Läinud nädalal: Tom Lehtimäki sebis kahest The Phonehouse’i poest mingi parmu abil kaheksa tutikat mobiili – valis sellised poed, kus pole turvakaameraid. Tom andis vanamehele vaeva eest viissada krooni ja pudeli viskit.
Veel: Tom sebis Teknikmagasinetist raadiosaatjad. Võib olla, et neil läheb vaja asju, mida ei saaks taga ajada telefonivõrgu kaudu. Ka siin sama taktika: palus parmul jubinad niimoodi muretseda, et keegi kaupa ei näeks. Viskas tšekid äravoolukaevu.
Teised poisid: käisid vargil. Said ämbrid, sõrad, kirved, bensiinikanistrid, kruvikeerajad, nagid, spreiliimi ja teised vajalikud asjad.
Jorge ise ostis Sollentuna ICA-st kolmkümmend rulli hõbepaberit. Kassaneiu küsis, kas ta hakkab sellega seinu tapeetima. Tüdruk ei teadnud, kui väga tal õigus oli.
Jorge tõusis püsti nagu mingi klassijuhataja. Kavatses oodata, kuni kõik vait jäävad. Ei mingit köhatamist. Ei mingit „hallo, ma nüüd alustaks”-jama. Lihtsalt ootab. Tema: juht.
Mõni sekund: nad said pihta. Jäid vait. Nõjatusid tahapoole. Vaatasid teda.
Jorge sõnas: „Poisid. Täna on meie päev. Kõik koos kohtume täna esimest korda. Nii et ma mõtlesin nüüd kõigile asja selgitada. Mitte üksipulgi, aga suuremat osa. Ma tahan, et te mõistaksite selle otsa põhi-point’i. Kui midagi juhtub, keegi teist kaob ära või nii, siis peavad teised suutma tema asemele astuda ja tema osa enda peale võtma. Arusaadav?”
Jorge oli oma jutu ette valmistanud. Peab kuttidele profilt mõjuma.
„Võib-olla peame siin veel mitu korda kohtuma. Peame koos töötama. Küll me hakkama saame.”
Ta kuulis enda suust Soomlase sõnu.
„Mõtlesin, et alustuseks kirjutan siia tahvlile mõne reegli. Asjad, millele me kõik peame mõtlema. Reeglid, mida peame järgima. Uskuge mind, kui midagi valesti teeme, läheb asi täitsa putsi, kogu värk.”
Jorge hakkas kirjutama, ise samal ajal rääkides.
„Kõik peavad oma tegemised ära lõpetama. Ja ma tean, et te teate, mida ma silmas pean.”
Rohkem polnud vaja öelda. Kõik teadsid: Javier müüs rohtu ja ajas neli ööd nädalas litse taga. Robert tegeles aeg-ajalt katuserahade sissenõudmisega. Viktor-poiss registreeris Saksast varastatud luksusautosid ümber ja müüs oma firma kaudu edasi.
„Nüüd lõpetate ära igasuguse tegevuse, mis pole just lumivalge. Kui näen, et keegi tegeleb mingi kõrvalise pasaga, siis tuleb teil mulle isiklikult vastust anda.”
Ta kirjutas reegleid edasi.
Ei tohi end sigalakku täis juua.
Ei tohi narkot panna.
„Seda ma ütlen ise. Täis peaga või pilves hakkab teil jutt jooksma. Lekib rämedamalt kui Ameerika armeest. See on tavaline.”
Parkida tohib ainult selleks ettenähtud kohtades.
„Kui auto valesti panete – maksate trahvi ja ärge unustage, et viskate ära, viskate ära elukohast kaugel. Muidu võivad mendid selle pärast üles leida ja näha, kus te tol hetkel olite. Kui teil on autos parasjagu mõni kahtlane asi, siis las keegi teine sõidab ees.”
Ta mõtles jälle põgenemisele Sollentunas. Kui neil oleks olnud teine auto ees turvamas, nagu Jorge praegu propageerib, siis poleks seda juhtunudki.
Ta jätkas reeglitega.
Ei kirjuta meeldetuletuseks midagi üles.
Ei mingeid tekstisõnumeid.
Kindad on käes, kui midagi tähtsat võtad.
Kõige tähtsam: sellest siin kellelegi mitte üht sõna. Isegi mitte tüdruksõpradele, sõpradele, vendadele.
Mitte kellelegi.
„On arusaadav?”
Jorge vaatas silma. Igaühele eraldi. Need siin pole mingid nõrgad vennad. Tavaliselt annaksid kolki igaühele, kes mingit jama korraldab. Siiski: nüüd on teisiti. Kui nad reeglitest kinni ei pea, võivad kohe astuma hakata.
Natuke hiljem: Jorge avas koti. Võttis musta karbi, nii suure, nagu oleks seal DVD-mängija. Tõmbas luku lahti. Filmiprojektor. Toimetas videokaameraga. Ühendas juhtmed. Näppis nuppe. Tehnika ei ole tegelikult tema ala – aga seda siin oli ta kõigepealt kodus proovinud.
Filmilinale ilmus pilt. Autoaknast pildistatud künklik tee.
„Siin on Tomteboda sissesõidutee.”
Film liikus. Jorge kommenteeris nähtavat. Piirkond oli talle nüüd tuttav. Kaugel tagaplaanil hooneid ümbritsevad piirdeaiad ja lastimiskaid nagu väikesed mänguasjad. Tegi pildi suuremaks. Suumis piirdeaedu, turvakaameraid, raudteerööpaid, sissesõiduteid, vahiputkasid.
Suumis: massiivsed väravad. Automaatsed.
„Ma uurin koos oma kontaktiga, kuidas me sisse saaksime. Kas lõikame aiale kuskil augu sisse, aga selle peale võib liiga palju aega minna. Või siis lõhkame end sisse. Või saab sellest väravast kuidagi üle. Küll me midagi välja mõtleme.”
Nad nägid veoautosid, mis sisse ja välja sõitsid. Töötajad tulid oma väravatest, selleks oli vaja läbipääsukaarti.
Suumis: valvurid putkades. Kahtlustavad. Valvel.
Ta ütles: „Rahasaadetised pannakse maha siin kai ääres. Aga üks hoidla on ka. Kui sinna pääseme, siis on nagu topeltvõit. Kõige suurem küsimus on, kuidas me seda teeme.”
Siis: filmis mõni minut edasi. Ringid, teed, väljasõidud. Tee kohal märgid: Stockholm Centrum, Solna, Sundbyberg. Lõpuks: pildid politseijaoskondadest. Solna. Kronoberg. Södermalm. Ennekõike: pikad ooteajad garaažist välja sõites. Jorge pani pausile. Jättis ette viimase pildi: väljasõit Västberga politseijaoskonna juures.
Ta pingutas, et nina mitte liiga püsti ajada. „Saate aru, see rööv on eriline. Nad ei tule selle pealegi, et keegi võiks rünnata sularahasaadetiste keskust, sest see on nii kesklinna lähedal. Ja siin tuleme