Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
ja lummatult ema laua ääres, vana kooli romantikud, kelle ainus tõeline hirm oli see, et nende palvetele võidaks vastata. Tuumikrühmas olid kõik ühel või teisel viisil poissmehed ning nad kõik olid mujalt pärit, mehed, kes olid otsustanud igaüks omaenda põhjustel Kaug-Põhja elama asuda, kas siis ujedusest või mingist ülemäärasest vaikusevajadusest või seetõttu, et nad pagesid kaugemalt lõunast mingi vastatud palve eest. Ema ei teinud nende tagantõhutamiseks midagi, ehkki seda tuleb öelda, et ta ei teinud midagi ka nende eemalepeletamiseks. Vastupidi, ta ei ilmutanud eales kellelegi vähimatki märki sellest, mida ta võis või ei võinud tunda. Ta üksnes pakkus oma külalistele teed ja kooke, kuulas nende omavahelist kemplust, et tuua külakostiks lugusid, mis võiksid tema heakskiitu pälvida, põigates kõrvale nende puhutiste katsete eest teda mingil intiimsemal tasandil kaasa haarata, ja kui nad lahkusid, naasis ema oma töö juurde, just nagu poleks mingit vahelesegamist olnudki. Tolleks suveks oli see rituaal kestnud aastaid – õigupoolest nii kaua, et sellest oli kujunenud ametlik kokkulepe –, ning ma arvan, et see mitte üksnes ei üllatanud ema, vaid et ta oli nende meeste tähelepanuavaldustest segaduses, just nagu pidi olema ka Penelope, kui tema austajad jätkasid päevast päeva, aastast aastasse ootamist, sellal kui tema nii valges kui ka pimedas oma suurt gobelääni kudus ja siis jälle üles harutas.
Ja ometi, arvestades seda, kui lummatud nad sellest salapärasest naisest olid, arvestades seda, kuidas neid huvitasid tema vaated maalimisele ja kirjandusele ja elule üldiselt, oli huvitav – vähemalt minu jaoks huvitav –, et ükski neist ei pärinud eales, milline küll minu positsioon selles asjakorralduses olla võiks. Ema oli teismelise tütrega vallasema, aga keegi ei küsinud eales, kes mu isa on või kus ta praegu olla võiks – ning see tundus mulle kummaline, ehkki teadsin, et kui nad oleksidki seda pärinud, poleks ema neile midagi rääkinud. Lõppude lõpuks polnud ta isegi mulle tühipaljast miinimumist enamat rääkinud. Kui ma väiksem olin, oli ta vastuseks mu korduvatele küsimustele öelnud, et oli tutvunud Oslos ühel peol mehega – kelle nimi, nagu ta mulle ütles, on tähtsusetu – ning nad olid lühikest aega koos olnud; siis oli mees ootamatult Argentinasse kolinud ning nad olid kontakti kaotanud. Sündmuste selle versiooni kohaselt oli mees lahkunud omaenda huve edendama ning ema oli otsustanud kõigi osapoolte heaolu nimel mu üksi üles kasvatada – ning ehkki see võib tunduda kentsakas, võtsin tema juttu sulatõena. Loomulikult vaevas mind mõnda aega, et ema keeldus mulle isegi selle mehe nime ütlemast, aga ta jäi endale kindlaks, ja kui ta on kord juba midagi otsustanud, ei suuda mitte keegi siin ilmas teda paigalt kangutada.
„See kõik jääb minevikku,” oli tal kombeks öelda. „Ja pealegi on meil niigi kõik suurepäraselt, eks?”
Ja ma pidin tunnistama, et meil oli tõesti kõik niigi suurepäraselt. Kord kuulsin pealt, kuidas kosilased minust rääkisid, ütlesid, kui raske peab olema nii märkimisväärse naise varjus üles kasvada, ning ma murdsin selle üle terve pärastlõuna pead, kuid otsustasin siis, et nende jutt oli jabur. Enda silmis ma küll ema varjus üles ei kasvanud. Elasin iseenda loodud maailmas, ruumis, mille ema oli välja mõõtnud ning jätnud siis mulle piiritleda, nagu ise tahan. Tema elas täpselt nii, nagu tahtis, ning ma teadsin, et talle on esmatähtis töö, aga see üksnes andis mulle vabaduse elada nii, nagu mina tahtsin, ning valida, mis on minu jaoks esmatähtis – ning ma ei kahelnud kordagi, et emal on õigus. Meil oli kõik tõesti suurepäraselt. Meil oli maja, meil oli õigupoolest terve saar. Meil oli piisavalt vaikust ja ruumi, et elada oma elu nii, nagu tahtsime, mitte kellegi teise ettekujutuse järgi sellest, milline elu peaks olema, ning me olime enam-vähem eneseküllased. Me olime täiesti suutelised enda eest hoolitsema ning meil polnud kellegi käest mitte midagi vaja.
Kuid asi polnud ainult selles, et ema ei vajanud teisi inimesi; võib ka öelda, et kuna ta oli oma tööst niivõrd haaratud, olid teised inimesed tema jaoks enam-vähem tähtsusetud. Ta ei palunud seltsi, ta lihtsalt talus seda – ning aastate jooksul oli välja kujunenud kindel ja ema meelest rahuldav elurütm, mis lubas minimaalset inimkontakti meestekambaga, keda ema suutis täiesti hõlpsalt valitseda. Kosilased saabusid laupäeviti kella üheteistkümnest kuni kaheni pärastlõunal ning nad kõik istusid söögitoas ja jõid üksteist tähelepanelikult üle laua uurides teed, sõid kooke, mida ema oli Straumsbukta poest tellinud – ja kogu selle aja nad rääkisid. Lõputult, väsimatult, peaaegu kunagi vait jäämata, rääkides kordamööda või üksteisest üle, et lüüa letti oma lood ja teooriad ja üldhuviteemad, samal ajal kui ema kuulas, sõeludes välja üksikasju ja kilde ja juhuslikke infolõngu ning pannes need vaikselt pärastiseks tallele. Mulle käis see närvidele. Tavaliselt lasin juba enne nende tulekut jalga ja ema sai aru, miks, nii et ta ei pannud pahaks, peaasi, et ma seda liiga demonstratiivselt ei teinud. Aga tol hommikul olin sisse maganud, kuna olin pool ööd üleval olnud ja akna all istudes tundide viisi esimest suvist koiduhämarikku vahtinud, ja nüüd, napilt enne keskpäeva, olid kosilased end kenasti sisse seadnud, teekraam oli nende ette laiali laotatud, Taani portselan, võileivad ja koogikesed, vahvlid ja šokolaadiküpsised ning aukohal suur pajumustriga taldrik, kus oli terve virn just neid napooleonikooke, mis Rottile nii väga maitsesid. Kujutasin teda vaimusilmas ette: hobusenäoga, ludus juustega, aina poolnaerukil, vananev kalamehekampsuniga koolipoiss, kes vaatas varjamatu heameelega, kuidas ema oma maiusevaru lauale ladus. Tagasi vaadates taipan, et ema tõepoolest armastas Rotti omal moel – ehkki mitte kosilasena. Muidugi hoidis ta oma armastust salajas, sest ta hoidis kõike salajas; see oli talle loomuomane. Aga ehkki koogid, mis ema laupäevahommikuti hoolikalt lauale ladus, olid kõigi jaoks, olid need tegelikult mõeldud Rottile, ning ma olen kindel, et teised teadsid seda. Olen tegelikult kindel, et ema tahtiski, et nad teaksid. Ta tahtis, et tema headus Rotti vastu oleks nakkav; ta tahtis, et ka nemad Rotti armastaksid – sest kui üldse mõni mees armastamist vajas, siis oli see Rott.
Nüüd oli keskpäev käes. Kyrre Opdahl pidi sel hommikul olema kohe meie aiavalduste ja kaasiku all hytte’s ning seadma aasta esimese külastaja jaoks asju valmis ja imestama, kuhu ma küll jäänud olen. Olin lubanud teda aidata. Aitasin teda alati, mitte sellepärast, et olin sellesse rumalasse vanamehesse kiindunud, vaid ka omaenese põhjustel, ja mõte hiljaks jäämisest ei meeldinud mulle. Ronisin voodist välja ja läksin akna juurde vaatama, kas tema kaubik on tavapärasel kohal, pargitud hytte kõrvale teeraja lõppu, mis on meie maja ülemiselt tasandilt selgesti nähtav – ja tolsamal hetkel, kui ma üle aasa kalda poole vaatasin, mõistsin, et suvi on käes. Tõeline suvi, mitte lihtsalt valged ööd – kuudepikkune lumi, siis sula, siis jälle lumi, ja lõpuks läbi. Suhkurlumi, lendlumi, määrdunud lumi, mis isegi keskööpäikese esimeste nädalateni jalge alla jääb. Kevadine lumi. On inimesi, kes ei talu selle pika talvise pimeduse pärast nii kaugel põhjas elamist, ja on teisi, kes ei suuda välja kannatada lõputuid, mõistust seiskavaid valgeid öid täis unetust ja pööraseid ettekujutusi, kuid minu jaoks on kõige hullem aeg määrdunud lume hooaeg, kui taevas on ere, aga maakamar endiselt jalge all külmunud, heleda taeva ja külma maakamaraga võltssuvi, mil mitte miski ei tundu klappivat. Meil on nimi pimeda aja jaoks ja nimi suveharja valge hämariku jaoks, aga selle hooaja jaoks nime pole, ehkki see saabub igal aastal, kerge ja ometi märkimisväärne inetus maapinnal, mis halvemal juhul küünib häbematu pilkeni nagu punane kleit matustel. Tol aastal oli meie lume ja morni valguse nimetu hooaeg liiga kauaks kestma jäänud, aga nüüd tundus see otsekui hetkega olevat läbi saanud – ja isegi kui muutus oli õhkõrn, ei olnud selles kahtlust. Avasin akna. Värskus oli peaaegu rabav. Eelmine öö oli olnud kalk ja vaikne; nüüd oli õhus mingi pehmus, rohu ja metsalillede ja aasale koguneva mägivee uudne magusus. Kuulsin ema aiast lindude hüüdeid ja tuule sõelatud uminaid, kaugeid hõikeid vana praamidoki kõrvalt aasalt ning madalat põrinat laevakanalist selle taga. Tavalised linnud, aasalinnud, kaldalinnud; mootorpaadi kauge podin; kusagil ranna kaugemas osas, Mjelde pool põrisev mootor. Suve esimestel päevadel on see alati üllatus: kogu see lärm ja tegevus hakkab pihta, aga kui lähed akna juurde ja vaatad välja, ei paista seal ometi olevat midagi peale avaruse ja valguse. See on aeg, mil külastajad hakkavad tulema Kyrre Opdahli suvilasse, ainsasse teise elupaika, mis meie majast näha on, ja tol hommikul oli esimene külastaja kohe-kohe saabumas. Nägin, et taadike oli hytte ette pargitud kaubiku juures juba ametis, ta kraamis ja küüris ja seadis valmis tervituskasti kohvi ja tee ja värske leivaga, pani väiksesse külmikusse piima ja veidi gjetost’i, kontrollis, kas pliidi jaoks