Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
aga isegi see pole suurt enamat kui ladu-töökoda, kastide ja tööriistade ja pooleldi valmis ehitatud masinate vohand, mis, loogeldes Kyrre koduse elu harilike üksikasjade vahelt läbi, kuni üht on võimatu teisest eristada, ulatub köögist, kus ta veedab suurema osa ajast, mööda koridori suurde vabasse tuppa, mis näeb välja pigem laevavarustaja töökoja kui magamistoa moodi. Kyrre nimetab end vanaks, aga on sama tegus kui alati, ning kui välja arvata need vähesed puhud, mil ta minu seltsis maha istub, et kohvi juua ja mulle lugusid jutustada, ei puhka ta iialgi.
Aga kui hõivatud Kyrre ka poleks, pole ta kunagi liiga hõivatud mu ema jaoks ning ema loodab kõikvõimaliku praktilise toetuse asjus tema peale. Kyrre varustab meid halgudega pliidi jaoks; ta abistab aias; ta parandab asju, kui need katki lähevad; ta toob ära toidukraami ja kunstitarbed, mis ema on lasknud Oslost või Bergenist laevaga kohale sõidutada. Kyrre oli see, kes mind kõik kooliaastad igal argipäeval Tromsøsse sõidutas, ning ma suudan teda endiselt ette kujutada sellisena, nagu ta tol esimesel hommikul oli, tohutu, tasakaalukas, linnulike näojoonte ja hästi lühikeseks pügatud juustega mees, kes juhiistmelt välja ronis ja auto tagaosa juurde tuli, et uks suure tseremoniaalsusega lahti teha ja mind, häbelikku koolilast, kes oli äkitselt kuninglikuks printsessiks moondunud, sisse lasta. Muidugi oli Kyrre jabur – ta meenutas mulle noort kukke ühest mu pildiraamatust –, aga oli näha, et ta oli ka uhke ja väärikas, siseeluga mees, kelle tähtsustunne ei piirdunud tema enda eksistentsinurgakesega, vaid laotus puudutama kõigi elusid, kellega ta kohtus, isegi kui nad ei mõistnud selle sündmuse tähtsust. Kyrre oli ka mu isiklik jutuvestja, keegi, kes mind kogu mu sirgumisajal enam-vähem võrdsel määral võlus ja hirmutas.
Kyrre hytte seisab all rannas, teisel pool maanteed ja selletagust aasa, aga hurtsik on selgelt näha mu toa aknast ja trepimademelt, kus mul oli kombeks tookord istuda ning väinal ja Kyrre üürnike tulekutel-minekutel silma peal hoida. Kui meri on tõusnud, on hytte veepiirist ainult mõne meetri kaugusel ning suvitaja võib seista murul ja vaadata tiire, kes madala vee kohal hõljuvad, oodates hõbedavälgatust, mis neid tillukeste välgunooltena laineloksu sisse sukelduma sunniks, nii et nad vilksatavad valgustatud lainetesse ja siis jälle sealt välja ning naasevad, kalapilbas kõvasti noka vahele pigistatud. Nimetan hytte’t peavarjuks, mitte majaks, sest ta on nii lihtsake: elutuba pliidi ja suure aknaga, millest avaneb vaade väinale, tilluke köök, kaks koikude ja kitsaste riidekappidega möbleeritud ilmetut magamistuba tagapool, kus alati, isegi kõige ilusama ilmaga päevadel, on platsis varjud ja aasade vihmahõng. Kyrre brošüüri andmeil mahub sellesse hytte’sse magama kaks täiskasvanut ja kuni kolm last, kuid tihtipeale on suvitajad üksiklased, enamjaolt mehed, kes on tulnud põhja vaikust otsima. Suuremas osas on nad norrakad, aga vahel tuleb ka mõni inglane või sakslane ning kolm aastat tagasi istus väinale avaneva akna all terve pika märja juuli üks Kanada filosoof, kes kuulas, kuidas vihm katuselt vastu põrkab, ja mõtles Kierkegaardist. Või nii vähemalt ütles ema. Ta oli seda meest kohanud ühel pärastlõunal paduvihmas, olles ise tavapäraselt üksi ringi uitamas, ning ta oli kanadalase teed jooma kutsunud, kuid too oli emale seletanud, et tal on liiga palju tegemist, ja see tegi emale tohutult nalja.
Aga emal pole kombeks Kyrre külalisi meie poole teed jooma kutsuda ja tal oli arvatavasti hea meel, kui mees tema pakkumisest keeldus. Muidugi pidi see olema ema jaoks uudne kogemus: äraütlemise osaks saada. Tavaliselt oli äraütleja tema ise. Ütles ära, keeldus, eitas, tõmbus tagasi – need sõnad iseloomustavad kõige paremini ema suhteid välismaailmaga mitte üksnes töös, vaid ka isiklikus elus. Ta keeldub saamast kunstikuulsuseks täpselt sama kindlalt, kui keeldub kosilastest, ja ikkagi, kui lõplikud need keeldumised ka poleks, toob see talle ainult veelgi soodsamat kriitikat ning tema maalidele kõrgemaid hindu. Ma usun, et algul üllatas see ema, sest ma tean, et tema tagasitõmbumine polnud kaalutletud, kuid õige pea sai ta aru, et võib seda enda heaks kasutada. Ja on ju tõsi, et keegi ei saaks eales eitada: ema kaugus – müütiline üksindusse tõmbumine, ülim ausus – on tema kui kunstniku edus kesksel kohal. Nüüd ma tean, et kosilased, kes toona meie koju tulid, olid teadlikud, et nimelt võimetus ema südant võita tõmbaski neid nädalast nädalasse, aastast aastasse tagasi. Nad imetlesid tema maalikunsti täpselt nii nagu tema ilu – aga kõige rohkem imetlesid nad tema annet keelduda. Annet, mida võiks ehk ekslikult pidada poosiks, kui poleks teada, et ennekõike keeldub ema iseendast – ning eelkõige see on alati tema saladus olnud. See on tema vägi. Tegusast maailmast ärapööramine on teatud piirini huvitav – ning ema sai selleks kunstnikuks, kes ta tänapäeval on, alles pärast seda, kui ta Oslost lahkus ning pani toime selle, mida paljud inimesed pidasid tööalaseks enesetapuks –, aga iseendast keeldumine on eeskujulik. Muutuda eimillekski, eemaldada end raamist – see on kõrgeim kunstivorm. Ema oli sellest alati teadlik ning distsiplineeritus laienes kõigele tema elus – isegi läbikäimisele Kyrre suvitajatega. Ema on alati mingit rolli mänginud, kuid roll, mida ta mängib, on tema tegelik mina. Ainult et selle mõistmiseks tuleb sul tema loomingut tunda.
Aga mina tegin Kyrre suvitajatest endale kõigiks teismeliseaastateks hobi. Mõnega ma sõbrunesin ning veetsin vahel mõne pika pärastlõuna väinapoolses toas või hytte ja ranna vahele jääval tillukesel muruplatsil, kuulates kohvi või pudelitäite Solo limonaadi kõrvale nende lugusid, kuid enamikku eelistasin vaadelda vaikides, jälgides eemalt, kuidas nad nautisid arktilist maastikku või üksindust, mida nad olid siia otsima tulnud. Jälgimine – või nagu Kyrre väitis, nuhkimine, ja see oli ilmselt õigesti öeldud. Toona olin ma mitu aastat omamoodi nuhk, üks elu vaatlejaid. Jälgisin oma toa aknast suvitajaid, hoides nende käikudel silma peal binokliga, mille ema oli mulle kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud, ja püüdes sotti saada, mida nad mõtlevad. Vahetevahel tegin isegi fotosid, kasutades oma uhke fotoaparaadi – järjekordne sünnipäevakink – zoom-objektiivi, kuid see ei tundunud kunagi himura ega pealetükkivana, ja lõppude lõpuks oli tühipaljas jälgimine minu meelest kahjutu tegevus, kuni jälgimisalustel polnud aimu, et neid silmitsetakse. Igal aastal tulid külastajad ja igal aastal otsustasin, millised neist on piisavalt huvitavad, et minu vaatlusaluseks olla, ja milliseid tuleb ignoreerida. Ma ei viitsinud kunagi tegelda peredega, kes aeg-ajalt tulid ja nagunii eriti palju seal kandis ei viibinud, nad kasutasid hytte’t ainult baasina, pendeldades Tromsø ja põhjapoolsete punktide vahet või asutades keskhommikul piknikukorvide ja kalavõrkudega väljasõitudele Sommarøysse. Nendega ma tegelda ei viitsinud nagu ka paarikestega, kes tulid, arvates, et on leidnud mingi tühja maastiku, kus saavad kahekesi romantiliselt üksi olla. Ei: mind huvitasid üksiklased, need, kes otsisid ainsat imet, millesse nad eales suutsid uskuda – seda imet, kus aeg üheks aastaajaks seiskub või vähemalt aeglustub ning elavatele, kes on tavaliselt niivõrd kellavärgi paine all, lubatakse põgusat pilguheitu tajutavale õnnele. Need inimesed meeldisid mulle sama palju kui kõik teisedki neil päevil ning ma soovisin neile head. See oli vist peamine põhjus, miks ma nende järele nuhkisin. Sest ma tahtsin, et nad õnnelikud oleksid.
Leidsin Kyrre Opdahli hytte kõrvalt väikesest kuurist, kus ta pühkis ämblikuvõrke ja linnusitta lamamistoolidelt, millega ta oma külalisi varustas, et nood saaksid kell kolm öösel väljas istuda ja keskööpäikese valgel lugeda. See klišee jah. Muidugi ta teadis, et ma seal olen, aga ei tõstnud pilku. Nagu ikka. Talle meeldis seda mängu mängida, teeselda, et ei märka, et sa tagasi oled, nii et saate mõlemad teeselda, nagu sa polekski ära käinud. Väga peen viisakuse vorm, mis pidi inimesi, kes Kyrret ei tundnud, üsna segadusse ajama.
„Hei-hei,” ütlesin ma. Käisin ruumist pilguga üle, leidmaks mingit tegevust, aga Kyrre oli juba lõpetamas.
Siis tõstis ta pilgu. „Tere päevast,” pomises ta. Tema nägu oli tolmust ja ämblikuvõrgu härmalõngadest kriim. „Hea ajastus.”
„Tõesti?”
Kyrre naeratas. „Ma pidingi hakkama pausi tegema,” ütles ta. „Nii et sina oled saabunud täpselt õigeks ajaks, et kann tulele panna.”
Keegi ei teadnud, kui vana Kyrre Opdahl on. Ta paistis olevat sajandeid olemas olnud, niivõrd selle saare lahutamatu osa, et suutis omatahtsi selle sisse kaduda – või nii paistis see vähemalt minu silmis, kui olin väike tüdruk ja tema mu pidev seltsiline, kes mind hommikuti kooli sõidutas ja pärastlõunati naasis, et mulle järele tulla; kaljusarnane, kiretu ja ometi lootusetult