Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
ei näe sellel kujutatavat tüdrukut enam endana, ehkki sarnasus on eksimatu. Ema jaoks on kõik vorm, kõik on võimalik subjekt, mida vaadelda ja kujutlusvõimega teiseks muuta, ning pole põhjust, miks ma peaksin sellest kuidagi teistmoodi mõtlema.
Kuid ma ei tea ikkagi, miks ema seda pooleldi lõpetatud maali seal hoiab. Ükski teine tema töö maja põhiosas ei ripu: nad on määratud ateljeesse trepimademe kaugemas otsas suletud uste taga ning neid ei näe mitte keegi enne seda, kui üks mees, kes – ema sõnul – näeb välja nagu mõrtsukas ning mitte kunagi kellegagi peale ema ei räägi, need kokku pakib ja minema toimetab. See mees, kelle nime ma polegi teada saanud, töötab Dag Fløgstadi, kõigi ema töödega kaupleva kunstiärimehe alluvuses, ning ta on sestsaadik, kui ma mäletan, meie majas käinud, sõites kogu tee Oslost autoga maha ja peatudes ööseks oma õe juures Mo i Ranas. Ta on tühipaljas transamees, aga tema on ainus, kellel lubatakse siseneda ema tõelisse majja, majja, mis kükitab nagu tuum ema loodud unelmate maja sees, ja ehkki sellel mehel pole õrna aimugi, millisest privileegist ta osa saab, on ta ema jaoks mõnes mõttes reaalsem kui kosilased, kes käivad iga nädal ja keda trepijalamist eales edasi ei lubata, ateljeeuksest rääkimata. See on ema urg, tema salapaik, tühi lubjatud ruum üheainsa põhjapoolse aknaga ja ilma mööblita peale lamamistooli ja paari logiseva puutooli – vaat siin leiab aset tõeline elu.
Mitte keegi peale minu. Ja mind lubatakse sinna ainult erilistel puhkudel. Kunagi, kui ma polnud lihtsalt ema tütar, vaid subjekt, keda ema huvitavaks pidas, lubati mind sinna iga päev ja ma pidin korraga tundide kaupa paigal seisma, pilk laiale põhjapoolsele aknale naelutatud, sellal kui ema töötas, et muuta mind ideeks, millekski, mis muutub lõplikuks ja kestab seega igavesti – või nii nägin seda vähemalt mina, kui ta mu vaimu kinni püüdis ja lõuendile asetas. Mul pole aimugi, miks ema seda maali ei lõpetanud: ühel päeval ütles ta mulle lihtsalt, et mul pole vaja enam poseerida, ja kui küsisin, kas pilt on valmis, ütles ta, et ei ole. Mitte päris valmis. „Mingi asi ei pääse mõjule,” ütles ta. „Ma pean selle mõneks ajaks pooleli jätma ja siis uuesti ette võtma.”
Ehkki ema paistis olevat rahulik ja mul polnud mingit põhjust tema sõnades kahelda, tajusin, et see pole kogu lugu. „Miks?” küsisin. „Mis sellel viga on?”
Ema naeratas. „Kõik on hästi,” ütles ta. „Ma lihtsalt pean vahet pidama.”
Ma polnud portree jaoks üldse erilise innuga poseerinud, aga nüüd, kus ema selle kõrvale pani, ei suutnud ma oma pettumust varjata. Või tunnet otse kuklas, et ma polnud miskipärast suutnud vastata mingile ettekujutusele, mida ema oli otsinud. „Noh,” ütlesin ma, „kas ma tohin seda näha?”
Ema raputas pead. „Veel mitte,” ütles ta. „Kui ma selgusele jõuan, siis tohid. Aga alles siis, kui see on lõpetatud.”
Aga maal jäigi lõpetamata ning minu teadmist mööda ei töötanud ema selle kallal enam üldse. See oli viimane portree, mis ta tegi – või õigemini viimane, mida ta tegi enne seda suve, kui ta paaril tõtakal poseerimisseansil huldra’t maalis –, ning pilt jäi kuudeks tema ateljeesse luku taha kappi, mille ainus võti oli emal endal. Murdsin mõnda aega pead, mis küll viltu oli läinud, oletades, et kuidagiviisi on see minu süü, aga ema ei paistnud selle üle juurdlevat ja tolle ammuse suve lõpuks olin selle enam-vähem unustanud. Aga ema mitte. Olen üpris kindel, et ta maali enam ei puutunud, ja isegi põgus pilk paljastab, et see pole kaugeltki lõpetatud – taust on täielikum kui kuju ise, aga isegi siin, suviste rohttaimede ja metsalillede vahel tundub midagi puuduvat, mis on ühtaegu esmapilgul silmanähtav ja samal ajal üsna õhkõrn. On näha, et midagi on valesti, kuid võimatu on öelda, mis – ning maal tekitab seetõttu veelgi rohkem kõhedust. Tüdrukul – mitte minul, minul endal, vaid sellel tüdrukul, keda ema selle konkreetse maali eesmärkidel kujutles – on enam-vähem lõpetatud nägu ning on näha, et tal on roostekarva pluusi või särgi peal seljas kollane kleit, aga käsi tal pole ja oma ümbruskonda ta päriselt ei passi, tema ümber aga, õhus ja niidutaimedes tema jalge juures, on kümned tühikud ja lõpetamata kritseldused, mis ei jäta muljet mitte sellest, et tegu on lõpetamata maaliga, mida aja olemasolul oleks võinud lõpule viia, vaid et see on katse kujutada lõpetamata ja hirmuäratavalt kergesti hävinevat asjade kude, katse, kas siis tahtlik või ebateadlik, panna vaataja nägema, et mitte miski pole jääv. Üsnagi tavaline, isegi võrdlemisi banaalne filosoofiline arusaam – ning selline arusaam, mille väljendamine nii paljude sõnadega emale eluilmaski pähe ei tuleks –, ent on üpris häiriv, kui see tehakse nähtavaks millegi kujul, mis esmapilgul ei paista olevat midagi enamat kui noore neiu portree. Küllap veelgi häirivam, kui oled ise subjekt ja kunstnik on su ema, ning ma pean mõtlema mitte üksnes seda, et ema eelistas pildi lõpetamata jätta kindlal põhjusel – põhjusel, mida ta ei viitsinud seletada –, aga ka seda, et kui ta hiljem, järgmise talve pimedatel tundidel, kui ma kodunt ära koolis olin, selle välja võttis ja trepimademele otse minu ukse vastu riputas, tegi ta ka seda mingil põhjusel, mida ta vähemalt osaliselt mõistis ja mille loogikale ta ei suutnud vastu panna. Märkasin seda kohe tolsamal õhtul, kui ma Tromsøst koju tulin, ning mu esimene mõte oli joosta alla ja ema käest aru pärida. Aga ma ei jooksnud. Viivitasin selle kummalise lõpetamata töö juures ainult parasjagu niikaua, et mõista: see, mida ema mulle pakkus, riputades maali hoolikalt valitud kohta, oli kingitus, mida ta oskas samavõrd vähe seletada, kuivõrd suutis vastu panna kiusatusele seda kinkida. Sünge kingitus ehk tõesti, aga ikkagi kingitus. Tunni aja pärast, kui ta mind alla õhtusöögile hõikas, ei lausunud meist kumbki pildi kohta sõnagi, sest see polnud selline kingitus, mida arutataks või mille eest isegi tänataks. Mõned kingid on sellised. Neid antakse ja võetakse vastu vaikides, peaaegu salamisi, ning ükskõik kui seletamatud või kummalised nad ka ei pruugiks tunduda, ei mainita neid enam kunagi.
Veetsin ülejäänud päeva pildiraamatuid vaadates. Teadsin, et emal on palju tegemist, ega tahtnud teda segada. Võtsin kiire eine, millega vastu pidada õhtusöögini, mis võis toimuda kell seitse, kuid ei pruukinud tulla enne üheksat, seejärel korjasin koridoririiuleilt sületäie raamatuid – Harriet Beckeri, Christian Krohgi, Robert Robinsoni „Norralaste lõksus” – ning lukustasin end oma tuppa. Tol suvel kujunes mul välja piltide vaatamise komme. Polnud tähtis, mis piltide – fotode, illustratsioonide, vanade meistrite reproduktsioonide. Oleksin tahtnud lugeda, aga ei suutnud. Iga kord, kui üritasin, hakkasin mõtlema, mida ma oma eluga pihta hakkama peaksin. Milline ülikool, milline uurimisvaldkond, milline karjäär. Kõik need minuvanuse inimese tavalised küsimused – küsimused, mis mind kõige vähematki ei huvitanud, aga mis tundusid ühtäkki pakilised. Olin koolis kõvasti vaeva näinud ja alati hea õpilane olnud, aga nüüd, pärast aastaid täis õpikuid ja grammatikat ja eksamiteks kordamist, ei suutnud ma üldse lugeda, sest olin unustanud, kuidas lugeda märkmeid tegemata. Ma ei suutnud teha muud kui pilte vaadata – ja pilte, mida vaadata, oli tuhandeid. Emal oli tohutu illustreeritud raamatute kogu: tema lemmikmaalikunstnike monograafiad, uhked graafika- ja fotograafiaajalood, mitu riiulit vanu kaunite illustratsioonidega lastelugusid, kunstiraamatud norra ja inglise ja prantsuse keeles, raamatud keeltes, mida ma äragi ei tundnud. Romaane ja luulet ja Ibseni näidendite nahkköiteid hoidis ema alumisel korrusel ning ma leidsin ta mõnel hallil talvisel pärastlõunal tihtipeale „David Copperfieldisse” või „Vildanden’isse” süvenenult toolist kägaras, kuid riiulid, mis ääristasid trepimademe mõlemat seina minu toauksest ateljee ukseni, ei sisaldanud midagi muud peale pildiraamatute. Küllap tahtis ema neid käepärast hoida, et ta saaks maalimise ajal neisse pilku heita, kuid tol suvel töötasin ma peaaegu kogu kollektsiooni läbi, võttes neid riiulitelt viie-kuuekaupa ja keerates aeglaselt lehekülgi, silmitsedes kuninganna Victoria aegsete jõulude ja Hollandi hoovide pilte, natüürmorte austrikarpide ja pooleldi kooritud sidrunitega, valevaid autoportreesid, maastikke ja anatoomilisi etüüde. Ma ei teadnud, mida otsin, aga aeg-ajalt tundsin, et olen kohe-kohe midagi leidmas – muidugi mitte vastust mingile konkreetsele küsimusele või vihjet sellele, mida oma eluga peale hakata, vaid midagi, mida ma poleks nii paljude sõnadega tuvastada suutnud, mingit siseilmastiku muutust, mingit uut atmosfääri või meeleolu, mis oleks mul lubanud neist asjust omaenda tingimustel mõtlema hakata. Sest lõppude lõpuks, nii tõrges kui ma ka polnud selle üle tõsiselt juurdlema, teadsin, et tulevik tuleb ja ma pean selles osalema. Ainult et ma ei tahtnud seda kaaluda enne, kui