Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
mis on mingil viisil potentsiaalselt oluline. „Ma tunnen end enda jaoks võõrana,” ütles ta. „Mu kätel on teistsugune tunne. Mu hääl kõlab teistmoodi.” Ta tõi kuuldavale kohmetu naeru, mis paistis teda sama palju üllatavat kui mind. „Kui ma räägin, kõlab mu hääl teistmoodi. Kui ma ringi liigun. Siin on kõik võõras. Ma ei orienteeru päris hästi.”
Nüüd oli minu kord Martin Crosbiet takseerida – ning ma märkasin esmakordselt tema silmaümbruse tumedust. „No seda muidugi.” Tundsin tema vastu äkilist tahtmatut kaastundekihvatust – kaastunnet, mille võitmiseks, nagu ma kohemaid kahtlustasin, kogu see palagan mõeldud oli. „Ja ma kujutan ette, et und te ka ei saa.”
Ta noogutas kergelt silmi vidutades, kuid ei öelnud midagi.
Väsinud nägi ta tõesti välja, aga unetus polnud ainus, mis teda vaevas, ning mulle tundus hetkeks, et eristan õhkõrna alkoholihõngu. Mulle meenusid pudelid, mis ta autost tuppa oli tassinud, ja ma tuletasin endale meelde, et Martin Crosbie poleks meie suvitajatest esimene, kes paari unetunni lootuses napsitama on hakanud – ning kes saaks teda süüdistada? Kõik selle saare elanikud on millalgi unetuse all kannatanud. Kõik teavad, milliseid vingerpusse võib unetu teadvus iseendale mängida. Kõik meist on kurgupõhjas tundnud paanika maiku, tunnistame me siis seda või ei. Tõele au andes: ma ei usaldakski inimest, kes seda poleks tundnud.
Aga ehkki Martin Crosbie käitus natuke kummaliselt, ei paistnud ta ometi purjus olevat. Ta lihtsalt oli kuskil mujal, mingis teises maailmas või teises ajas – ning tagasi vaadates saan aru, et ta suutis tol päeval vaprat nägu teha, sest ilmselt ta oligi paanikale üsnagi lähedal, kui ma välja ilmusin. Ta oli üritanud oma mõtteid raamatuga mujale juhtida ning võtnud ehk klaasikese või kaks, kuid kuskil kuklas tekkis paanika – paanika ruumi pärast, paanika aja pärast. Ennekõike paanika aja pärast. Kuidas see hakkab teistmoodi liikuma, kui sa mõnda aega paigal istud, ja kõik aeglustub, kuni on tunne, et aeg võibki iga hetk seisma jääda. Kuidas see keset suvehommikut või valges hämarikus kokku valgub ja toppama jääb, nii et tahad minna ja kella põrnitseda ainult selleks, et jälgida, kuidas sekundiseier pöördub. Kuidas too iidne paanika su silmade taha koguneb – ja kui keegi tuleb just siis, kui kõik hakkab seisma jääma, siis see jabur tänulikkus, mida sa tunned, tänulikkus, mida sa meeleheitlikult varjata püüad, et sa tobe ega hädaline välja ei näeks. Noh, tol päeval olin mina see segaja ning ma sain sellest hetkeks aru, nii nagu sain aru, et Martin Crosbie oli paariks sekundiks unustanud, et ma üldse seal olen. Alles siis, kui ta raamatu kõrvale pani, tekst järje hoidmiseks allapoole pööratud, paistis ta mind uuesti märkavat – ning siis ta naeratas leebet niiske ilmega naeratust nagu need naeratused, mida me sülelaste ja ekstsentriliste lemmikloomade jaoks hoiame. Raamat, nagu ma märkasin, polnud üldse T. S. Elioti oma. See oli Ibseni ingliskeelne tõlge: „Rahva vaenlane ja teisi näidendeid”. Upitanud end toolil ülespoole, ütles ta midagi samavõrd endale kui mulle, aga ma ei saanud sellest sotti. Ma ei tea, miks. Tal oli kerge aktsent, võibolla Yorkshire’i või šoti oma – ema oleks osanud öelda –, aga häda polnud selles, ja tavalises olukorras polnud mul kunagi olnud inglise keelest arusaamisega raskusi. Ei. Temast arusaamist ei teinud raskeks mitte niivõrd see, mida ta ütles, kuivõrd see, kuidas ta seda ütles. Tundus, nagu poleks omaenda sõnad teda veennud, nagu tahaks ta öeldut juba rääkimise ajal ära kustutada, et ta soovib, et nende mõtete väljendamiseks, mis tal peas on, oleks mingi teine moodus. Tema hääl oli vaikne ja samal ajal kummaliselt ebatäpne nagu inimesel, kes räägib halvasti timmitud raadios, nii et sõnad paistavad tulevat kaugelt või läbi mingi tihke, krabiseva keskkonna, ütleme, läbi vee või vaheseina.
„Nojah,” ütlesin ma. Ma tõesti ei kavatsenud seda öelda – ma ei kavatsenud mitte midagi öelda ja see odav trikk raamatuga ärritas mind veidi. See oli lihtsalt refleks, varjamaks tõsiasja, et ma polnud kuulnud, mida ta ütles. „Te pole üksi. Aeg-ajalt tunnevad seda kõik. Ryvold ütleb, et see esimene suvine valgus nõuab meilt midagi endale …”
„Ryvold?” Raamatu tõttu oli Martin Crosbie ilmselt ette kujutanud, et viitan kuulsale norra kirjanikule, mitte meie kohalikule filosoofile.
„Siegfried Ryvold,” ütlesin. Naeratasin oma ärrituse varjamiseks viisakalt. Miks ta oli teeselnud, et loeb „Ahermaad”? Mis värk sellega oli olnud? Lihtsalt järjekordne paanikasümptom, rumal katse mängida ning sel moel petta end mõtlema, et temaga on kõik korras? „Ta on meie naaber.”
„Aa.” Martin Crosbie uuris mind hetke, aga sedapuhku mitte nii kaua, et see ebaviisakas tunduks. „Naaber,” ütles ta, kui see hetk oli möödunud. Ta vaatas üle aasa meie maja poole, siis paremale ja vasakule, otsides peaaegu teatraalselt teisi elutsemismärke. Aga hytte’st on ainsana näha meie maja. „Ja sina?” küsis ta naeratades uuesti mulle otsa vaadates. „Kas sina oled ka naaber?”
„Kuidas, palun?” ütlesin.
„Kust sa tulid?” küsis ta. „Oled sa …” Ta otsis õiget sõna ja leidis selle, ehkki kõneldes ei näinud ta päris veendunud välja. „Oled sa … kohalik?”
Raputasin pead, mis oli kummaline, sest olin nii kohalik, kui oli võimalik olla. Kuigi ma muidugi ei mõelnud endast üldse kui kohalikust. Keegi ei mõtle. Teised inimesed on kohalikud. „Ma olen sellest hallist majast,” ütlesin. „Seal üleval …” Pidin äärepealt ümber pöörama ja käega näitama, aga ei teinud seda. Mulle meenus, kuidas Martin Crosbie oli meie väraval seisnud ja trepimademeakna poole vaadanud, ning miski selles pildis tekitas minus ebamugavust, just nagu oleksin nüüd mina see, kes tobedaid mänge mängib.
„Aa,” ütles ta. „Muidugi oled.” Ta naeris tasa, peamiselt endamisi, ja mõtlesin jälle, et ta on purjus või uimastite mõju all. „Kujutlesin hetkeks, et sa oled lainetest kerkinud nagu Botticelli Veenus.”
Naeratasin – kuigi ma polnud päris kindel, et Martin Crosbie nalja teeb. Ta üllatas mind ja lisaks oli mul natuke piinlik. Muidugi oleksin ma pidanud siis aru saama, et ta … mida? Flirdib minuga? Teeb esimesi samme mängus, mille ainus tulemus oli nii minu kui ka mõne teise mängijaga ammu ära otsustatud? Kui oleksin teadnud, milline ta on, poleks ma midagi muud öelnud, kuid ma mängisin seda mängu edasi, mängu, mis tundus mulle ühtaegu võrdlemisi kõlvatu ja perversselt huvitav, sest ma ei osanud lõpetada. Olin teisisõnu täpselt nii süütu, nagu ma kõigest väest teesklesin mitte olevat. Raputasin pead. „Ei,” ütlesin. „Ma olen siin algusest peale olnud.”
Siis istus ta ja vaatas mind – silmitsedes mind jälle ühe viivu liiga kaua, just nagu oleksin tõepoolest pilt muuseumis. Siis manas ta esile kerge, võltskahetseva naeratuse, näitamaks, et saab aru, et käitub imelikult, isegi ebaviisakalt, aga ta tahtis, et ma teaksin, et ta ei mõtle sellega midagi halba ning, mis muljet ta enesest siis ka ei jätaks, on ta vähemalt siiras.
„Seda ma näen,” ütles ta. „Lihtsalt …” Ta takseeris mind hetke ja tõusis siis püsti. „Kas sa teed sooviksid?” küsis ta.
Raputasin pead. „Ma ei saa jääda,” ütlesin – ehkki ma ei pidanud kusagil mujal olema ja me mõlemad teadsime seda. „Ma pean tagasi minema.”
Ta noogutas. Ta ei uskunud mind, kuid oli mu ebamugavustunnet tajunud, ja oli näha, et ta ei taha pealetükkiv olla. „Noh,” ütles ta. „Oli meeldiv sinuga tutvuda.” Ta heitis mulle kummalise küsiva pilgu, aga tõusis siis äkki püsti ja sirutas käe välja. „Mina olen Martin,” ütles ta. „Martin Crosbie.”
Ma ei tahtnud kätt suruda – see tundus naeruväärne –, aga ikkagi surusin. Tema sõrmed olid külmad ja kuivad nagu külmunud paber. Kuid ma ei tutvustanud ennast. Ma ei osanud.
Ta naeratas mu vaikimise peale. Ta ei pidanud mind ebaviisakaks ning naeratus pidi mulle teada andma, et ta ei solvunud, ehkki ta teadis, et see põgus kehaline kontakt oli minus ebamugavust tekitanud, ning kahtlustasin üheainsa hetke, et mingi osa temast tundis sellest ebamugavustundest rõõmu. „Nojah,” ütles ta. „Ma parem hakkan tegutsema.” Ta krimpsutas nägu. „Palju tegemist.”
Noogutasin. „Oli kena tutvuda,” ütlesin. Ma ei mõelnud seda tõsiselt, aga oli vähemalt midagi öelda.
Martin