Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
õun ja paar viilu gjetost’i, ning otsustasin kirja peast heita. Kuulasin mõnd aega raadiot, siis tõin oma fotoaparaadikoti ning istusin söögitoalaua äärde ja puhastasin pehme sinise antistaatilise lapiga aeglaselt ja hoolikalt kõiki objektiive.
Kell pidi olema umbes kaks, kui ema uksele ilmus. „Hõivatud?” küsis ta, näoilme neutraalse ja leebelt uudishimuliku vahepealne. See võinuks olla sarkasmina plaanitud, aga minu meelest mitte. Ema polnud selline inimene, kes oleks arvanud, et kõik teised peavad kogu aeg töötama ainuüksi seepärast, et tema seda teeb. Vastupidi. Ilmselt oleks mul ära kulunud hoopis veidi rohkem temapoolset tagantutsitamist – kool oli läbi ning ma oleksin pidanud oma tuleviku asjus midagi ette võtma, aga mina polnud lillegi liigutanud. Mulle võinuks hästi mõjuda, kui ema oleks minuga maha pidanud vana hea ema-tütre südamest südamesse vestluse teemal, mida ma oma eluga peale hakata kavatsen, kuid see lihtsalt polnud tema stiil. Enamiku inimeste silmis oli ta edukas inimene – ehk ka enda silmis, kuigi edu pidi talle tähendama midagi muud, midagi, mil oli rohkem pistmist vabaduse kui raha või kuulsusega – kuid ma ei usu, et ema oleks kogu oma elu jooksul teinud midagi väga kalkuleeritut, kui põhja tulemine välja arvata. See ja muidugi minu saamine. Ta kandis alati hoolt, et teaksin: ma polnud miski, mis temaga lihtsalt juhtus, ta oli mind valinud ning kõik, mis ta tegi, kõik, mis ta oli eales teinud sellest päevast saadik, mil ma sündisin, oli eesmärgiga teha mu elu nii heaks kui võimalik. Ta töötas, et ma ei peaks valesid valikuid tegema; ta töötas, et ma ei peaks millessegi uisapäisa tormama ja seejärel nägu tegema, et olengi tahtnud just selle pudru kokku keeta.
Asetasin fotoaparaadi lauale. „Mitte eriti,” ütlesin. „Aga sina?”
Ema naeratas mu häälest kostnud sarkasminoodi peale, ehkki see polnud täpselt nii välja kukkunud, nagu mul plaanis oli.
„Peaksin küll olema,” ütles ta. „Aga mul tuleb kell pool kolm see ajakirjanik.” Ta vaatas aknast välja. „Kui ta just ära ei eksi.”
„Mis ajakirjanik?” küsisin.
Ema vaatas uuesti minu poole ning ta nägu reetis midagi üllatusesarnast, milles oli ehk kerge ärritusevarjund. „See Ameerika mees,” ütles ta. „Ma ju rääkisin sulle, et ta tuleb …”
„Ma ei usu …”
„Rääkisin küll,” ütles ema. Ta hakkas köögi poole minema ning ma kuulsin, kuidas ta seal ringi askeldas, tõi keedukannu, täitis selle. Tema hääl helises üle kraani. „Ta tuleb lausa New Yorgist või kusagilt,” ütles ema. „Jumal teab, miks.” Ta ilmus uuesti köögiuksele ja heitis mulle otsiva pilgu. „Ma rääkisin sulle temast,” ütles ta, kuid nüüd sain aru, et ta pole selles nii kindel.
„Ma ei mäleta,” ütlesin. Olin üsna veendunud, et ta polnud ajakirjaniku kohta midagi maininud.
Ema ohkas. „No see selleks,” ütles ta, lastes enne kööki naasmist peal teatraalse allaandmise märgiks rinnale nõksatada. „Ma pean temaga rääkima. Aga ma ei taha teda üles ateljeesse viia …” Tema hääl vakatas ning ma kuulsin, kuidas tasse-taldrikuid alla võeti ja lauale pandi.
„Pole midagi,” ütlesin. „Ma kavatsesin nagunii jalutama minna.”
Ema tuli uksele. „Sa ei pea välja minema,” ütles ta. „Ma lihtsalt arvasin, et …”
„Ei,” ütlesin ma. „Mul on värsket õhku vaja.” Võtsin fotoaparaadi. „Järsku teen mõned pildid.”
Ema naeratas. „No kui see sulle sobib,” ütles ta. „Ta on tõesti kaugelt tulnud.”
Pidin selle peale äärepealt naerma hakkama. Enne intervjuusid polnud ema tavaliselt üldsegi selline. Oli ta meelitatud, et see mees on tulnud tema nägemiseks lausa New Yorgist kohale? Või oli asi milleski muus? Oli nii kerge libiseda tagasi müüti, mis oli ema ümber kuhjunud – kuidas ta eelistas üksi elada, lausumata päevade kaupa sõnagi, olles oma kunsti sisse uppunud ja täiesti eneseküllane – aga mulle tundub, et kui need vestlused toimusid, tundis ta neist mõnu, ehkki tegi nägu, et need on üks igavene vaev. Intervjueerijad märkasid alati, kui helde ema on, nad rõhutasid alati, kuidas see kurikuulus üksiklane nende jaoks aega leidis ning varmalt nende küsimustele vastas – ning müüdi tõttu ei aimanudki nad, et need vestlused tähendasid ema jaoks palju enamat, kui ta välja näitas. Kui intervjueerijad oma kassettmakkide ja märkmikega lahkusid, tänasid nad ema alati aja eest, millest ta nii armuliselt loobunud oli; nad ei paistnud kunagi taipavat, et ema polnud mitte kui midagi andnud. Ta oli võtnud. Seda polnud küll palju – see, mida ema võttis, oli hoolikalt välja mõõdetud ning piiri ei ületatud kunagi –, kuid see toitis teda mingil hämaral moel, nii et kui külalisele oli hüvastijätuks lehvitatud ja õhk puhas, tõttas ema päris tihti üles oma ateljeesse ega ilmunud välja enne järgmist hommikut. Nii see emale mõnel puhul mõjus – aga tähtis polnud mitte see, mida intervjueerijad ütlesid, mitte küsimused, mida nad küsisid, ega väljakutsed, mida nad esitasid. Ei: just see, mida ema nende pikkade vestluste ajal ütles või mõtles, aga ei öelnud, lennutas ta mingis uues suunas. Need vestlused lubasid tal end aeg-ajalt üllatada ning sellepärast ta neid pidaski. Mingit teist põhjust polnud – ehkki vahel tahtsin, et olnuks.
Oli leebe kena päev, Malangenilt puhus üle maa kerge tuulehoog. Läksin otse maja all üle aasa, kuid valisin kehvakese raja, mis viis Kyrre hytte’st vasakule ja alla, piki kitsa oja kallast randa. See oli üks mu lemmikkohti, see ribake liiva ja kokkutriivinud kive, koht, kuhu läksin alati, kui mul oli igav või olin õnnetu või kui mul oli vaja mõelda. See koht meeldis mulle üle kõige, võib-olla seepärast, et tundsin end seal kõige rohkem üksinda, võimalikult kaugel kooli ja linna ja samasuguste murede ja probleemidega inimeste maailmast. Sest mulle ei meeldinud teiste inimeste, iseäranis omavanuste inimeste seltsis olla. Ma ei tahtnud, et mulle tuletataks meelde maiseid asju, mis neile korda läksid. Mul ei käinud sõbrad külas nagu normaalsetel minuvanustel tüdrukutel, sest mul polnud sõpru, ning ma ei käinud Tromsøs riideid ja meigivahendeid ostmas, sest need asjad ei huvitanud mind. Aeg-ajalt uitasin Kyrre Opdahli maja juurde ja istusin tema seltsis, sellal kui ta mõne kella või masinajupi kallal nokitses, ning ta rääkis vanadest aegadest või jutustas lugusid ajast, mil kumbki meist veel sündinud polnud, traditsioonilisi lugusid trollidest ja jeekimitest ja vetevaimudest, lisaks keelepeksu ja kuulujutte, mis ta eluaegse jälgimise ja kuulamise käigus oli üles noppinud – ebausaldusväärse ajaloo tuustikesi ja jupikesi vaalapüügipäevilt Andøyas, mälestusi natsiokupatsioonist, väidetavalt tõeseid kirjeldusi kalasoomustega või sõrgadega sündinud lastest. Suuremat osa sellest olin muidugi varem kuulnud, aga ma ei väsinud neist juttudest ealeski – ja nad olid alati erinevad, alati muutuvad. Enamik inimesi pidas neid meelelahutuseks, nad ei võtnud neid jutte tõsiselt, aga Kyrre võttis – ning küllap omal moel ka Ryvold. Ainus vahe oli selles, et Ryvold pidas neid võtmeks mingi varjatud tähenduse juurde. Need vanad lood on tõelised, oli tal kombeks öelda, aga ei vasta faktidele. Ryvoldi jaoks oli asi filosoofiline. Teoreetiline. Kyrre oli pigem fundamentalist. Tema lugudes olid saatanad samamoodi tegelikult olemas nagu kõik muu; tema lugudes figureeris alati midagi võigast või ehmatavat, mis oli varjatud inimeste loodud fassaadi taha ning mis jooksis läbi tavade ja palvete, mis surelikel inimestel südant rahustasid, ning ma tundsin alati rõõmu hetkest, mil nad esile kerkisid ja mitte keegi ei teadnud, kuidas korraillusiooni säilitada.
Ilmselt meeldiski huldra loos mulle just see, vähemalt esialgu. Ma ei mäleta, millal Kyrre seda mulle esimest korda rääkis, aga seda ma tean, et see juhtus ammu enne seda suve, enne seda, kui poisid uppusid ja Maia talle kinnisideeks muutus. Selleks ajaks oli Kyrre toda lugu aastaid rääkinud, naastes aeg-ajalt selle juurde nagu kõigi oma lugude juurde ning varieerides seda iga jutustamisega veidike, kord mõnda kohta uusi üksikasju lisades, kord teise rõhuasetust muutes, kuid põhisüžee oli alati sama: noormees läheb metsa või mere äärde jalutama ning kohtub seal talumatult ilusa tüdrukuga ja armub temasse – või ehk üksnes ihaldab tüdrukut ja kinnitab endale, et see on armastus. Noormees on tüdrukust nii sisse võetud, et järgneb talle kõikjale, ta on täiesti tüdruku võimuses ning algul on ta õnnelik, sest arvab, et ka tüdruk armastab teda. Tüdruk naeratab, viipab talle, juhatab teda puude vahelt läbi või mööda randa – ning kui noormees