Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
ega piltpostkaardilikult kaunis nagu lääne fjordid, ta on lihtsalt kange ja lageda olemisega ning öösiti nii vaikne ja lai, et võib isegi kõige pragmaatilisema hinge vaimudele mõtlema panna. Siin, seitsmekümnendal põhjalaiuskraadil, pole haruldane, et esmakordsed külastajad veedavad mitu esimest päeva pead murdes, miks nad üldse tulid. Nad olid otsustanud selle reisi ette võtta, nad olid ostnud pileti mitmele praamile või sõitnud maha kaks tuhat kilomeetrit, et üürida Kyrre Opdahlilt algeline hytte, aga ühtäkki ei saa nad aru, miks küll. Sellal kui nad reisiplaane tegid, sellal kui nad laeval olid või Tromsø lennujaamas maandusid, olid nad leidnud tulekuks põhjusi, põhjusi, mis nad olid välja mõelnud ja tavavestlustes korranud, et seda kõike usutavaks teha, kuid selles valges öös, midnattsol’i äiutuses, on need põhjused auruks haihtunud.
Ja sama tunne pidi olema ka Martin Crosbiel. Kõik oli võõras ja pärast esimest õhkõrna äratundmishelki osutus meie maja täpselt sama võõraks kui kõik muu. Mitte miski polnud selline, nagu ta arvanud oli – ning ta hakkas kahtlustama nagu nii paljud külastajad enne teda, et siin pole mitte kui midagi. Kvaløya polnud muud kui miraaž; kogu see saarterida oli illusioon. Küllap ta mõtles tol esimesel ööl meie väraval seistes, et oli selle pika lootusrikka reisi asjatult ette võtnud, et ta oli kogu selle maa maha sõitnud, aga sattunud eikuhugi. Ta seisis pealtnäha tükk aega, kuigi arvatavasti mitte rohkem kui kaks või ehk kolm minutit ning vahtis meie maja, sundides seda tahtejõu abil reaalseks muutuma – ning ehkki ma oleksin pidanud trepimademel, tema otsesel nägemisteljel selgelt näha olema, oli ilmne, et ta mind ei näe. Nii kaua, kui ta seal seisis, vahtis ta otse minu poole, aga ei näinud midagi. Ei midagi ega kedagi. Siis pööras ta ümber ja sammus kordagi ringi vaatamata mööda rada tagasi – ning ma mõtlesin tahes-tahtmata, et selleks ajaks, kui ta Kyrre hytte’sse tagasi jõuab, on ta hakanud juba kahtlustama, et mitte miski, mis ta on kogu elu jooksul kas siis siin või kusagil mujal näinud, pole tõeline.
On suvehommik. Olen just teinud pika jalutuskäigu üle aasa ja mööda randa ning olen terve tee tundnud, kui üksi ma olen, nüüd, kus kõik teised on läinud. Ema on muidugi endiselt siin, töötab ateljees nagu ikka – täiuslik, vaikne, ühegi soovita. Ta on selle seisundi saavutamiseks kaua ja kõvasti tööd teinud, ning ehkki ülejäänud maailmale võis tunduda, et ta saavutas selle juba ammu, tean, et ta alles jõudis sinna. Mina tean, sest isegi enne, kui teadsin, mida ma teen, olen ema eluaeg jälginud, ning nüüd, kus ma näen teda selgelt, hakkan vähehaaval mõistma, mida see saavutus talle maksma läks. Kummaline ainult, et ka mina olen nüüd siin. Olen täpselt samas kohas, täpselt samas seisundis, ja võin täie tõsidusega öelda, et see pole mulle midagi maksma läinud. Kõik, mis kümme aastat tagasi meie uppumiste suvel juhtus, ja peaaegu kõik, mis on sestsaadik juhtunud, juhtus kellegi teise, mitte minuga. Ainsana juhtus minuga see, et ma otsustasin ühel päeval nähtamatuks hakata. Mitte ära minna nagu Mats või Harald või nagu Martin Crosbie, kes reisis kodust nii kaugele, et lavastada omaenda üsnagi teatraalne kadumine. Ei: mina olen jäänud nendele aasadele Malangeni väina kallastel, kus ma olen alati olnud, ja ma pole teinud mitte kui midagi; või mitte midagi muud, kui valinud selle elu, mida ma praegu elan, elu, mis mõne teise arvates on peaaegu olematu. Ei karjääri, ei abikaasat, ei armukest, ei sõpru, ei lapsi. Ma pole kunstnik nagu ema, või vähemalt mitte tavaettekujutust mööda. Võib-olla teen ma asju, aga need on lihtsalt asjad nende endi pärast ning ma ei teeks ealeski nägu, et mul on midagi öelda. Vaatan lihtsalt välja, üle aasa, üle vee, ja panen tähele. Ma ei mäleta, kus ma seda esmakordselt kuulsin – see võis olla Shakespeare’ilt –, aga mulle tõesti meenub, et mind rabas üks fraas, fraas, millel nüüd pole minu jaoks üldse ilmalikku konteksti, mingist näidendist või romaanist võetud kild, kus figureerib fraas „taeva nuhid”. See on jabur, olen täiesti valmis seda tunnistama, aga ma ei suuda vastu panna tundele, et see fraas kirjeldab mind ideaalselt. Ma olen üks taeva nuhkidest. Ma ei usu Jumalat või vähemalt mitte tavaviisil, aga seda leian ma tõesti, et olen siin kindlal põhjusel – selleks, et vahti pidada. Tähele panna. Oli mingi iidne Mehhiko hõim, kelle liikmed vaatasid igal ööl kordamööda, kuidas päike loojub, ja pidasid siis kogu pimeda aja valvet, kuni see naasis – ning nad ei eeldanud kordagi, et päike tõesti naaseb, nad ei pidanud seda valgust kunagi endastmõistetavaks. Nad seisid kordamööda valves ja uskusid, et tõeline põhjus, miks päike iga päev uuesti välja ilmub, pole seotud gravitatsiooniga ega sellega, kuidas Maa oma telje ümber pöörleb. Nad arvasid, et päikest tõmbab tagasi nende tähelepanu – ning mina elan päeval ja ööl sellessamas tähelepanelikkuse seisundis. See on sundimatu, mugav tähelepanelikkus ja sel pole mingit eesmärki. Olen kindel, et emale, kes tunneb sundi teha kõigest, mida ta näeb või kuuleb, midagi uut, käib see üle mõistuse. Aga mis minusse puutub, siis mul pole vähimatki soovi midagi teha, vähimatki soovi midagi luua. Olen lihtsalt tunnistaja, mitte ühtegi ühingusse kuuluv elupõline nuhk.
Aga toona olin ma teistmoodi nuhk. Noil päevil jälgisin inimesi peamiselt seetõttu, et nad ajasid mind kimbatusse. Nende ihad, nende hirmud, see, mida nad soovisid ja millega lootsid karistamatult pääseda, lood, mida nad rääkisid, ja lood, mida eelistasid mitte rääkida – see kõik ajas mind kimbatusse ning ma jälgisin neid kaugusest läbi binokli või oma fotoaparaadi objektiivi, sest ma tahtsin neid mõista. Või järsku tahtsin mõista seda, miks ma nendesarnane pole. Nad olid nii kinni asjade küljes, millel ma mingit otstarvet ei näinud. Nad võtsid maailma nii sõna-sõnalt ning paistsid tahtvat asju, mida nad tahtsid, mitte seetõttu, et nad neid tõepoolest tahtsid, vaid kuna need asjad olid ettekirjutatud ihaobjektid. Tookord ma vist mõtlesin, et mind huvitab just see, aga see polnud mu nuhkimise põhjus – ausalt öeldes mitte. Põhjus, miks ma jälgisin, põhjus, miks minust sai nuhk, oli see, et ma arvasin, et minuga on midagi valesti, ja tahtsin teada, mis see on. Tahtsin mõista, miks ma mitte kui midagi ei taha.
Tol suvel pidasin nuhkimist ikka veel mänguks ja mängisin seda, sest inimesed tundusid mulle ühtaegu kurvad ja naljakad, eriti Kyrre külalised. Loomulikult – olin lõppude lõpuks kaheksateist – meeldis mulle see kurbus sama palju kui naljakus, kui mitte rohkemgi. Aga Martin Crosbie järele ma nuhkida ei tahtnud, mitte pärast tema esimest silmamist meie aiaväraval. Ma ei teadnud, miks, aga tema näos oli midagi, mis tekitas minus tahtmise ta rahule jätta, mingi varjatud asi, mida ma ei mõistnud, aga mida nägin täiesti selgelt isegi tol esimesel ööl, kui ta seisis ja vaatas üles akna poole, vahtis otse minu poole, aga ei näinud kedagi. Mul polnud mingit isu järgmisel päeval trepimademelt jälgida, kuidas ta oma auto ja hytte vahet käis ning pudelite ja toidukraamiga kaste tuppa viis. Ma ei tahtnud teada, mis on kottides, mis ta auto pagasiruumist välja võttis, või mis raamatuid ta luges. Ma ei tahtnud tema kohta mitte midagi teada. Aga ma olin pool ööd üleval olnud ja mul oli igav ja see tõesti ei tundunud nuhkimise moodi, kui ma binokli võtsin ning selle kõigepealt aasale suunasin ja siis järk-järgult, meeterhaaval, Martin Crosbie autole, mis seisis, tagauks lahti, pagasiruum ja kõik peale juhiistme igasugu kraami kõrgelt täis laotud, paigas, mille eelmisel päeval oli hõivanud Kyrre kaubik. Mu silm seletas läbi binokli midagi kastide ja kottide sisust: seal oli tohutu hulk raamatuid, peaaegu sama palju igasugu mõõtu pudeleid, fotoaparaadikott, ports CD-sid, aga nende omanik – teadsin tema nime, sest Kyrre oli seda eelmisel päeval öelnud, rääkides mulle kummalisest kokkuleppest, mis see mees oli kogu suveks paigalejäämiseks teinud – nende omanik, see Martin Crosbie, oli päevavalgel teistsugune, ärksam ja märkimisväärselt toekam, kui ta oli öisel ajal paistnud. Ta töötas kiiresti, ja ehkki mõned kastid nägid päris rasked välja, kandis ta neid hõlpsalt – ning kogu selle aja paistis ta endamisi rääkivat või laulvat nii nagu laps, kui too on millegagi hõivatud ega arva, et teda jälgitakse. Selle aja jooksul, mis Martin Crosbiel pagasiruumi tühjaks laadimiseks kulus, peatus ta ainult korra, toetas ühe kasti autokatusele ja tõmbas välja masaja tumeda pudeli, millest ta enne edasiliikumist suure sõõmu võttis. See oli ainus kord, kui ta laulmise katkestas, see kord, kui ta juua võttis, ja ma nägin binoklist, et tema nägu muutus hetkeks, omandades tõsise, isegi veidi vaevatud ilme, nagu mõtleks ta millelegi, mida eelistaks mitte mäletada. Hetke pärast oli ta juba uuesti töö kallal ja laulis minnes omaette – ning pean tunnistama, et nii sentimentaalne, kui see ka ei paistaks, oli mul temast kahju. Ta oli nii lapselik – nii reibas ja samal ajal nii kindlalt pähe võtnud mitte enam mõelda sellele, mis teda vaevanud oli. Kui viimane kast oli