Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
või ebamugavus, mida saaks ära hoida, kui ta piisavalt valvas oleks. Olin viie-kuue meetri kaugusel, kui ta jälle rääkima hakkas. „Aga tule teed jooma,” ütles ta. „Mõni päev, kui sul hetk aega on.”
Vaatasin ümber. Ta vaatas mind endiselt, näol kummaline murelik pilk. „Tänan,” ütlesin.
Tema käsi liikus uuesti ning ma mõtlesin hetkeks, et ta tõesti lehvitab. „Iga kell,” ütles ta. „Olen kogu suve siin. Sa tead, kust mind leida.”
Noogutasin. Mul polnud vähimatki kavatsust läbi astuda, aga ma ei tahtnud ebaviisakas olla. Mäletan teda sellisena, nagu ta siis oli, läbi hämu, mis hiljem tuli, ning pean endale meelde tuletama, et ta polnud mulle tol päeval ebasümpaatne. See tuli alles hiljem. Aga ikkagi, ehkki ma ei tahtnud veeta pärastlõunaid Martin Crosbie seltsis teed rüübates, aimasin vist juba sel esimesel ootamatul kohtumisel, et meie elud hakkavad järgnevatel nädalatel rööbiti jooksma – rööbiti, aga mitte kunagi kokku puutudes; mitte kunagi kokku puutudes, kuid julmalt põimununa.
Mulle ei meeldi põimumine. Mulle meeldib puutumatus. Maailmas on liiga palju kontakti. Liiga palju põimumist. Järsku on tõesti tõsi, et me kõik sõltume üksteisest, et kõik siin ilmas sõltub kõigest ülejäänust – aga me sõltume ka tühikutest üksteise vahel. Meile on neid tühikuid vaja, sest tühikutes peitub kord. Sellepärast mulle meeldivadki maakaardid, sest nad tunnistavad lünki ühe ja teise asja vahel. Nad on tummas vastuseisus nendega, kes arvavad, et seosed on ainus, mis loeb. Inimestega, kes sirutavad käe teiste poole, et neid kas või puudutada, isegi kui nad ei taha, et neid puudutataks. Inimestega, kes kirjutavad ootamatuid kirju võhivõõrastele, kuna arvavad, et just seda peavad nad tegema.
Ma täpselt ei mäleta, millal esimene neist kirjadest tuli, aga seda ma tean, et see oli umbes samal ajal, kui saabus Martin Crosbie. Õigupoolest leidsid need kaks sündmust nii lähestikku aset, et on nüüd mu mälus seotud, just nagu oleks üks teise põhjustanud, kuigi muidugi polnud nende vahel mingit seost. Ma tean, et ma ei näinud Martinit uuesti mitu päeva – sain pärast teada, et ta oli tol õhtul voodisse heitnud ning maganud kolmkümmend kuus tundi jutti, ning see oli ilmselt viimane kord, mil ta eales terveks ööks sõba silmale sai – ning tagasi vaadates võin vabalt uskuda, et sel, mis temaga pärast juhtus, oli kõvasti pistmist unetusega, mis tema külaskäigu esimesel nädalal maad võttis. Ta muutus vastuvõtlikuks. Me kõik muutusime. Aeg-ajalt juhtub siin sedamoodi. Mis kirjasse puutub, siis kindel olen ma selles, et see saabus umbes samal ajal meie esimese korraliku jutuajamisega, mis pidi toimuma tolle esimese tõelise suvenädala lõpus või kohe pärast seda, ning oli parajalt šokeeriv – parajalt šokeeriv ja piisavalt mõtlemisainet andev –, et mind mitu päeva hõivatuna hoida. Ühtäkki ma ei tahtnudki enam Martini järele nuhkida, kuna mul oli tunne, nagu nuhiks keegi minu järele – ning kuigi tuleb tunnistada, et see reaktsioon oli mõnevõrra üle pakutud, ei suutnud ma tookord endalt maha raputada ligihiilivat hirmu, et see naine kavatseb kogu mu ülejäänud elu minu järele nuhkida. Nuhkida – ja võimalik, et minu ellu sekkuda. Inimestele meeldib sekkuda. Nad arvavad alati, et peaksid midagi ette võtma.
Nüüdsel ajal ma eriti palju posti ei saa, aga toona oleks iga kiri olnud sündmus – ehkki tavaliselt mitte rõõmustav. Mulle ei meeldinud kirjad ja telefon oli mulle veelgi rohkem vastumeelt – kes peaks tahtma rääkida inimesega, keda ta ei näe? Inimesega, kes on otse sinu ees, on niigi raske rääkida. Kunagi, kui ma neljateistkümneaastane olin, saatis üks minu klassi poiss mulle kirjakese, ja ema on mulle vahel postitsi asju saatnud – üllatuskinke ja postkaarte –, kuid ma ei suuda meenutada, et oleksin kunagi ise ühtki kirja kirjutanud. Poisile ma ei vastanud – kahtlustan, et ta kirjutas selle kirjakese ainult naljapärast – ning kuigi jätan vahel köögilauale joonistusi ja koomikseid koos põgusate sõnumitega, andmaks emale teada, et olen välja läinud, pole ma kunagi pidanud ühelegi ümbrikule aadressi peale kirjutama. Tõtt-öelda olen teadetesse välismaailmast alati teatava umbusuga suhtunud. Enamik posti on muidugi emale, ning kui saatja pole just Fløgstad, jätab ta selle tihti päevadeks või isegi nädalateks lugemata. Järsku ongi see mul sealt pärit. No igatahes, mis põhjusel see ka polnud, oli mu esimene impulss visata kiri prügikasti ja unustada. Sel polnud mingit pistmist eluga, mida ma elasin. Sel polnud mingit pistmist eluga, mida ma tahtsin, ning see tundus leebelt öeldes kohustusena. Ometi ei suutnud ma kirja ära visata, ning ehkki lugesin seda üha kasvava tülgastuse ja mitte just vähese vihaga, lugesin ta lõpuni, ja kui asi ühel pool oli, lugesin uuesti – küllap lootes, et olin millestki valesti aru saanud ning kogu kupatus osutub veaks. Sest mis minusse puutus, oli see tõesti viga.
Kiri – üksainus valge leht joonteta paberit siledas kreemikas ümbrikus – oli Inglismaalt ühelt naiselt, kes ütles, et elab koos minu isaga. Kui kiri saabus, olin väljas, ja kuna see oli mulle adresseeritud, jättis ema selle köögilauale – ning ma teadsin lugedes, et ehkki kiri oli täiesti ootamatu, ei päri ema minult selle kohta ega sekku ühelgi moel sellesse, mida ta kindlasti pidas eraasjaks. Ta on selliste asjade koha pealt alati nõudlik olnud. Ema on lõputute ja hoolikate moraalikaalutlustega inimene, keda ennekõike valitseb reegel, et selleks, et saada ruumi, mida ta vajab töötamiseks ja endale truuks jäämiseks, peab ta ümberkaudsetele võimaldama täpselt sama palju sedasama ruumi või isegi rohkem. Asi pole ainult selles, et ela ise ja lase teistel elada, asi on hoopis peenem ja kaalutletum. Ruum, mida ta vajab, ja ruum, mida ta võimaldab, on pidevas nihkumises ning ta pole eales millegi vastu ükskõikne, kuid tunneb vähimagi ilmse põhjuseta varjamisest mõnu, ja talle meeldivad hetked, mil miski kommenteerimata või isegi märkamatult mööda lipsab. Kindlasti äratas nagu pauk selgest taevast Inglismaalt tulnud kiri temas uudishimu, aga ta ei lausunud sõnagi ning olen üsna kindel, et niipea kui ta nägi, et see on mulle adresseeritud – haruldane juhtum, nagu ma juba ütlesin –, pani ta selle lauale ning eelistas sellele rohkem mitte mõelda.
Mis aga tagasi vaatamisel tõepoolest üllatab, on see, et kiri suurt midagi ei öelnud ega palunud sel esimesel puhul minult ka midagi – või vähemalt mitte nii paljusõnaliselt –, aga see oli ikkagi šokk, sest kaheksateistkümne aasta järel sain nüüd teada oma isa eksistentsist ja praegusest olukorrast inimeselt, kes kirjutas asjalikul, kohustustevabal toonil nagu uus kirjasõber, kes päris hästi ei tea, kuidas tutvusega algust teha. Aadress ümbrikul oli käsitsi kirjutatud, aga kiri ise masinal tipitud, ja see tundus mulle antud olukorras kummaline. Kirjas seisis mu väidetava isa nimi – Arild Frederiksen – ning edasi öeldi, et isa oli viimased kaheksateist aastat veetnud mööda ilma rännates, esmalt väliskorrespondendina ja siis reisikirjanikuna, kuid et nüüd on ta haige, ning kirja autor – kes oli alla oma nimeks pannud Kate Thompson – tahab seda mulle teada anda ja avaldab kokkuvõtteks lootust, et tema kirjutamine praegusel ajal ei tundu mulle pealetükkiv ning et ehkki ta ise on võõras, mõtlen temast kui heade kavatsustega võõrast.
Heade kavatsustega võõras. See tundus mulle naljakas. Kuidas sai see naine mõelda, et sellise kirja kirjutamine ja saatmine välguna selgest taevast inimesele, keda ta ei tunne, on heade kavatsustega? Ja mida ta siis tahtis? Muidugi ma oletasin, et ta tahab midagi, või muidu poleks ta kirjutanudki, ning kindlasti mängis ta mu uudishimu peale isa suhtes, keda ma pole eales kohanud, lootes, et reageerin mingil sellisel moodusel, mis võimaldab tal öelda, mis see miski on. Ning oli tõsi, et olin aastaid oma isa üle pead murdnud ning endale väiksena öelnud, et otsin ta ühel päeval üles ja toon koju ema juurde, et nad saaksid jälle koos olla, ehkki ema oli mulle alati öelnud, et isa oli läinud elama Lõuna-Ameerikasse ning ta ei taha, et isa tagasi tuleks, sest ta on minu seltsis õnnelik, rahul sellega, kuidas me kahekesi elame, teeme, mida tahame, ega vaja kedagi teist. Iga kord, kui ma isa kohta pärisin – kus isa nüüd on, mis ta nimi on, miks ta oli ära läinud –, rääkis ema mulle üht ja sama lugu, lugu, mis oli kõige elementaarsemate teguriteni kärbitud ja ilustustest vaba: isa oli suvel Oslos olnud, nad olid teineteist mõnda aega tundnud, kuid umbes sel ajal, kui ema rasedaks jäi, oli isa lahkunud, ja sellest polnud midagi, sest ema oli õnnelik ja lootis, et ka mina olen õnnelik just nii, nagu me oleme. Ema polnud mulle kunagi rääkinud midagi olulist, polnud mulle kunagi andnud infot, millest juhinduda, ning ma polnud peale käinud. Mõnda aega, väiksemana, ei tahtnudki ma vastuseid – ning esitasin oma väheseid küsimusi ikka uuesti ja sain üha uuesti vastuseks sellesama ebamäärase loo, aga ma ei pressinud peale,