Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
möödus kiiresti ja kell oli juba kaheksa, kui ema välja ilmus, et meile süüa teha ja minult mu päeva kohta pärida. Me polnud teineteist eelmisest õhtust saadik näinud, ning ehkki selles polnud midagi ebatavalist, sain aru, et ema on mõttesse vajunud. Niipea kui olime söönud, kadus ta jälle ateljeesse, kahtlustasin, et järjekordseks öö otsa kestvaks maalimisseansiks: ta töötas mingi suure asja kallal, ning ehkki ta polnud sellest eriti palju rääkinud, tundsin teda piisavalt hästi, et märkidest aru saada ning seega oodata esmalt obsessiivset, unetut, hajameelset seisundit, mis pidi ema selle töö lõpuni välja vedama, ja siis, kui ta teadis kindlalt, et asi on valmis, päev-kaks kestvat pingelangust ja rahutust, mis järgnema pidid, meeleolu, mida ema alati püüdis varjata, kuid mis tal kunagi päriselt ei õnnestunud.
Kuid mind see ei häirinud. Väiksemana häiris, aga nüüd oli mul hea meel, et emal tegemist oli, ja ütlesin talle, et kraamin laua ja pesen nõud ära, et ta saaks joonelt töö juurde tagasi minna. Ta naeratas. „Tänan,” ütles ta. Mulle nii meeldis, kui ta nõnda naeratas. See ei olnud see kaunis naeratus, mida ta hoidis kosilaste või meie majas käinud kahe-kolme ajakirjaniku jaoks. Selles polnud vähimatki pingutust ega talitsetust. See oli lihtsalt naeratus.
„Pole midagi,” ütlesin ma. „Ma tean, et sul on tegemist.”
Ta noogutas. „Ja sina?” küsis ta. „Mida sina tegema hakkad?”
Ka mina tahtsin naeratada, aga ma ei teinud seda nii hõlpsalt ega nii hästi. Vanasti, kui ma väike olin, oli emal kombeks mu üle naerda ja teha nägu, et on mu tõsisest olekust šokeeritud – ehkki kujutan ette, et ta arvas ikka, et ma kasvan sellest välja. Ta ei arvanud, et jäängi igavesti selliseks. „Ma pesen nõud ära,” ütlesin.
„Ja pärast seda?”
Raputasin pead – ja siis ma tõesti naeratasin, natu-natuke, sest mõte ülejäänud päeva veetmisviisist tegi mind õnnelikuks: „Ei midagi,” ütlesin – ja siis ütlesin seda uuesti, sest ma ei rääkinud ainult sellest päevast, ma ei rääkinud ainult järgnevast paarist tunnist, ma rääkisin millestki, milles ma polnud veel päriselt sotti saanud, aga ma teadsin, et see on kusagil kukla tagaosas mingi uue võimalusena. Mingi uue lootusena. „Ma istun toolil ja ei tee absoluutselt mitte midagi.”
Tunni pärast, kui köök oli puhas, läksin tagasi üles oma pildiraamatute juurde, see lubadusetuustike meeles – ning just siis nägin ma esimest korda Martin Crosbiet. Kell pidi olema kümne ringis ja kuna meil oli midnattsol, nägin teda täiesti selgelt; ometi arvasin, võib-olla valguse mõjul ja võib-olla sellepärast, et ta paistis nii ilmselgelt vales kohas olevat – arvasin, et kujutan teda endale ette. Ta seisis värava kõrval, mis lahutab sisemist, haritud aeda niidust selle taga, ning vaatas üles maja poole, nagu arvaks, et see on miski, mida ta peaks teadma, aga ei suuda meelde tuletada. Muidugi ei saanud Martin Crosbie tõelise midnattsol’iga kursis olla ning ta ei saanud olla valmis mõjuks, mida see talle avaldas. Kahtlemata oli ta enne tulekut keskööpäikesest kuulnud – kõik ju teavad seda –, kuid ta poleks saanud keskööpäikeseks valmistuda, ükskõik kui palju ta ka lugenud poleks, ning pealegi on see väljend lootusetult eksitav. Keskööpäike viitab kuldsele, kestvale päikeseloojangulikkusele, aga see pole peaaegu kunagi nii. Valged ööd on ligilähedasem, ehkki ka see on liiga kitsas kirjeldus: need kesksuve ööd võivad olla sinised või punakaskuldsed või hõbehallid, sõltuvalt ilmast või, nagu ema alati ütleb, vaatleja meeleolust. Sel konkreetsel ööl oli õhk pärast esimest tõelise suve päeva jahe ja värske ning valgus oli see tüüne hõbevalge hämarik, mis kõik tontlikuks muudab: viirastuslikud rajad, mis meie majast mööda ja piki randa vonklevad, just nagu pöörduksid üheks ööks kaugest minevikust tagasi, viirastuslikud linnud hõljuvad väina klaasja vee kohal, kilomeetrite kaupa igas suunas viirastuslikud aasad, mille iga rohulible ja lill oli riivatud elavhõbejast valgusest nagu lehestik neil iidvanadel piltidel, mida ma ennist süvenenult silmitsenud olin. Tol esimesel korral, kui ma Martin Crosbiet nägin, oleks olnud kerge eeldada, et ka tema on viirastus, sest temas polnud mitte midagi tõelist, välja arvatud tema ootamatu olemasolu siin, paigas, kus ta poleks saanud olla, ning seegi oli ajutine, suveöö väljamõeldis, mis võis kokku variseda ja hajuda enne, kui aru sain, mis see on. See tunne kestis muidugi vaid hetke; kuid ikkagi tundus mulle esmapilgul, et ta on astraalne mees, mitte niivõrd tont, kuivõrd illusioon, fantasm, mida ta ise vaevu-vaevu uskus. Jäi mulje, nagu oleks ta vaid mõni hetk varem kogemata olemasolu otsa komistanud ning on nüüd kusagil kahevahel: ühelt poolt valgusemäng, mis on mingi juhuse läbi inimeseks saanud, ja teisalt mees, kes on haihtumise piiril, näojooned moodustumas ja samal ajal ära sulamise äärel.
Kuid ta polnud illusioon. Ta polnud isegi vaim. Ma polnud teda varem näinud, aga ma teadsin, kes ta on; täpselt nii, nagu olin Kyrre põgusast jutust teada saanud, kust ta tuleb ja kuhu praegu kuulub. Seda ma aga ei teadnud, mida ta siin teeb, miks ta vahib üles meie maja poole ilmel, mis nägi välja nagu pahameel või uskumatus, ning olin juba peaaegu piisavalt mures, et välja tema juurde minna. Aga ei läinud. Sain aru, et ehkki ta vahtis maja, polnud ta mind näinud, ning kasutasin trepimademel poolvarjatuna ja liikumatuna võimalust teda takseerida. Ta oli pikk ja kõhn; minu hinnangul kolmekümne ringis, kahvatute liivakarva juuste ja kuldses raamis prillidega. Kui ema oleks seal olnud, oleks ta öelnud, et see mees on tundlik või õrn, aga minu arvates oli seal midagi enamat, midagi, mis pidi olema seotud mu esimese muljega, et ta on viga saanud või ära eksinud nagu mingi loom, kes on omaenda elupaigast kaugemale hulkunud ja avastab end keset maanteed tagahoovide ja traataedade ja autode keskelt haavatavana, metsaelanik, kes on varjust välja peletatud ja kellel pole kuhugi peituda. Jah, tema nägu oli tõesti õrna ülesehitusega, aga tegelikult oli see selline näojoonte õrnus, mida on näha mõningate loomade, ütleme hirvede või rebaste juures. See oli õrnus, mis loomuldasa kaasneb mureliku hingega, sellise olevuse õrnus, kes ootab alati midagi enamat: ootab või kardab või loodab – mis vähemalt tema puhul oli ilmselt enam-vähem üks ja seesama. Iidsetel aegadel oli mehi, kes kuulusid silmapiirile – seda rääkis mulle kunagi ühe oma loo ajal Kyrre –, ning kuna need mehed nägid kõigist teistest kaugemale, tegid inimesed neist oma valvurid, vaiksed, mõtteis eemal viibivad tunnimehed, kes teadsid, mis on tulemas, kuid ei mõistnud kunagi päriselt selle tähtsust, taevajälgijad, kes oskasid tähemustreid edastada, kuid mitte kunagi tõlgendada. Martin Crosbie oli üks neist meestest.
Ma polnud teda kunagi varem näinud, kuid teadsin, et ta on Kyrre suvitaja. Tal oli see hiljutise saabunu hämmeldunud, äraolev näoilme ning õige pea oli ilmne, et ta otsib midagi, mis teda selles uues vee ja valguse maastikus ankruna paigale kinnitaks, püüdes samal ajal end veenda mitte niivõrd selles, et ta siia kuulub, kuivõrd selles, et kuulumine on vähemalt võimalik. Tal oli vaja moodust, kuidas sellesse kõigesse siin sisse pääseda, ning küllap talle tundus, et meie maja – maja, mida, nagu ta end kindlasti veenis, ta on varem turismibrošüüris või mõne vana reisijuhi joonistusel näinud – annab talle keskendumispunkti selles, mis muidu polnud midagi muud kui unenägu. Tegelikult tahtis Martin midagi, mida ta saaks ära tunda. Ilmselt ei teadnud ta siis, kui tugev tunne võib déjà vu selles maailma osas olla isegi nende inimeste jaoks, kes on siin kogu elu elanud.
Aga ma olin seda ilmet varem rohkem kui korra näinud. Kui inimesed siia tulevad, ei mahu see kõik neile pähe: see valgus, see taevas, see sügav vaikus. Geograafiaõpikust lugemisel ei kõla see kuigi uhkelt: väike saar või pigem saarterida, mis jookseb Tromsøst idas Hillesøysse läänes, Kvaløya päris keskel, kolm saart ühes nagu ristikheinaleht. Meie lõunapoolseim leheke on kõige rahvarohkem. Kaardi peal näeb see välja lendava inglina, aga see on vaid üks järjekordne põhjapolaarjoone saar, ebaerutav rannaasulate riba – Straumsbukta, Skognes, Mjelde, Bakkejord, Sandvik – vaikse, peaaegu mahajäetud südamaa ümber täis metsi ja madalaid mägesid, kus elavad ainult pelglike, mittepõliste põtrade karjad, kuid kus kummitab midagi vanemat, mida pole nii kerge sõnul seletada. On üksainus korralik maantee, mis teeb ümber saare ringi, kulgedes läbi laialivalguvate, näoga mere poole seisvate asulate Brensholmeni praamini või Sommarøy valgete randadeni, enne kui jääb Hillesøy müsteeriumil toppama. Hillesøys võib näha põhjapõtru ja meie õrnu põhjaorhideesid, mis on õrnemad ja minu meelest ilusamad kui need eksootilised orhideed, mida lillepoest leiab. Suve lõpus saab neemelt rabamurakaid korjata;