Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
ning pajatasid lugusid huldra’st, talumatult kaunist punase kleidiga naisest, kes pidi enda omaks kuulutama iga ettevaatamatu mehe, kellele ta peale satub. Või nad hirmutasid lapsi lugudega, mis tundusid olevat peaaegu tõsi, lugudega kalamehest kaugel merel, kes leiab oma võrgust ja toob pardale sülelapse, kes on endiselt elus, silmis tume vilgukivihelk, hääl nii lummav, et ehkki mees teab, et see olend tahab talle halba, ei suuda ta jätta teda koju viimata. Mõne aja pärast inimesed neid lugusid enam ei pajatanud, aga päris maha suruda nad neid ka ei suutnud ning aeg-ajalt, läbi tavalisse vestlusse tekkinud lünga või kui mõni paarike unetuna voodis lebas, kandus jutt ohtlikul kombel võõrale maale – vihje siin, poolnaljatlev aimuandmine seal, ja enne kui nad arugi said, oli kuri jõudnud nii kaugele, et kõik muutus. Mehe pilk eksis võõrsile, naine hakkas külmalt käituma ja üksainus sõna või pilk viis kohutava vägivalla või hüljatuseni. Muidugi leidus alati põhjendus – ratsionaalne põhjendus –, kuid selle kõige all, närvides ja veres, kummitas neid see teine teadmine – ning Kyrresugused inimesed olid selle tarkuse säilitajad. Nemad olid need, kes keerasid lukust lahti uksed vaimude juurde, keda keegi ei uskunud; nemad olid need, kes kõndisid öötundidel läbi maja nagu mingi vana vampiirifilmi uneskõndija, avades aknaid parasjagu paokile, et öine hirm sisse lipsata saaks.
Aga mitte kõik Kyrre lood polnud vanad. Temasuguste inimeste jaoks polnud vana aega olemas – kõik oli olevik, kõik jätkus. See, mis praegu, päevavalgel juhtus, oli osa igavesest mõistatusest, loost, milles elavad ja surnud, hullud ja tervemõistuslikud, ainelised ja tontjad, võisid vabalt omavahel kohti vahetada – ning kui me tol pärastlõunal istusime ja kohvi jõime, oli lugu, mida Kyrre jutustas, ühtaegu argine ja maagiline. Lugu mulle tuttavast poisist ja kohalikust tragöödiast, mis oli sama vana kui maamuna ise, kus osaliste nimedel erilist tähtsust polnud. Tookord Kyrre veel ei teadnud, mis suuna see lugu võtab – aga kui ta rääkis, meenus mulle tunne, mis mul oli ärgates olnud, see õudustunne, mille olin liiga varmalt maha raputanud. Miski oli tõepoolest viltu, ainult ma polnud teadnud, mis. Keegi polnud.
Kyrre ei hakanud pihta enne, kui olime hytte’sse läinud, ning isegi siis jäi mulje, et ta räägib seda lihtsalt jutujätkuks. „Küllap sa oled Mats Sigfridssonist kuulnud?” ütles Kyrre käsi pestes.
Tuleb tunnistada, et siis jättis mu süda löögi vahele. Ma ei teadnud, mis oli Matsiga juhtunud, aga seda ma teadsin, et keegi oli uppunud, nii et polnud suurem kunst need kaks asja kokku viia. Panin kohvikannu käest. „Mis temaga siis on?” küsisin.
Kyrre pööras ringi. „Sa pole kuulnud või?” Tema nägu oli rahulik, aga oli näha, et ta mõtleb, peab aru, kuidas jätkata.
Raputasin pead. „Ei,” ütlesin nii neutraalse häälega kui võimalik. „Mis juhtus?” Võtsin kohvikannu ja hakkasin valama. Lõppude lõpuks polnud Mats Sigfridsson mulle ju keegi. Ta oli lihtsalt üks mu klassi poiss. Ta polnud sõber ega peika; tegelikult olin teda alati natuke kentsakaks pidanud. Mind ajas ärevusse, kuidas ta langes oma vennast lahus olles iga kord mingisse imelikku apaatsesse seisundisse, olles hingevaevas, ülejäänud maailmast kaugel ja peaaegu hirmuäratavalt üksi. Mind häiris, kui ma tunnis ümber pöörasin ja tabasin teda vahtimas mind või võib-olla minust läbi, just nagu oleksin tühipaljas õhk. Ma ei tahtnud sellest numbrit teha, aga oli ette tulnud juhtumeid, mil olin märganud teda klassi taganurgas kauge, veidi hämmelduses olekuga õue vahtimast ning tabanud end mõtlemas temast kui sugulashingest, sest vähemalt talle meeldis vaikus ja ta eelistas omaenda seltskonda. On tõsi, et mul oli temaga haruharva pistmist, aga ometi juhtusime vahel teineteisest mööduma ettevaatlikult ja kentsaka, veidi kimbatuses uudishimuga – nagu, ütleme, metsloomad, kes juhuslikult raiesmikul kohtuvad ja valvsalt, uudishimulikult ja samal ajal veidi aupaklikult teineteisest mööda laveerivad. Ma ei tea, mis mind Matsi juures huvitas, ja mul polnud põhjust uskuda, et ta minu vastu samasugust enam-vähem sõbralikku huvi tundis. Ma lihtsalt kahtlustasin, et ta on poiss, kes võinuks mõista seda, kuidas ma maailma näen, kui oleksin eales suutnud talle küllalt lähedale pääseda, et seda seletada.
Ma ei räägi siin muidugi mingist romantikast. Mats ei tundnud minu vastu tõmmet ja päris kindlasti ei tundnud mina tema vastu tõmmet. Õigupoolest ei olnud see tõmbevärk mulle tookord kuigi tähtis ja ka kõik muud tavalised asjad, mille pärast minuvanused inimesed pidanuksid aru kaotama. Viieteist-kuueteistaastaselt oli mul paar napikat, aga tol suvel polnud sellest juttugi, nagu pole sellest juttugi ka praegu: ei mingit romantikat, ei mingeid väikesi saladusi ega hilisõhtusi südamepuistamisi telefoni otsas, ja ei mingit seksi. Tegelikult jätab kogu romantilise armastuse idee mind lihtsalt külmaks. Ma pole rõhutud ega üksildane ega frigiidne, mind lihtsalt ei huvita. Tookord ei saanud ma peast heidetud mõtet, et see kõik on mingi trikk – et armastus on üks neist asjust, mida ma peaksin tahtma nagu puhtaid kohevile aetud juukseid või uut makki. Tõmme tundus lihtsalt järjekordse tootena, mida mulle müüa üritati – ja tundub endiselt. Ma pole teda veel kohanud, ütlen ma alati, kui inimesed küsivad, kas mul on kedagi erilist või kas ma käin kellegagi, ehkki tegelikult on mul kiusatus vastata, et muidugi mõista pole see nende asi. Säärastel puhkudel tekib mul küsimus: kuidas küll juhtus, et inimesed tunnevad endal olevat luba pärida teise inimese elu sügavaimate saladuste järele? On sul mõni eriline sõber? On sul praegu oma poissi? Mida ma peaksin ütlema? Mida keegi üldse ütleb? Jah, aga ma pole kindel, kas ma teda armastan, või kui armastaksingi, olen üsnagi kindel, et see ei jää kestma. Või: Ei, see on puhtalt seksisuhe, me saame kaks korda nädalas kokku, et teineteise keha kallal igasuguseid asju toime panna sel kummalisel viisil, mis inimestel kombeks on, kui nad ei suuda teineteist rahule jätta. Juhtumisi olen ma millestki mõlema stsenaariumi sarnasest mõnevõrra skeptiliselt osa võtnud, aga väga veendunud pole ma kunagi olnud. Nii et võib julgelt öelda, et ma ei tundnud Matsi vastu tõmmet, ning ma ei saanud öelda isegi seda, et ma teda tundnud oleksin – aga kurb oli kuulda, et ta on surnud, ja ühe veidra, veidi segaduses hetke jooksul tundsin, nagu oleks minult midagi ära võetud.
Muidugi polnud Kyrre Opdahl rumal ning ta pidi nägema, et see uudis mõjus mulle, aga ta oli ka elupõline jutuvestja ning pidi selle, mida alustanud oli, lõpule viima. Lõppude lõpuks oli see ju hea lugu, mitmes mõttes korralik müsteerium – ning tagasi vaadates on mul hea meel, et just Kyrre mulle juhtunust rääkis. Eriti palju rohkem kui Rott või Harstad ta muidugi ei teadnud – ning selles staadiumis polnud ta veel hakanud nende sündmuste kohta oma sünget seletust formuleerima. Mats Sigfridsson oli üksinda paadiga merele sõitnud, paat polnud tema oma, öö oli tuulevaikne, nii et sellel, et ta üle parda kukkus või mida iganes ta tegi, polnud ilmselget põhjust. Nii palju Kyrre teadis; aga tegelikult polnud see midagi. Need olid üksnes faktid. Aga juba siis – ehk seetõttu, et rääkija oli Kyrre – tõotas see lugu miskipärast enamat, kui tühipaljad faktid aimu andsid. See oli nagu selline lugu, millest inimesed vanasti legende lõid, lood viirastustest ja inimhüljestest ja näkineitsitest, kõik need sünged hoiatused, mida mets või meri või mäed teha võivad, kui sa neile piisavalt lugupidamist ei avalda. Kumbki meist ei tunnistanud seda tol päeval, aga ma usun, et see oli meil mõlemal mõtteis: uppunud poiss, aimus, et midagi on veel rääkimata, väike kohalik mõistatus, mis peidab endas laiema müsteeriumi tuuma – me ei öelnud seda välja, kuid me mõlemad teadsime, et asi sellega ei piirdu.
Ehkki tuleb tunnistada, et see olin mina, mitte Kyrre, kes esimesena Maia peale mõtles – mõtlesin tema peale õigupoolest juba tol pärastlõunal, vedades ta grunnlovsdag’i rahvamassi seast välja päevavalgele – tumedasilmne, lodeva poisiliku kõnnakuga pilkav tüdruk, kes oli alati olnud autsaider, see, kes tuli ja läks, nagu heaks arvas, ega hoolinud kellestki karvavõrdki, see üks kõigi nende põhimõtteliselt korralike, kuid sügavalt mures koolilaste seas, kes nii demonstratiivselt mitte kui millegi pärast ei muretsenud, plikanähvits, kes kuidagiviisi oli lipsanud Sigfridssoni vellede kinnisesse maailma ja seadnud end paika seal, kuhu kedagi teist polnud eales lubatud. Just mina mõtlesin Maia peale esimesena, ning kui mul ka oli tema suhtes kõhklusi, isegi kui ma üritasin oma kahtlused kõrvale heita, olin mina see, kes Maia sellesse loosse sisse tõi, rääkides Kyrrele, mida ma grunnlovsdag’il näinud olin – ning ehkki see ei pidanud meid kaua kinni, peatus Kyrre hetke tol üksikasjal, uue loo idu juba kuju võtmas aju tagasopis, kus