Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
et kuulatada. Oma toast polnud ma suutnud hääli eristada, kuid siin, otse söögitoa lahtise ukse kohal, kuulsin kõike. Tavaliselt nende vestlus mind muidugi eriti ei huvitanud – kuid too hommik oli teistsugune ning ma passisin minuti-kaks, üritades sotti saada, mille poolest. All rääkis Harstad vastuseks millelegi äsja öeldule.
„Selles pole mitte midagi kahtlast,” lausus ta parajasti. Tema häälel oli ebatavaliselt terav kõla. Tavaliselt oli Harstad üsna maheda hääletooniga, aga teisalt olid tema tavalised vestlusteemad ka seotud tema aia või mõne uue taimega, mis ta oli ülikoolis töötava sõbra käest saanud. „Hoovused on isegi ilusa ilmaga reetlikud. Seda teavad kõik.”
„Aga mida ta küll seal keset ööd tegi?” segas ema rahu säilitamiseks leebelt vahele. „Varastatud paadis? Ihuüksinda?” Nägin oma vaimusilmas ema kogunenud seltskonna seas ringi vaatamas, täiuslik peoperenaine kella üheteistkümnest kaheni, mil nad kõik peaaegu minutipealt lahkusid. „Sa pead tunnistama, Amund, et see tundub tõepoolest kummaline.”
„Räägitakse, et ta oligi alati natuke veider,” ütles Harstad. „Väikest viisi üksiklane …”
Ema naeris selle klišee peale, aga ei hakanud torkima.
„Noh,” ütles ta, „eks meil tule oodata ja vaadata. Aga mind ei üllataks, kui asi poleks nii lihtne, nagu praegu näib.”
Järgnes pikavõitu, aga mitte ebamugav vaikus. Vahel võttis neil laupäevastel kogunemistel tõepoolest vaikus maad ning ema viivitas selle katkestamisega alati veidi, tähistades seda hetke, otsekui oleks see mingi ootamatu õnnistus. Talle meeldis vaikus ja ta umbusaldas neid, kelles vaikus ebamugavust tekitas, ning see tegi Rotti-sugustele, kes ei paistnud olevat võimelised tasakesi istuma, sellised puhud ohtlikuks. Ent paari sekundi järel katkestati vaikus – taktitundeliselt ja kogu sinna juurde käiva tseremoniaalsusega – ühe teise toas olija poolt, kellegi poolt, kes seni polnud sõnagi lausunud.
„Kust nad ta leidsid?” küsis see mees vaevukuuldaval häälel. See oli Ryvold. Suurt ta ei rääkinud, aga kui rääkis, jäi tema lausutud sõnadest või sellest, kuidas ta neid lausus, alati mulje, et ta pole teistega sammu pidanud. On omaenda rütmis liikunud. Mõelnud.
Tekkis uus vaikus ja seejärel vastas Harstad. „Straumsbuktast,” ütles ta. „Üsnagi oma kodu lähedalt. Aga arvatakse, et ta hulpis sinna kuskilt siit kandist.”
Uuesti võttis maad harjumatu vaikus ning siis tõusis keegi – küllap see oli ema – püsti ja hakkas ringi liikuma. Kostis lauanõude kolinat ja veekannu keemahakkamist, ning ehkki vestlus seiskus ainult hetkeks, ei saanud ma läbi taustamüra sotti, mida nad rääkisid. Olin kuuldust ikkagi veidi intrigeeritud – nagu näha, oli keegi uppunud, ja veel varastatud paadiga, mis Kvaløya-suguses kohas oli üllatav –, kuid siis ma veel ei teadnud, kellest nad räägivad, ja loost endast ei piisanud, et mind paigale sundida. Pealegi ei tahtnud ma Kyrre külastamisega veelgi rohkem hilineda, kui ma juba hilinesin. Oleksin võinud minna alla kööki endale kohvi ja röstsaia tegema ainult selleks, et enne pagemist natuke pealt kuulata – sest ma olin tõepoolest uudishimulik ning mingi sooja ja võise asja lõhn, mis õhku kerkis, ajas mul kõhu tühjaks –, kuid ma teadsin, et Kyrrel oleks hytte’s vähemalt pätikohvi, ning võisin olla kindel, et mis lugu see ka polnud, pidi ta juhtunust teadma sama palju kui iga teine. Nii et ma hiilisin tasakesi alla, lootes, et keegi ei kuule, ning lipsasin eesuksest välja, läksin läbi aia ja sulgesin enda järel värava. Siis tõttasin läbi kaseistandiku, mis ema oli värava ja maantee vahele istutanud, ja sealt välja päikesepaistesse, jahedale, lopsakale aasale, mis rannale viis.
Mul on väga vähe mälestusi, mida saan enda omaks nimetada. Mul on hetkülesvõtteid, visandeid, lugudekilde ja lõpetamata pajatusi, aga ükski neist ei klapi kokku, ning kui ma neid edasi jutustada üritan, tunduvad nad võltsid, nagu oleksid välja mõeldud või laenatud. Elasime mu kolm esimest eluaastat Oslos, aga sellest ajast ei mäleta ma mitte kui midagi. Tean vaid seda saart – Kvaløyat seitsmekümnendal põhjalaiuskraadil, kaugel põhjapolaarjoonel, paika, mille ema valis, kui ta otsustas kõike muuta ja elu otsast peale alata.
Oslos oli ta üsna edukas, ja ehkki ta polnud nii tuntud nagu praegu, oli ta sinnapoole teel. Tookord teati teda peamiselt portreede maalijana. Tal oli suur korter, huvitavad sõbrad, ametialane positsioon – kõik asjad, mida ta suureks kasvades enda meelest tahtnud oli. Siis ühel päeval otsustas ta põhjapolaarjoonele kolida. Ega tal põhjust olnudki: ta polnud kunagi Arktikas käinud ja Trondheimist põhja pool ei teadnud ta hingegi. Aga ehk eelistaski ta siis, kui ta selle otsuse juba langetanud oli, just sellepärast tulla siia, paika, millest ta polnud kuulnudki, enne kui laotas kaardi oma joonistuslauale laiali ja uuris üksikasjalikult kohti, mis tookord paistsid kindlasti kaugete ja tühjadena: pikki arhipelaage saartest, mida tihti külastasid linnud, Finnmarksvidda valget lõtku, fjorde ja rannikulinnu, mida ta teadis vanadelt maalidelt ja lasteraamatutest. Mõnda aega kaalus ema kolimist Rørosesse, kus veetis suurema osa oma elust Harald Sohlberg. Tollal oli Sohlberg ema lemmikmaalikunstnik nagu ka praegu, tema loomingu mõjutaja, kellest ta intervjuusid andes (ja seda teeb ta palju sagedamini, kui arvatava eraku jaoks normaalseks võiks pidada) iga kord räägib. Kuid lõpuks tundus see ilmselt liiga loogiline. Nii et ema valis hoopis Kvaløya, kuna see oli kõigest, mida ta teadis, parasjagu kaugel, ja kuna talle meeldis see nimi, kui tõepoolest uskuda seda, mis ema intervjuudes räägib. On ka teisi Kvaløyasid, aga ta valis just selle, ning kui ta lõpuks siia jõudis ja seda rannariba ja Malangenile avaneva vaatega kõrget halli maja nägi, mõistis ema, et ei lahku enam kunagi. Pidin temaga tol esimesel reisil meie uude koju kaasas olema, aga ma ei mäleta sellest midagi. Ma ei mäleta ka Oslos elamist ega mäleta ka lahkumist. Enda silmis ma otsekui polekski kusagil mujal elanud ning neil vähestel sõitudel, mis me oleme teinud Bergenisse ja Oslosse ja kord, kui ma kaheteistkümnene olin, Londonisse, ei tundunud need teised kohad reaalsed.
Ei: Kvaløya. Tromsø. Sommarøy. Hillesøy – need on minu jaoks reaalsed kohad, kodupaigad. Kujutlen ema tol päeval, mil ta otsustas põhja elama tulla, kuidas ta uuris oma ateljees linnasüdames kaarti, ja kujutan ette, kuidas ta neid nimesid valjult omaette luges nagu tõotust mingist paralleelmaast, kus kõik on nii, nagu alati on olnud. Aeg on siin kuidagi teistmoodi, vanad lood on jäänud paadikuuride ja praamidokkide puitu püsima, aeg hulbib teeveeres kasvava suvise heina ja põdrakanepi laikudes ning vajub seal põhja. Sul pole vaja teha muud kui valida õige päev, õige ilm, ja sa satud hommikuvalguses mõne varjatud paiga peale, kus aeg seiskus ammu enne sinu sündi. Või sa pöörad mingile läbi aasa viivale kitsale rajale ning saabud salamaale, mida need nimed kirjeldavad, kuhugi 1960. aastate päikesepaistesse. Muidugi eksisteerib aeg endiselt – seal kaugel maailmas, kus teised inimesed elavad, kuid üksnes ideena. Üksnes puhtteoreetiliselt. Seal kaugel toimekas maailmas tiksuvad kellad, aga meie oleme oma Vaalasaarel enamjaolt üksi, ning olgu valge öö või talvepimedus, kellaaja möödumist ei reeda siin eriti miski. Sellepärast valiski ema selle konkreetse halli maja sel konkreetsel maanteejupil Mjelde ja Brensholmeni vahel – ta ei tahtnud mitte niivõrd teistest inimestest eemal olla, kuivõrd olla ajast koormamata, ning ainus moodus seda teha oli teistest eraldi elamine. Ainus naabrus, mis meil siin rannajupil peale Kyrre Opdahli maja on, on tilluke hytte, selline väike suveelamu, mida inimesed vanasti jahipidamise või kalapüüdmise tarvis pidasid ning mida nüüd suvitajatele välja üüritakse, aga see pole tegelikult maja, lihtsalt hurtsik, mis kalda ääres omaette muru- ja umbrohulaigul kükitab. See on merele lähemal kui meie, peaaegu sama lähedal kui väike onn, kus Kyrre hoiab oma vana paati ning igasuguseid järelejäänud masinaosi ja võrke, ning see tundub kuuluvat pooleldi veele ja pooleldi maale täpselt nagu paadikuurgi.
Ma armastan seda paadikuuri. See on nagu tabernaakel: Kyrre paneb sinna sama palju tööd kui hytte’sse; ta varustab oma kitsa ajahambast puretud paadi igal aastal värske puna-sinikirju värvikuuega, ta võtab mootori lahti ja puhastab iga viimast kui osakest ning hoiab kuuri sisemuse laitmatult korras, aga vee peal ei näe Kyrret kunagi. Ta ütleb, et on selleks liiga vana – ehkki ta ei näe välja suurt vanem kui viiskümmend ja on tipp-topp tervisega. Küllap on asi selles, et Kyrre on kaotanud harjumuse teha midagi lihtsalt lõbu pärast. Tal on aega ainult tööle. Ta oleks võinud juba ammu pensionile jääda ja keegi ei tea, mida ta oma eri ettevõtmistega teenitud rahaga teeb, aga teisalt, nagu ta alati ütleb, ei oskaks