Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
temas nii suurt vastumeelsust tekitas, siis pidid selleks kindlad põhjused olema. Pealegi oli mul olemas kõik, mida tahtsin, ning mu kuklas naaksus mingi ebausklik osa minust, kes kahtlustas, et ühe asja lisandumine võib kõik mokka keerata. Teadsin juba seitsmeaastaselt, kes ma olen ja mida vajan – ning ehk oligi see asja tuum. Järsku oligi ainus õppetund, mida ema tahtis mind saavat, just nimelt see eneseusalduse and, mille omandame ainult siis, kui meilt võetakse ära midagi, mis kunagi oli tundunud hädavajalik. Minu meelest on see õiglane. Õppisin täiesti õnnelikult ilma isata elama, sest ma ei vajanud isa – või pigem ei vajanud ma seda isa, kelle juhus mulle andnud oli. Ning ei, see pole lugu mingist õnnetust hingest, kes on ilma jäänud korralikust lapsepõlvest ning pere ja tundetoe tavaliselt rikkalikust gobeläänist. Ma olin üles kasvades tõeliselt õnnelik ning ma ei suuda välja mõelda ühtki alternatiivset minevikku, mida ma eelistaksin. Olen ka nüüd õnnelik enamjaolt samal moel ja enamjaolt samadel põhjustel – naine, kes elab enamvähem üksi, sellise ema tütar, kelle esimene armastus oli ning on jätkuvalt tema töö, ning sellise isa tütar, keda iial päriselt olemas ei olnud. Olin õnnelik sellisena, nagu olin, ilma selle isata – ning kui ma saaksin teha oma senises elus üheainsa muutuse, läheksin ajas tagasi ja heidaksin selle kirja ja kõik, mis pärast tuli, jaanilõkkesse ja vaataksin, kuidas kogu see hunnik suitsuna taevasse tõuseb.
Ent ma ei heitnud kirja tulle – ning ehkki ma seda uuesti ei vaadanud, veetsin järgmised kolm päeva selle peale mõteldes. Kaalusin põgusa ja viisaka vastuse saatmist, kus seisaks, et mind ei huvita reibas kirjavahetus, mis Kate Thompsonil mõtteis oli, ning kaalusin kirjutamist, ütlemaks, et minu silmis pole mul isa, aga ma ei teinud kumbagi. Mõtlesin kirja näitamisest emale ning nüüd panen imeks, et ma seda ei teinud – kuid siis, täpselt nagu ma polnud tahtnud lasta end segada selle heade kavatsustega võõra võimalikku plaani – rõõmus taasühinemine, andestus, pattude kustutus –, ei tahtnud ma ka ema tähelepanu sellega häirida. Lõppude lõpuks oli ta kirja näinud ning polnud järgnevatel päevadel minu käest küsinud, kellelt see on või mis seal seisab, ning ma sain seda tõlgendada üksnes märgina, et säärased kirjad on kõige targem tähelepanuta jätta. Ja täpselt seda ma tegingi. Ma ei tahtnud seda kirja, ja kuna ma ei teadnud, mida temaga peale hakata, panin ta kõrvale ja üritasin teha nägu, et teda pole saabunudki. Ma ei kujuta ette, mida ma arvasin juhtuvat, aga ma peitsin kirja hoolikalt ära kohta, kust ema seda leida ei saanud, ja jäin ootama. Mul polnud mingit tahtmist julm olla, aga mul polnud ka vähimatki soovi lasta end sellesse segada, nii et otsustasin uskuda, et see Kate Thompson võtab mu vaikimist kui kõige ebaelegantsemat vastust, mida võin pakkuda sõnumile, mille saamist ma eales soovinud pole.
On jaanilaupäeva õhtu. Üle kogu maa süütavad inimesed lõkkeid, kogunevad iga-aastaseks elu ja valguse tähistamiseks mõne lõunapoolse fjordi kaldale või jalutavad Narvikis või Mosjoenis mõnele lahtisele maalapile – ning seda teen ka mina sel saarel valges põhjas, millest enamik neist pole iial kuulnudki, sõidan kolmkümmend kilomeetrit mööda rannikut osalema selles rituaalis koos käputäie peaaegu-naabrite ja enamvähem-võõrastega, kes aga mööduma juhtuvad. Seda olen ma alati teinud ja seda teen ma nii kaua, kui siin olen, võimalik, et kogu ülejäänud elu. Muidugi ma tean, et mu endisele minale tunduks see mõte rohkem kui veidi kummaline, aga sellise otsuse olen ma langetanud ja enamjaolt teeb mõte igaveseks siiajäämisest mind piisavalt õnnelikuks – ehkki õnnelik pole päris see sõna, mida ma otsin. Kindlasti olen ma õnnelik sellistel õhtutel nagu täna, ehkki ilma Kyrre Opdahlita pole need enam samad mis enne ning vaevalt see eales muutub. Just Kyrre oli see, kes mind esimest korda jaanilõkete juurde tõi, ja just Kyrre oli see, kes rääkis mulle neid lugusid, mis mind rohkem kui miski muu nii tihedalt selle paiga külge seovad. Nii et küllap on Kyrre süü, et vaatamata kõigele juhtunule kuulun alati siia ja mitte kuhugi mujale. Tookord ammu olid ka Mats ja Harald Sigfridsson siin, tulevalgel võõrikud ja valendavad, seistes ülejäänud rahvahulgast eraldi maailmas, kus ainsateks elanikeks olid vaid nemad ise – ja mulle meenub igal jaaniööl, et oleksid nad vaid sinna maailma jäänud, poleks tolle suve sündmused ehk juhtunudki. Maiast poleks iial huldra’t saanud ja Kyrre poleks aru kaotanud; Martin Crosbie oleks sõitnud koju koos paari pildi ja looga, mis oleksid teinud tema suvest põhjapolaarjoonel mingisuguse romantilise seikluse, mida ta aja möödudes ja piisavalt ponnistades oleks suutnud uskuda. Ja mina? Mõnikord, kui juhus on mind sinna kanti viinud või mul pole olnud midagi targemat teha, olen nende viimase kümne aasta jooksul läinud järgmisel hommikul lõkkeplatsile tagasi ning seisnud ja vaadanud, kuidas tuhk tuules kerkib ja õhku tõuseb, lennates üle aasa või piki kallast sinna, kuhu asjad kaovad, kui neil on siitilmast mõõt täis. Ma ei tea, miks ma seda teen, kui just mitte sellepärast, et otsin midagi. Võib-olla mingit märki või mälestust mõnest sõnast või žestist, mis mul toona märkamata jäi – või ehk tahab mu silm lihtsalt tuhakübemeist rada jälgida, lootusest avastada seda lõhet maailmakangas, kuhu need, keda nood vanad lood hukka mõistavad, tahes-tahtmata kaovad, kas nad siis usuvad neid lugusid või ei.
Ema oli tol aastal jaanipäeva lähenedes tavalisest hõivatum. Kindlat päevakava tal polnud, aga seda polnud tal kunagi: ta haihtus ühekorraga tundideks, isegi päevadeks ning ilmus välja vaid selleks, et süüa teha või kohv hakkama panna ja ateljeesse viia, ning ehkki ta tegi, mis suutis, et need söömaajad minu omadega kokku langeksid, ei kukkunud see alati niimoodi välja. Kui ma väiksem olin, võttis ta selle oma südameasjaks: ta oli kohal, kui ma kodus olin, ja töötas vaid siis, kui ma magasin või koolis viibisin. Aga hiljem, kui ma olin teismeeas, hakkas ema omaenda ajagraafikut järgima ning oli välismaailmas toimuvast tihtipeale reipas teadmatuses. Ateljee oli maja tagaosas, kust avanes vaade aiale ja raidkividele selle taga; liiklust seal polnud ning peale kaseistandiku ja mändidega kaetud madalate küngaste polnud midagi näha, nii et ema oli absoluutselt äralõigatud, täiesti üksi ja täiesti vait. Aga mul polnud selle vastu midagi. Mulle meeldis omaenda seltskond. Mulle meeldis, võileib ja klaas piima ees, omaette köögis istuda ning vaikselt mõnuleda mind vahel tabanud tunde käes, et olen viimne inimene maamunal. Kui laupäevahommikud välja arvata, ei tulnud meie majja keegi, kui neid just ei kutsutud või neil kokkulepet polnud, ning kui keegi oleks teatamata välja ilmunud, oleks ta pidanud auto parkima alla maanteele, väikese garaaži kõrvale, kus ema hoidis omaenda autot, mida ta haruharva kasutas. Too suvi polnud erinev. Õigupoolest tundus see mulle veelgi vaiksem, maailmast veelgi kaugem, kuna kool oli läbi ja mul polnud aimu, mitte vähimatki aimu millestki, mis meenutaks tulevikuplaani. Aeg – see aeg, mida mõõtsid kellad ja kalendrid ja igapäevarütm – oli enam-vähem kadunud ja asendunud pika, aeglase, mõnusa triivimisega, kus minult ei nõutud midagi ning ma võisin teha täpselt seda, mida ise tahtsin. Elasin olevikus ning see olevik oli magus, pealtnäha lõputu unustus.
Murdsin päevade viisi pead, mida Kate Thompson järgmisena ette võtab. Polnud selge, kas ta oli mulle kirjutanud Arild Frederikseni õhutusel või vähemalt nõusolekul, ning murdsin pead, kui haige Arild Frederiksen tegelikult on või kas ta isegi teab, mida Kate Thompson teinud on. Mulle oli see kiri tulnud leebelt öeldes soovimatu sekkumisena ning ma tõesti ei teadnud, mida sellega peale hakata. Kas peaksin vastu kirjutama või see üksnes julgustaks Kate Thompsonit oma rida edasi ajama? Kas peaksin emale ära rääkima? Ema polnud kirja kohta midagi küsinud: aga mida ta ütleks, kui ma seda esimesena mainiksin? Mu esimene mõte oli kirjutada ja käskida sel heade kavatsustega võõral minekut teha, aga olin üsna kindel, et see on ajaraiskamine. Küllap oleksin võinud oma võimalusi emaga arutada ning ta oleks mind toetanud igas otsuses, mida ma langetanud oleksin – kuid see oligi asja iva: ma ei tahtnud otsust langetada. Polnud aus, et mina pidin otsuse langetamist kaaluma, sest ma polnud teinud mitte midagi selleks, et seda naist oma maailma kutsuda. Ma ei tahtnud muud, kui et mind rahule jäetaks, ja lihtne tõsiasi, tõsiasi, mille juurde ma aina tagasi pöördusin, oli: see pole aus. Nüüd polnud mul Arild Frederikseni vastu vähimatki huvi, vähimatki uudishimu, mille peale Kate Thompson ilmselt lootnud oli, ning ma ei tahtnud mõelda, mida järgmine kiri minult paluda võiks – sest muidugi ma teadsin, et midagi viimaks palutakse. Mõtlesin kirja üle kogu öö ja kogu järgmise hommiku – oodates samal ajal, kas ema mainib seda – ning siis, köögis üksipäini lõunaeinet süües, otsustasin, et peletan selle äkitselt esilevupsanud isa ja tema sõbratari kollide ja fantoomide maailma, teisisõnu, maailma, kuhu nad täie õigusega kuuluvad, ning unustan, et nad üldse olemas on.
Muidugi