Mesilased. Meelis Friedenthal
Читать онлайн книгу.
väljahingatava sooja ja niiske õhu auruks ning see hõljus viivuks ta näo ees. Tema hingus, see, mis on ta keha sees ja mis näitab, et ta on hinges, ta elab. Pulsi katsumise asemel võib panna inimese suu juurde peegli ning sellele tekkivast aurust näha, kas ta on veel elus või mitte. Kas ta on veel võimeline niiskust tekitama, hinge olemasolu näitama.
„Elus,” sosistas ta, noogutas peaga ning astus koos teistega voorimehetõlda.
Valinud koha pliiplaadi sisse taotud aukudest koosneva akna all, jäi ta vaatama, kuidas teised inimesed sellesse hingetusse puust ja metallist kasti astusid ja oma kohtadele istusid, pidevalt hingates. Kõik olid elus, kõik olid tegusad, teadsid, mida nad soovivad ja kuhu nad lähevad. Nad olid juba kaks päeva siin koos istunud ja kõik jututeemad olid otsa saanud – reisi alguse ärevus oli muutunud tüütuks tuimuseks, millele lisandus ahastus Clodia pärast.
Kutsar laksutas ohje ja puust ratastel kirst hakkas liikuma. Kirst, mis enne oli seisnud tühjalt nagu kuju või nagu tühi kest, oli inimeste sisenemisel saanud elu sisse, ta kõikus ja rappus, ning läks, justkui eesmärgipäraselt. Asi, millel pole oma tahet, saab hinge ja saab sellest hingest endale elu. Aga nemad seal kirstus, kas nad annavad sellele välisele kehale ära oma hinge või on see neil mingisugusel moel ikka veel alles, nende endi oma, nende endi kasutada?
„Kui ma ronin tõlda,” mõtles Laurentius, „kas ma saan siis olla enam ise või olen ma võtnud endale uue keha, keha, mis astumise asemel veereb, keha, mis saab käia vaid poriga või krobelise kruusaga kaetud teid mööda?”
„Mida?”
„Ei midagi…”
„Te ikka ütlesite midagi?”
„Ah niisama pobisesin, pole tähtis. Ma vabandan.”
Laurentius teeskles, nagu püüaks ta pead vastu seina toetades magama jääda. Nende kõigi uus keha aga otsis oma teed, suured kodaratega rattad tabasid teravate servadega auku lagunenud roobastes ning selle rütmis lõi ta pea valusasti vastu pliiplaati ära.
„Ai.”
Ta mõtles oma papagoile. Kohe, kui ta oli ära läinud, olid need tegelased kõrtsis sellele ilmselt midagi sisse söötnud – kuigi nad kõik seda hiljem raevukalt eitasid – ning ajaks, kui ta linnast tagasi jõudis, oli Clodia juba värisema hakanud. Värinad ja loidus olid kestnud öö läbi, lind ei söönud ega joonud midagi ning järgmiseks õhtuks heitis papagoi hinge. Laurentius oli ahastavalt vaadanud surma saabumist, kuidas kõigepealt algab lõtv vabin, siis kaob tasakaal ning lõpuks hägustub ja tuhmub pilk. Clodia ei olnud Eestimaa pinnal kaht päevagi vastu pidanud. Aga vähemalt polnud linnu surm tema süü. See ei suutnud teda kuigivõrd lohutada. Süüdi või mitte, ikkagi oli ju tema lemmiklind surnud ja väike värb lebas kange ja elutuna puuris tõlla taga pakirestil.
Laurentius ei olnud tahtnud teda siia kuhugi maha jätta. Ei, ta võtab Clodia vähemalt Tartusse kaasa, ja kuna ta oli jõudnud juba voorimehetõlla asjus läbi rääkida, siis ei hakanud ta ka jala minema. Mine tea, äkki on tõesti teedel nii ohtlik, nagu räägiti.
„Uue keha,” alustas tema kõrval istuv naine jälle. „Uue keha, või midagi sellist ütlesite… Aga kuidas see uus keha tuleb?”
„Me ise võtame.”
„Mismoodi? Ma mõtlesin, et te räägite oma papagoist jälle. Nüüd ei saa ma küll enam millestki aru.”
Laurentius surus käed rusikasse, tegi need jälle lahti. Tema käed, tema keha. Kas need on samamoodi tema omad kui see tõld. Minu tõld, minu reis. Minu puur.
Naine pani käed otsustava liigutusega oma reisikotile.
„Ma vabandan,” ütles Laurentius.
Siin pole ju midagi seletada, kõik on triviaalne, aga miskipärast ei tahtnud ta seda korrata, hakata jälle seda lugu seletama. Ta oli alguses, kui nad olid Tallinnas voorimehetõlda istunud ja ennast tutvustanud, papagoist rääkinud, aga keegi ei olnud suutnud tema ahastust mõista. Kõigi nende jaoks oli papagoi vaid eksootiline ja kallis lind. Nad tundsid talle kaasa nagu kaupmehele, kelle last on tormiga merepõhja läinud. Selliseid asju juhtub, mis teha, elu läheb edasi… Laurentius ohkas ja vaikis, toetas pea tagasi vastu pliiplaati ja lasi selle jahedusel valutavat kohta siluda, nagu lusikal muhku. Elu läheb edasi.
„Mida siis tähendab see uus keha?” ei jätnud naine jonni.
Naise abikaasa, kes oli siiani tagasihoidlikult vaikinud, muigas nüüd ja raputas veidi tüdinult pead. „No ärge nüüd ometi jälle.”
Laurentius vaatas pingsalt põrandat ja mõtles, kuidas sellest olukorrast välja tulla – naise häälest kostis teravat ärritust. Need tõllavestlused kujunesid sageli kohmakateks ja kuidagi veidrateks. Ta ei osanud inimestega suhelda, kuigi tahtis.
„Ma mõtlesin seda, et hing on alguses kehas. Aga hinged on ju surematud,” ütles ta viimaks. „Lühidalt, kui keha sureb, kus siis hinged on enne ülestõusmist?”
„No kuidas, Jumala juures ju?”
„Aga kus Jumal on?” küsis Laurentius.
„Taevas… Kõikjal.”
„Just nimelt. Aga siis on ka hinged kõikjal. Ka siin.”
„Te tahate öelda, et siin on vaimud?” teatas naine nipsakalt.
„Ei, mitte seda… Pigem mälestused.”
„Niisiis,” järeldas naine võidukalt. „Kui siin tõllas on mälestused ja mälestused on hinged, siis peaks see tõld elus olema. Aga see ei ole ju. Ta ei saa lapsi!”
Laurentius mõtles Aristotelese ja voodite peale. „Kõik inimesed ka ei saa lapsi.”
Naine pööras ennast ära ja põrnitses miskipärast vihaselt vahekäigu poole.
„Muidugi ei ole asi selles.”
Naine aga vaikis, isegi kuidagi kangekaelselt, otsustavalt. Laurentius tundis, et äkki ikka peaks veel kord oma loo ära rääkima, seletama oma tusatuju põhjuseid. Aga samas näis see kuidagi kohatu, ta oli seda juba mitu korda teinud. Ei maksnud hakata oma kaaslasi siin veel kord tüütama. Clodia oli ikka see olnud, kes aitas tal inimestega suhelda, oli tekitanud oma reipuse ja säutsumisega elevust. Just niisugust kaaslast oleks talle praegu vaja olnud.
Aga selle asemel oli tema lapsepõlveseltsiline palakasse mähitud puuris vettinud kohvrite vahel. Surnuna.
„Vastik,” pobises ta vaikselt omaette.
„Mida te ütlesite?”
„Ei midagi.”
„Ometigi ma kuulsin midagi,” kähvas naine ega öelnud enam sõnagi. Teised neli reisijat vaatasid neid hämmastunult – kogu reisi vältel ei olnud neil viisakast vestlusest midagi välja tulnud.
Ta ohkas nõutult, aga pani siis jälle silmad kinni ja püüdis tõsimeeli magama jääda. Tõld rappus ühtlaselt, rattad tabasid pendelkellale omase mõõdetud ja pideva rütmiga auke murenenud teekattes. Ta mõtles tõllale kui rabi Eliyahu tehtud suurele golemile, kelle kõhtu on topitud inimesed nagu paberiribad, igaühele Jumala nimi peale kirjutatud. Aga kuidas see riba tunneb ennast masina kõhus? Kas sellel on oma koht või on ta seal lihtsalt möödaminnes, igavledes, ära soovides. Aga kuidas inimese sees? Kust see hing sinna tuleb ja kuhu läheb? Kuidas papagoi sees?
Laurentius raputas pead ja vaatas närviliselt ringi. Ei, ta ei tohtinud hakata mõlgutama, mõtted tuleb ratsionaalsed hoida. Samas ta ei suutnud, mõttekatked, laused ja mälestused imbusid teadvuse pinnale, määrisid selle nagu veri haavale mähitud sideme. Tema teadvuse haav, ta ravis ja tohterdas, aga see ei paranenud. Laurentius püüdis end alati ümbritseda kirjandusega, teatriga, teiste inimestega, teadusega, kõik selleks, et haava jahutada ja lasta sel paraneda. Aga see mädanes, mõte liikus ja halb veri tõusis pinnale.
Klobakaga sõitis tõld äkki läbi suurema augu ja kõik rappusid koos, krimpsutasid ehmunult nägu. Laurentiuse vastas istuva mehe põlvedelt pudenes reisikott.
„Ai!”
See oli kukkunud