Mesilased. Meelis Friedenthal
Читать онлайн книгу.
olla trepiga ettevaatlik, ja ükshaaval astusid kõik tõllas olnud maha, platsi serva ettenägelikult paigutatud hallikatele kiviplaatidele. Laurentius vaatas viimasena, kuidas teised välja läksid, kuidas tema kõrval istunud naine kergitas oma kohevat kleiti.
„Kas on kõik?” hõikas voorimees.
„Vabandust,” pobises Laurentius ja tõusis püsti. Jalad värisesid. Ta seisatas astmelaual ning hingas sisse-välja. Näo ees keerles viivuks aur, kus ta aimas väävlit, rauda ja tina.
„Rahu.”
Ta jäi platsile seisma ja nägi, kuidas väikest kasvu hobuseid talli talutati, need rapsisid peaga ning voorimees vandus midagi enda ette. Tuul oli tugevnenud ja rebis rookatuselt kõrsi, keereldes lendas praht üle hoovi ja jäi loikudele hulpima. Laurentius kobistas viimasena võõrastemaja uksest sisse ja püüdis siis võimalikult kiiresti oma kastiga teiste silma alt ära saada. Mingil põhjusel oli tal tunne, et kõik inimesed silmitsevad teda kuidagi kahtlevalt, ning sellele ei aidanud kaasa ka ühistoa agorafoobiline õhustik. Kas nüüd saabub see hetk, kui tema peale näidatakse näpuga? Kivikildudest tuleaseme ümber olid kogunenud juba mõned külalised käsi soojendama, kes pöörasid end tema sisenedes ukse poole, ning ka seinte äärde paigutatud väikeste ja kõikuvate laudade tagant kiigati uudishimulikult üles.
„Õhtust kõigile,” pomises ta korraks tekkinud vaikuses enda ette ja suundus joonelt peremehe juurde.
„Üheks ööks,” teatas ta vilksamisi trahteripidajale otsa vaadates.
Kuidagi arveametnikku meenutava olemisega kõrtsmik takseeris teda hetke ning juhatas siis tagakambrisse, kus väikeses ruumis olid kaks peaaegu kõrvuti asetsevat voodit.
„Siin on üks koht vaba,” näitas peremees laudadest kokku löödud kastile, mis toetus vastu välisseina. „Aken ei puhu peaaegu üldse läbi. Voodit peate aga jagama. Härra on praegu veel linna peal asju ajamas, aga pidi õhtuks ikka tagasi tulema.”
Laurentius ohkas. Kellegagi voodi jagamine oli tavaline ja vahel vägagi tüütu, eriti veel siis, kui teine juhtus olema joomar.
„Selge, ma siis arvestan sellega.”
Ta vedas oma kohvri peatsisse. Kuigi tema voodi kohal olev väike aken oli kaetud roheka klaasiga, ei olnud seda ilmselt veel talveks topitud ja seega võis arvestada, et tuppa imbub sealt sisse niiskust ja öist jahedust. Igal juhul oli see parem kui teeäärsed võõrastemajad, kus ta oli pidanud lihtsalt palja põranda peale laotatud mantlil magama. Siin väikeses voodis võis muidugi karta, et kui voodikaaslane on rahutu, siis ei tule ka praegu magamisest suurt midagi välja. Aga ega tal eriti valikut ei olnud – kõigis võõrastemajades pandi vooditesse mitu inimest magama. Nii oli soojem ja hoidis ka ruumi kokku.
„Aitäh,” teatas ta peremehele viisakalt.
See noogutas talle julgustavalt ning tõmbas enda järel ukse kinni. Alt praost jäi tuppa paistma peenike valgusviir.Laurentius istus kaselehtedega täidetud voodikotile ja toetas selja vastu seina. Mitte ükski teistest külalistest ei olnud veel magama tulnud. Kõrvaltoast oli kosta käratsemist, keegi alustas joobnud häälel laulu.
„Ikkagi joodikud,” pobises ta omaette.
Laurentius raputas nõutult pead ning luges siis poolihääli õhtupalve. Läbi õhukese ukse oli pea iga ühisruumis öeldud lause kuulda ja ta ei suutnud oma palves keskenduda muudele sõnadele kui „päästa meid ära kurjast”.
„Aamen,” ütles ta juba valjema häälega ja vaatas aknast välja.
Kusagilt tuli mõte, kas oleks olnud sobilik ka papagoi eestpalvesse võtta, aga ei ta jõudnud selles suhtes selgusele. Clodia oli küll lind ning seega ilma mõistusliku hingeta, kuid nii kaua inimestega koos viibinud olendid saavad osa nende soovidest ja ihadest, nende hinge fantasmidest, nii et hakkavad muutuma. Ka Plutarchos kirjutab naisele lohutuseks tütre surma puhul, et hing on nagu puurist pääsenud lind. Kui lind on vaid vähe aega puuris olnud, siis lendab ta kiiresti välja, kui aga on kaua pidanud puuris olema, siis harjub lind puuriga, see saab talle koduks ja ta ei suuda sealt nii lihtsalt lahkuda. Kui väikesed lapsed mängivad riidest ja puust tehtud nukkudega, siis need vastavad neile ja räägivad nendega. Nad on laste jaoks hingestatud olendid ja nendele häda tegemine võrduks lapse jaoks teisele inimesele häda tegemisega. Need puust nukud ja riidetükid saavad endale elu ja eesmärgi laste käest, just nagu tõld sai eesmärgi ja elu, kui nad sellega sõitsid, justkui puuril oli eesmärk ja elu, kui seal oli lind. Samamoodi oli ju ka Clodia pikka aega olnud tema enda hinge osa, tasakaalustanud oma soojusega tema hinge huumoreid, olnud vastukaaluks melanhooliale. Nad olid moodustanud ühe terviku nagu kunstnik ja tema käes olev pintsel. Need on segunematud, aga ka lahutamatud. Kui Ovidius oli oma armastatu papagoi surmale pühendanud eleegia, miks siis mitte võtta oma lindki palvesse? Pea kümme aastat oli ta ju iga päev Clodia eest hoolitsenud ja see oli vastukaaluks teda aidanud. Ja nüüd oli tema värb mingi närudes vanamehe käes.
„Meie hing on nagu lind
pääsenud linnupüüdja paelust:
paelad läksid katki
ja me pääsesime ära.”
Ka psalmist ütleb, et hing on lind. Laurentius noogutas ja luges psalmi lõpuni, püüdes muule mitte mõelda. Hais ninas aga tuletas ennast meelde nagu tuikav valu, segas keskendumist, hajutas tähelepanu. Ta toetas pea kätele.
„Olgu.”
Ohates avas ta kasti ja otsis sealt väikese pudeli tumeda tinktuuriga. See oli vaid erijuhtumiteks. Ta lonksas pool suutäit ja krimpsutas nägu. Tinktuur maitses kohutavalt mõrult, aga vahest suudab see siiski vastiku lõhna mõju pisut vähendada. Viskas siis veel viimase pilgu aknast välja ja keeras end otsustavalt mantli sisse. Liiga kaua oli ta üleval olnud, uni aga ravib.
„Magama.”
Kaselehed krabisesid kotis ja levitasid vaevutajutavalt värske metsa lõhna. Ilmselt oli neid alles hiljuti vahetatud, sest siin reisi kestel ei olnud ta veel kordagi saanud nii korraliku koti peal magada, enamasti oli madratsiks lihtsalt palakas, mis oli visatud kokkuvajunud ja kopitanud õlgedele. Sulekotil oli ta viimati maganud enne teeleasumist, kui oma ristiisa majas ärasõitu ootas. Ta tõmbus kägarasse ja päeva jooksul möödunud sündmused, lausekatked, pildid vilkusid silmade ees ning kajasid kõrvus, segiläbi ühistoast kostvate häältega. Selle keerleva vada keskel meenutasid end ikka ja jälle küün ning vanamees, kes oli ta linnupuuri kaasa haaranud. Ja see hais. Hoolimata tinktuurist keerles hais sõõrmeis. Laurentius pigistas silmad kõvasti kinni ja surus näo kaselehtedele lähemale, et nende puhas hingus viiks minema selle ilguse. Ta katsus endale ette kujutada suvist aasa, kus päike paistab heledasti valgustatud valendikule, on soe ja ümberringi on haljas, rammus ja lopsakas rohelus. Kostab lindude vidistamist ja siutsumist, mesilased sumisevad, taevas on helesinine, vaid kõrgel, päris maa ümber keerleva niiskuse sfääri ülemistes kihtides on näha paari pikka ja kiulist pilveriba – need aga pigem suurendavad taevakaare sinakat ja hoomamatut kõrgust. Ta laskub krabiseva rohu sisse selili ja jääb asuurse sfääri kujutletava telje alla ootama. On tunda rooside magusat ja tüümiani tugevat puist lõhna. Ta peaaegu näeb dodekaeedritest koosnevat eeterlikku, selget ja puhast kosmost.
„Magada, võib-olla undki näha,” sosistas Laurentius ja mõtles siis äkki kaltsudes vanakese helesinistele silmadele.
Õuest kostev pidev sabin valjenes ootamatult. Veepiisad pritsisid vastu akent ja tuul mühises nagu tuleleek kaminas, miski kolises ja kriiksus. Väljas ukse kohale riputatud latern hakkas ägedalt kõikuma, selle rapsiv tants heitis toaseintele võbelevat tuunjat valgust.
Laurentius kergitas häiritult pead.
Aknaraami ja lengi vahelisest laiast praost tulvas mädahaisu ja isegi kaselehtede suvine krabin ei suutnud seda ninast ära saada. Laurentius kargas vihaselt istukile ja vaatas õue.
Seal paistis rohelise klaasi tõttu kummalist surnukarva tooni hõlstis kogu, kelle tumedad juuksed olid salkudena kleepunud näole ja õlgadele.
Laurentius jäi seda hämmastunult põrnitsema. Kössis olend seisis tihedas vihmasabinas täpselt laterna valgussõõri serval ega paistnud