.
Читать онлайн книгу.
nii palju. Siin aga…”
Naine mühatas vaid pahaselt, aga ei öelnud midagi.
Mees vatras edasi, nagu oleks ta end ammu tagasi hoidnud ja just selle põrutuse peale otsustanud kõik südamelt laduda.
„Siin peaksid ju kohalikud maaomanikud teid korras pidama, aga kus sa sellega. Igal võimalusel hoiavad nad sellest kõrvale, ja teeäärsete kõrtside olukorrast ei maksa rääkidagi. Mõnes on hea, kui üldse peale viina ja õlle midagi pakutakse. Magama peab kopitanud õlgede peal otse muldpõrandal. Ja sellest hoolimata on kõik nii pagana kallis. Rootsis aga on kõrtsid korralikud, kõigis saab sooja süüa, igal pool on uute õlgedega voodid. Ma ütlen, et täiesti teine asi.”
Laurentius kergitas ennast istmel ja naeratas kurvalt. Ei olnud see olukord seal nii palju parem midagi. Ta lappas mantlihõlma korralikult kokku ning pani pehmenduseks meelekoha ja seina vahele. See summutas küll veidi raputamist, aga mehe lobinat üldsegi mitte. Väljast hakkasid vastu tõlda järjest tugevamini rabisema piisad, trummeldasid tema meelekohal, muutsid mantli kootud lõnga niiskelt uduseks, selle kiudude vahelt imbus välja vaevutajutavat kopituselõhna. Tal oli tegelikult vedanud, et sai kinnise tõlla peale. Enamik Tartu ja Tallinna vahel käivatest tõldadest olid vaid pisut paremad kui lahtised heinavankrid, nad oleksid kõik pidanud külma vihma käes ligunema nagu voorimees ja teener pakiresti taga.
„Mhm, jälkus,” puhises tema vastas istuv mees pahaselt, lõpetas oma tiraadi Eesti- ja Liivimaa teede ja kõrtside vastu ning sirutas poristes kingades jalad pikalt välja.
Laurentius mõtles samal ajal puuris vedelevast papagoist ja arutles endamisi, kas peaks panema kuhugi väiksemasse karpi. Imelik on niiviisi puuri surnud linnuga kaasas kanda. Samas oli ta selle traadist punutud kasti tassimisega nii harjunud, oli harjunud sealt kostva siutsumise ja Clodiaga suhtlemisega, tema eest hoolitsemisega. Clodia oli alati hea meelega tema käele istunud ja tema sõrme nakitsenud, väike suleline keha oli mõjunud alati ootamatult soojana, just nagu palavikus. Nii elus. Aga surnud linnuga puuri tundus kuidagi kohatu tõlda sisse tuua. Teised reisijad oleksid temast veel ei tea mida arvanud.
„Tõepoolest,” ütles Laurentius õieti kellegi poole vaatamata. Köhatas siis tekkinud vaikuses ebalevalt, pani silmad kinni ja püüdis mõelda, mida ta Tartus ette võtab, kuidas end sisse seab ja ülikooli läheb. Selgete mõtete asemel tuli aga pähe tõlla puurataste ühtlane mürin, tuuleiilide valjenev ja vaibuv suhin, katteriide alla seotud reisikastide kolin, lakkamatu vihma sabin tõlla külgedel. Rütmiliselt rappus pea mantlist keeratud padja vastas ning tegi meelekohale haiget. Mitte midagi selget ja arusaadavat. Mõtted olid laokil.
„Nhhn.”
Laurentius tegi silmad lahti, kergitas end ja jäi põrnitsema tõllas istuvaid inimesi – kõigil neil olid pilgud langetatud, kõik vaikselt omaette. Nüüd sai ta neid vaadata. Naine oli tema kõrval kägaras, tõlla puust istmest pealesunnitud asendis. Pea pööratud vastassuunda, eemale. Keha küll siinsamas tema lähedal, aga mitte juures. Keha ilma silmadeta, ilma pilguta, eluta. Tühi kott. Laurentius tahtis rääkida, kellelegi midagi öelda, aga ei osanud välja mõelda, millest vestelda. Kartis jälle tühjast tüli tekitada.
Igavledes võttis ta taskust kella ja silmitses selle ühe seieriga sihverplaati. Varsti läheb täiesti pimedaks. Ta kummardus ja küünitas läbi väikeste aukude aknast välja vaatama. Seal avanes kirev jõgi, mis voolas näiva juhuslikkusega oma eesmärgi suunas. Vihmapiiskadena läikisid mitmevärvilised lehed, aeglaselt libisesid mööda üksikud lagendikud. Miski ei hakanud silma ja mõte ei püsinud enam koos. Nii väga oleks just praegu vaja Clodia toetavat säutsumist, aga ümberringi olid vaid poolunes, poolteadvusel inimesed. Ta püüdis oma hajali ja siia-sinna visklevaid mõtteid tõrjuda, aga võitlus mälestuste deemonitega muutis need hoopis selgemaks, andis neile kuju. Mõistusest sünnivad koletised.
Laurentius köhatas, kurgus kratsis, hingata oli raske.
Äkki tundis ta, kuidas kusagilt oli hakanud voorimehetõlda imbuma kirbet haisu. Alguses vaevutajutavalt, aga tasapisi muutus see kõikehaaravaks, valdas täiesti meeled, tuli tema pähe nagu uni kurnatud keha peale.
Paanikas vehkles ta ringi. Kust see tuleb? Teised istusid rahulikult oma kohtadel edasi, keegi ei kirtsutanud isegi nina. Ta kummardus uuesti akna juurde ja vaatas välja. Kusagilt see hais ju pidi tulema! Eemalt paistis mingi ehitise tume siluett, saabuva õhtuhämarusega kaasas käivas painajalikus ja ähvardavas pimeduses, suur palkidest koloss. Ta pingutas läbi veetilkade vaadata, tõmbas käega niiske pinna puhtaks, peopesale jäi hallikasporine triip. Läbi hämu, vihmaselt läikiva valendiku kõrval paistsid eemalt mõned lagunenud müürid, ebamäärased laudadest kokku löödud sarikad, lipendavad sindlid ja turritavad teibad. Oli see küün? Ehitise kaadervärk oli ilma ühegi tuleta, ühegi elumärgita.
Ilmselt sealt hallitanud ja harali sarikate vahelt, otsustas Laurentius. Kindlasti sealt.
Ta vaatas, ega keegi küüni juures lõket ei tee, kuigi oli juba ette selge, et sellise ilmaga vaevalt et keegi suudab tuld kaua põlemas hoida. Muidugi. Ei kumanud ühtegi vilkuvat kollast laiku, tumesiniseks tõmbunud taeva taustal paistis vaid tuhm elutus. Aga kusagil pidi ju olema midagi, mingi keha, vedelik, lagu, kust immitses mürki? Küüni sees tossavad mädanevad heinad?
Püüdes väikestest aukudest piiludes ümbritsevast paremat pilti saada, surus ta näo vastu külma plaati, kuid metallist piludest paistis vaid mustav ja hüplev maastik, detailid, mis ei andnud kokku midagi tervikulist.
Laurentius katsus parajasti sättida silma kohakuti ühe veidi suurema auguga, kui tõld ootamatult vägivaldselt rappus, kulm põrkas valusasti vastu külma rauda, silmade eest lõi virvendama. Ta oigas allasurutult. Teised reisijad otsisid kätega seintelt tuge ja kergitasid end istmetel häiritult. Miski kragises alguses vaevukuuldavalt, siis järjest kõvemini ja nende iste vajus äkki prahvakuga viltu, kuuldus voorimehe vandumist ja ptruutamist. Tõld peatus. Hetkeks valitses vaikus ja siis oli kosta, kuidas pagasirestilt kastid plätsakutega alla porisele teele kukkusid.
„Hhh.”
Laurentius hõõrus haiget saanud kohta ja püüdis end viltu vajunud tõllast välja upitada. See ei olnud kerge, ja kui ta lõpuks ukse lahti sai, nägi ta juba voorimeest ja naise teenrit askeldamas tõlla tagumise otsa juures. Kodaraline ratas ei olnud õnneks oluliselt viga saanud, oli vaid telje otsast maha tulnud ja vedeles pooleldi mudasse takerdunult eemal.
„No las nad tulevad appi,” teatas voorimees. „Mina üksinda seda vaevalt siia peale tagasi saan. Kõik las tulevad välja.”
Pahasena kostis Laurentiuse kõrval istunud naise hääl: „Aga sajab ju?”
„Las proua muidugi jääb,” kohmas voorimees seepeale. „Palju siuke ikka kaalub.”
Laurentius sirutas selga ja vaatas ringi. Nad olid väikese lagendiku serval, kus kasvasid tee ääres vaid mõned üksikud puurootsud, millelt tuul ei olnud jõudnud veel kõiki sügisesi lehti maha puhuda. Nende hallide tüvede taga algas pruun valendik, mille keskel väikesel kõrgendikul oli seesama mustav küün, mida Laurentius enne oli üritanud augulisest aknast vaadata. Ta tundis miskipärast külmavärinaid. Taas jõudis ninasõõrmetesse kirbe hais nagu pingutusega alla surutud õudne mälestus. Koos vihmapiiskadega sadas see maha, voorimehetõlla ja nende peale, läbi riiete ja sõõrmete, musta sapi essents, mille sees oli võib-olla väävlit, võib-olla hapet. See jälk hingus puges niiskeisse rõivaisse, kübarate alla juustesse, naha vahele, ninna ja sealt edasi kopsu, liha ja südame kõrvale. Kõigepealt keelel, siis ninas hakkas levima kirbet ja teravat, üllatavat ning vaenulikku. Ta mäletas ähmaselt, et kunagi ammu, kunagi väga ammu oli ta tundnud sarnast lõhna, sarnast õudu. Selle haisu osakesed, selle okkad, sisu ja mälestused haakisid ennast nina sisekülgedele, suulakke ja liikusid piki torusid tema aju ja hinge sisse. See hais tuli ta pähe nagu mingi kohutav stseen, tapmine, vägistamine, hädakisa, mida ei ole võimalik unustada. Uuristas välja juba ammu tuhmunud muljed. Haavast voolas verd. Ta mäletas. Muidugi mäletas.
„Vabandust?”
Laurentius silus närviliselt nina ja püüdis seda isegi kinni hoida. Asjatult. Lõhn oli imbunud igale poole ja ei olnud mingit lootust sellest enam kuidagi vabaneda.