Mesilased. Meelis Friedenthal
Читать онлайн книгу.
ta voodilt püsti ja tormas läbi kõrtsi eestoa melu uksest välja. Kui ta õue vihma kätte jõudis, oli aga ilmutis kadunud ja isegi siis, kui Laurentius sumpas ettevaatlikult laterna valgussõõri ja pimeduse piirile ning katsus leida seda kohta, kus kogu oli seisnud, ei avastanud ta sealt vähimatki jälge. Ometigi oli see päris kindel, et keegi oli seal olnud, keegi oli seisnud ja vaadanud igatseva näoga valguse ja võõrastemaja poole.
„Hei!” hõigati äkki, ja lahti paisatud kõrtsiuksest tulvas mudasele hoovile lai ja kuidagi räige valguse ja soojuse nelinurk.
„Jah?” kostis Laurentius vastu.
„Mis te kaotasite sinna midagi?”
„Ei ma justkui nägin aknast, et keegi seisis siin,” vastas Laurentius ja hakkas kõrtsitoa poole tagasi minema.
„Ähh… need on need kohalikud. Suvel sadas kogu aeg vihma, ja tolknevad nüüd siin näljastena kõigi majade juures. Arvata võib, et varsti lähevad asjad veel hullemaks.”
„Aga mis neist siis saab?”
„Kuidas mis?” ei saanud kõrtsmik küsimusest aru.
Laurentius astus uksest sisse ja vaid noogutas peaga. Eks oli teada jah, et nälgasuremises pole midagi imestamisväärset. Seda juhtub igal pool.
Öö
Kõht on tühi, tõmbleb valulikult, pea tuikab. Ma toetan selja vastu kuuske ning puhkan. Peened raod torgivad, kuid tihedad oksad peavad siiski enamiku veest kinni. Riided on läbimärjad, peaks lõket tegema, aga kus sa sellise ilmaga. Õnneks ei ole enam palju minna. Räägitakse, et Tartus antakse süüa kõigile, tasuta. Paljud on juba sinnapoole läinud, veel eile kohtasin tee peal tüdrukuid, kes tõttasid peaaegu lustiliselt sinnapoole. Nagu oleks õitsile läinud. Mind vana ätti muidugi ei tahtnud nad kaasa võtta. Ja õige ka, ega ma isegi ei oleks ennast seltsiliseks võtnud. Jalad on läbi. Ma olen juba piisavalt vana, et seda söögijagamise asja mitte eriti uskuda, aga samas on nendel juttudel alati mingi tõepõhi all. Äkki tõesti annavad midagi? Ja teisest küljest on linnas ikka suurem lootus ära elada kui siin metsas. Nad ei ole veel minust jagu saanud, häh. Ma olen Võrumaa mees, meist Võrumaa meestest nad niisama jagu ei saa. Jah, puhkan natukse, siis edasi.
Suvel ja enne varasügise poole, kui marjad valmis, sai veel kuidagi hakkama, aga ajast, kui ilmad jahedamaks läksid, ei ole enam kusagil võimalik olla. Metsad on tühjad, igalt poolt aetakse ära, viina antakse haruharva.
Oksad sabisevad tuulepuhangutes, vihma niriseb krae vahele, korraliku varju siit ikka ei saa. Üleval mäe peal on küün, aga ma ei julge sinna minna. Viimase sõja ajal olid kord sõdurid sellesama küüni inimesi täis ajanud ja põlema pannud ning pealtnägijad rääkisid, kuidas äkki kurjavaimud tules edasi-tagasi lendama hakkasid ja inimeste hingi põrgusse viisid. Sõdurid olla neid küll tulistanud, aga kuul ei olnud neile viga teinud. Häh, igaüks teab ju, et vaid hõbekuul võtab neid. Aga sellest peale pidi küüni alt vahel itsitamist ja lõkerdamist kuulda olema, öeldakse, et nõiad käivat seal oma tantse tantsimas ja kuradile hingi viimas. Ega ma neid vanamehenässe ja vanamoore ei karda, muidugi. Pole seal mingit kuradit. Aga ikka parem on eemale hoida. Ma tean neid lugusid küll, nad võivad ju luisata, aga tera tõtt on ikka sees. Aga ei tea kus, seda ei võta kinni.
Sülitan, huuled on kuivad, tatt jääb habemesse rippuma.
Kostab hobuste kabjaplaginat, kellegi nõõtamist, ning siis käib mingi raksakas. Ma vaatan, kuidas hämaruses vajub tõld aeglaselt otse minu juures külili, pakid kukuvad maha…
Pühin käeseljaga lõuga. Kui pikalt näljas olla, siis hakkab ikka veidraid asju nägema, seda on mulle õpetatud. Et ei tohi uskuda seda, mida siis näed, sest selle saadab sulle Kurat. Mine tea jah, olen siin igasugu asju näinud. Koerapeaga inimesi ja keda veel. Näljaga näeb neid. Tõld aga on uhke, värviline, suurte ratastega. Mine võta kinni, kas see on nüüd päriselt või ainult paistab nii.
Pea valutab, pakid vedelevad igal pool. Otse minu ees on mingi traadist puur. Seal sees on veider värviline lind, väike ja kõhnake. Ma ei ole mitu päeva midagi söönud, sellest linnust saaks võib-olla vaid ühe ampsu. Aga mis ikka, proovime. Ma urgitsen puuri lahti.
Keegi kübara ja hirmunud moega härra tuleb minu juurde ja sosistab midagi. Vaevukuuldavalt.
„Mis tahad,” kähvan vastu.
Ta sosistab midagi, hääl on vaikne, see kõlab nagu nõidus. Ta haarab mul õlgadest, ta silmad on tumedad nagu pori, läigivad nagu söed ja ta vaatab mulle otsa. Ma tahan kõrvale vaadata, aga ei saa, seal sees on udulaamad, varjud ja mina olen nagu jaaniuss seal kinni. Tunnen, kuidas ta imeb mu seest hinge nagu heinakõrrega välja. Nagu ma lapsena kasemahla jõin. Pea valutab, ma rabelen. Äkki laseb ta mu lahti.
„Ai,” karjatan, jooksen.
Ma ei märka, et puur on ikka veel mul käes, traadist punutud vangla. Ma jooksen, jalad on rasked, vajuvad märja maa sisse, libisevad rohul. Ma jooksen, kuni komistan palkidel, kukun millegi otsa, väänan jala ja jään maha. Kardan end liigutada, tuul vuhiseb, vihm tilgub, maa on külm ja niiske. Ma olen küüni räästa all, mu selja vastas on pehkinud sein, mustad talad ja palgid turritavad mõlemal pool, määrivad. Päris uksest sisse ei julge ma minna, aga ka siin on hea küll. Koht on niiske, aga siiski pakub tuulevarju. Ma ootan, kas kostavad sammud. Rohi krõbiseb ja sahiseb, vaiksed hääled sosistavad. Keegi justkui hingab seina taga väga lähedal. Ma ootan. Küünist kuuldub pobinat ja nuuksatusi. Nõiad?
Tükk aega läheb mööda ja midagi ei juhtu. Ma ei julge end näidata ega õieti liigutada ning hakkan siinsamas ettevaatlikult linnult sulgi ära kitkuma. See on väike lind, mitte suurem kui varblane, aga ühe ampsu saab tast küll. Liha on pehme, luud õrnad ja krõmpsuvad hamba all. See on nii hea, nii hea.
Ma küünitan ettevaatlikult nurga tagant välja vaadata, tõld paistab tee äärest kadunud olevat. Kas seda oligi? Kõht tõmbleb, isegi kipitab. Pagan, äkki oli roiskunud? Oli ta äkki liiga kaua surnud olnud. Aga ei, liha maitses hästi, magusat ja läilat mäda ei olnud kuidagi tunda. Aga mõru, kibe on kõhus. Nagu koirohi.
Seal pigistab, krampleb. Ma kargan püsti, haaran kõhust. Kas olen ma tõesti nii kaua olnud söömata, et kõht ei taha enam toitu vastu võtta. Aga ei, paar päeva tagasi sain ju kõrtsi juures leivakääru ja lonksu viina, nii hull see asi nüüd ka ei tohiks olla. Krambid ei lakka, kummardun ettepoole. Ma katsun end tagasi hoida, aga sapiselt, hapult hakkab mul kurgus miski keerlema. Ma oksendan sinnasamasse nurga peale ja mu suust tuleb välja kirju lind, saputab tiibu ja lendab minema.
Pagan, mind on ära nõiutud.
See härra seal all nõidus mu ära ja nüüd lendas mul hing seest välja. Mis puur see siin selline on? Äkki ongi hingede kogumise puur, need hinged pannakse siia sisse kinni? See puur on kohe vaja tagasi viia? Aga kui mees oli Kurat ise, kus ma teda siis enam kätte saan. Vankrit pole kusagil näha, kohe läheb pimedaks. Tuleb tegutseda.
Uks kääksatab, peenikesed hääled kostavad valjemalt.
Raputan pead, aga kõik on ikka segane. Löön käega, ruttan künkast alla ja hakkan teed pidi minema, roopad on sügavad ja vesi on külm. Kui nad Tartu poole läksid, siis ei ole ju tegelikult vahet, ma võin ise ka sinna minna. Niikuinii plaanisin – ja kui saab veel oma hinge ka tagasi. Muidugi läks see lind tema juurde. Või äkki on see kellegi teise hing, kelle ma nüüd nii sealt puurist välja lasin, et lendas teine?
Ma vaatan ringi. Ei ole näha ei vareseid, ei harakaid, ühtegi hingelindu ei ole valvamas. Kas midagi üldse juhtus? Pea valutab ja tuikab, kõhus krampleb. Ma komberdan edasi, tee viib allamärge, keerab siis puude vahelt välja luhale. Vihmasabinas paistab eemalt kaldapuhmaste vahel keerlev ja käänlev jõgi, selle pervedel soonilised ja längus okstega pajud. Üha tihenevas hämaruses on asjade servad vaevalt eristatavad, kõik sulab ühtlaseks kokku. Puude vahelt näen taamal enda ees tumedamat kogu. See on maja, madal ja pikk nagu kirst. Kas nad läksid sinna? Seal ees ei ole näha ühtegi märki inimtegevusest, ei paista koeri, hobuseid. Akendest ei vilgu tuld. Aga see on märk, et Tartu on kohe siinsamas. Tuleb edasi minna.
Kas seal maja ees on tõld paista? Justkui oleks, äkki