ISTANBUL, 1836

      Rannamaja on päikese käes hõbedaseks värvunud puust, kuivast nagu tael.

      Õhtu saabudes hakkavad palgid jahtuma. Talad vajuvad paika, lauad tõmbuvad kokku. Vähenevad praod aknaraamide ümber, mille iluvõredes klaasid lõkendavad loojuvas päikeses.

      Paša kahe sõudjaga paat libiseb mööda Bosporust nagu kormoran rannamaja poole, eemale Istanbulist.

      Ta nõjatub patjadele, selg loojuva päikese poole, ja laseb mõtetel laisalt uidata üle vee, oma püüdluste ja ihade pinnal.

      Ta kutsub end korrale. Ta pole ebausklik mees, kuid kiitus ja uhkus kutsuvad kurja silma, mõned mõtted on parem jätta poolikuks.

      Ta pöörab peaaegu süüdlaslikult pead. Rannamaja on nii kaunis seal veepiiril, vaadates üle Bosporuse Aasia mägede poole. Õhtusöögi aeg on möödas ja ta kujutleb, kuidas ta kodakondsed valmistuvad magama minema. Ta peaaegu kuuleb rannamaja naginat: selle vanad kondid seavad end ööseks paika, puust liitekohad kriuksuvad ja naksuvad hämaruses.

      Ta pöörab pead – ja sirutab käe, just nagu oleks tema võimuses toimuma hakkavat peatada. Nagu saaks ta maja pihku võtta ja ohu eest peita.

      Ta väljasirutatud sõrmede vahel leegitseb rannamaja.

      See põleb nii kaunilt, otsekui tuiskaks mingi metsik vaim läbi tubade. Aken plahvatab ja sädemed lendavad õhtutaevasse nagu langevad tähed. Trepikojas pöörlevad galaktikad, igas toas helendab päike.

      Paša karjatab. Sõudjad vaatavad tagasi. Neil jääb üks tõmme vahele.

      Läbi varisevate seinte ragina ja leekide paukumise kuuleb paša karjeid haaremi poolelt, ülemiselt korruselt.

      Kui paat puudutab marmorist trepiastmeid, tormab paša maale. Ta suu on lahti, higi voolab mööda nägu alla.

      Ta jookseb oiates põleva maja ühe otsa juurest teise poole. Ta tunneb näol kuumust. Ta ei kuule enam oma karjeid.

      Aga selle asemel kuuleb ta, et keegi hüüab teda.

      „Paša Fevzi! Paša!”

      Kaks kätt ulatavad aknast välja kompsu. Paša sirutab käed vastu.

      Katus vajub sisse, paisates õhku hulga põlevaid sindleid, mis keereldes maha kukuvad. Paša hüppab tagasi. Aknal seisnud kogu on kadunud. Aken on kadunud.

      Leegid kasvavad tulekeeriseks, paša tunneb, kuidas tuul rebib ta mantlit, veab teda tagasi rannamaja poole.

      Ta surub kompsu rinnale ja komberdab eemale.

      Värav paiskub lahti, kohale tormab hulk mehi ämbrite, konksude ja redelitega. Aga on juba hilja. Mehed jooksevad, ent paša kuuleb talade murdumist ja taevas on hele.

      Ta ei pöördu tagasi vaatama.

      SUVI 1839 1

      Bosporuse kohal kõlasid kahuripaugud. Valge, leinavärvi suits voogas madalal vee kohal.

      Sultan Mahmut II oli surnud. Ta oli tõusnud Osmani troonile kui keskaegse impeeriumi turbanit kandev valitseja, surnud aga pikkkuues, fess peas. Pika valitsemisaja kestel oli ta andnud oma rahvale prantsuse tüüpi sadulad ja midagi põhiseaduse taolist, sõjaväele kaasaegse väljaõppe ja täpsed vintpüssid. Ta oli hävitanud metsikud janitšarid, kes olid takistanud progressi, ning oli kaotanud Kreeka kreeklastele, Krimmi venelasele ja Egiptuse albaanlasest seiklejale, keda hüüti Mehmet Ali pašaks. Ta oli ehitanud endale Besiktasi moodsa palee, milles pidas muistsete sultanite kombel haaremit.

      Haaremis oli põrgulärm.

      „Ibou, sa oled Kislar-agaa. Sa pead aitama neil lahkuda,” ütles Yaşim vaikselt. „Sultani haarem on sinu hallata. Sultan on surnud ja naised peavad edasi liikuma.”

      Kislar-agaa, tüdrukute valitseja, sulges silmad ja surus sõrmed vastu oma siledaid põski. „Nad… nad ei taha minna, Yaşim.”

      „Abdülmecid on nüüd sultan. Ta võib iga hetk siia Besiktasi saabuda ja ta toob kaasa oma naised.” Yaşim osutas trepile.

      Kislar-agaa hingas sügavalt sisse ja hakkas trepist üles minema. „Sa pead minuga kaasa tulema. Me peame naised välja saama.”

      Yaşim järgnes tõrksalt, Kislar-agaa kiirustas käsi plaksutades mööda galeriid. „Daamid, tõllad on ees! Tõldadesse!”

      Ükski naistest ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Nad olid kulutanud aastaid õppides, kuidas käituda, kuidas rääkida, kuidas olla kaunis – nad olid pühendanud oma elu sultani teenimisele. Nüüd oli sultan surnud ja tõllad ootasid, et neid minema viia.

      Nad tahtsid ulguda, kriisata ja leinata.

      Leinata taga sultanit, oma noorust, oma lootusi.

      Ja kuni oli veel aega, haarata kaasa kõik, mis võimalik.

      2

      Kroonprintsi jaoks eraldatud, palee aedade poole avanevate akendega eluruumides toetus Elif aknalauale ja vaatas läbi iluvõre tuvisid. Iga kogupauk pani raske õhu võppuma ja tõukas linnuparved Istanbuli kuplitelt laperdades lendu. Süleymaniye tinakatustelt tõusid nad kõrgele Kuldsarve kohale; seal, kus Kuldsarve veed voolasid Bosporuse väina, plagistasid nad tiibadega Hagia Sophia madala kumeruse kohal; neid tiirles Suure turu kuplite ja Üsküdari Suure mošee poolkera kohal. Ikka ja jälle paiskusid tuvid taevasse ning langesid siis tagasi.

      „Enam ei lähe kaua, Elif.” Melda lebas diivanil ja keerutas mustade juuste lokki oma hennaga värvitud sõrmede vahel. „Agaa laseb meid õige pea kutsuda.”

      Elif lasi laisalt kuuldavale nõustuva häälitsuse. Ta oli teadnud, et vana sultan on suremas. Kõik teadsid. Kui ta läks, siis läks – veel päev ja öö, ning ta pandi mulda. Kauem poleks saanud selle kuumusega oodata. Surnud, maha maetud, ja kahurid kõmisesid, teatades kogu maailmale, et Abdülmecid on nüüd sultan.

      Kõrgel taevas liigutas miski – pöörlev täpp köitis Elifi tähelepanu. Näitsik kergitas õige pisut lõuga.

      Ta kuulis kauget kahuripauku ja nägi, kuidas kull alla langes.

      Nägi, kuidas küünised välja sirutusid, ning verd ja sulgi, kui need haarasid.

      Kui kull saaki hoides maa poole liugles, nägi Elif valitseja paati Kuldsarvelt lähenemas. Selle laperdava baldahhiini all istus kuueteistaastane Abdülmecid, äsja Eyüptis, Prohveti Kaaslase kalmul ametisse astunud uus impeeriumi valitseja.

      Ta pööras aknale selja.

      „Abdülmecid kannab Osmani mõõka,” ütles ta. Tõmbas siis käega üle kõhu. „Me peaksime tema juurde minema, kas sulle ei tundu nii?”

      3

      Abdülmecidi tüdrukud jooksid karjana koos, pühkisid trepil mööda mustast eunuhhist, üle lihvitud marmorpõranda, voogasid laiast varjulisest haaremitrepist üles.

      Ülemisel trepimademel tüdrukud peatusid.

      Kadunud sultani pärast ulgumine ja itkemine oli asendunud raevuhoogude ja hammastekiristamisega. Uksed paiskusid lahti ja lendasid kinni. Naised sööstsid igas suunas. Lapsed jooksid sihitult toast tuppa. Mustad eunuhhid seisid ja väänutasid käsi. Matroonid tänitasid, nõtked tšerkessitarid vingusid, blondid lokid sassis; keegi sikutas väikeses toas kardinaid. Koridoris täideti uisapäisa kotte ja kaste. Üks tüdruk istus kastil ja nuttis, käes purunenud peegel.

      Abdülmecidi tüdrukud peatusid, teesklesid hämmastust: kulmud kõrgele kerkinud, sõrmed ehmunud huultele surutud.

      „See on vastik,” ütles Elif.

      „Süyütsüz,” parandas teda Melda: ebaväärikas.

      Elif noogutas. Ebaväärikas oli parem. See oli sobiv haaremi sõna. Haaremil oli oma keel, sõnad ja väljendid, mis tuli selgeks saada, kui sa ei tahtnud paista uustulnukana. Siin räägiti