Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
lükkas kardina kõrvale ja piilus välja. Algul nägi ta vaid kõrgeid tühje seinu, kuid siis pööras tõld järsult paremale, paisates ta jälle vastu seljatuge, ning nad veeresid läbi Kõrge värava alt, mis oli saanud impeeriumi valitsuse sümboliks.
Kutsar tõmbas ohjadest, tõlla veeremine aeglustus, uks avanes ja noor prantsusepärases mundris ja mütsis mees andis Yaşimile au. Kui nad trepist üles kiirustasid, kõlksus noormehe mõõk vastu marmorastmeid; siis olid nad eesuksest läbi ja sibasid mööda koridore, kus küünlavalgusest piidlesid neid murelikud näod ning uksed avanesid nende lähenedes hääletult.
Yaşim teadis täpselt, kuhu nad lähevad. Ta oli seal ennegi käinud – nendes ruumides elas suurvesiir, mees, kes hoidis sultani nimel impeeriumi ohje.
Kadett avas ukse ja juhtas ta käeviipega sisse.
8
Mahagonipuust laual põles lamp.
„Tule sisse.”
Vesiiri hääl kõmises diivanilt, mis paiknes toa teises otsas seinaorvas. Yaşim vaatas hämmeldunult sinnapoole. „Husrev? Paša Mehmet Husrev?”
Diivanile lähenedes nägi ta ristijalu istuvat kogukat meest, õlgadel tšerkessi rätt ja peas tuttidega kaunistatud, nokata müts.
Paša viipas diivani suunas ja ta sõrmus välgatas valguskiires. See oli suurvesiiri ametitunnus, aga seni oli Yaşim näinud seda kellegi teise sõrmes.
„Muutused, efendi Yaşim,” urahtas paša nagu Yaşimi mõtteid lugedes. „Muutuste aeg.”
Yaşim toetus diivaniservale. „Paša,” pomises ta aupaklikult, mõeldes, kuidas muutus aset leidis ja mis on saanud paša Midhatist. „Mind peeti palees kinni. Võtke vastu mu õnnitlused.”
Husrev puuris teda väsinud pilguga. Ta rääkis väga vaikselt, peaaegu sosinal. „Sultan on väga noor.”
„Me peame olema tänulikud, et ta saab toetuda teie kogemustele,” vastas Yaşim viisakalt.
Vana paša mühatas. Ta pani sõrmeotsad näo ees kokku ja silus siis vuntse. „Ja kuidas palees oli?”
„Sultan Mahmuti naised olid aeglased lahkuma.” Yaşim hammustas huulde – ta poleks pidanud seda niiviisi ütlema. Arvestades, kui kiiresti Husrev ise oli tegutsenud.
Ehk mõtles paša Husrev samamoodi, igatahes turtsatas ta teema lõpetuseks ja libistas mööda diivanit Yaşimi poole paberilehe. „Halki kuberneri ettekanne. Kloostri kaevust leiti surnud mees.”
„Kes ta oli?”
Paša kehitas õlgu. „Keegi ei näi teadvat.”
„Aga… kas ta tapeti?”
„Küllap. Tõenäoliselt. Ma tahan, et sa selle kindlaks teeksid.”
„Mõistan, paša.” Juba teist korda sel päeval kästi tal teha kellegi teise tööd.
Paša Husrevi raskete laugudega silmadel ei jäänud midagi märkamata. „Kas ma ütlesin midagi sellist, mis sinus meelehärmi tekitas, Yaşim?”
Yaşim hingas sügavalt sisse. „Mu paša, kas sellega ei peaks tegelema kuberner? Või vähemalt kaadi?”
„Kas ma laseksin sinu kutsuda, kui piisaks käsu andmisest kaadile? Või kubernerile?”
Yaşim kuulis kõmisevas hääles pahameelt. „Andestage mulle, paša. Ma rääkisin mõtlematult.”
Tema üllatuseks kummardus vana vesiir lähemale ja asetas oma hiigelkämbla tema põlvele. „Kui vana sa oled, Yaşim?”
„Nelikümmend.”
„Ma olen näinud, mis võib juhtuda, kui sultan sureb. Kui sa olid alles väike poiss, Yaşim. Tundus, et taevas langeb meile kaela. Bayraktari janitšarid ründasid Topkapi paleed. Provintsides valitses hirm – ja Istanbuli tänavatel käis võitlus. Moslemid kartsid kreeklasi.”
Yaşim kuulas midagi ütlemata.
„Täna on linn vaikne,” jätkas vana paša. „Aga ilm on kuum ja sultan on noor. Ma pelgan pisut, Yaşim. Meestel on lootused, mida ma veel ei mõista. Mõnel on nõudmisi. Nõudmise ja ähvarduse vahe on nii väike, et hobusekarvgi ei mahu vahele. Ja riik on nõrk. Nagu sa tead, laieneb Venemaa iga päevaga, ja seda meie inimeste arvelt. Tsaari väed on okupeerinud Moldova ja Valahhia kuni Doonau suudmeni välja. Serbia peab end tsaari abiga iseseisvaks. Gruusia ja Armeenia kuuluvad nüüd Venemaale.”
Ta nagistas oma suurte sõrmenukkidega. „Egiptus on tugev. Ammustel aegadel võisime Egiptusega arvestada – need ajad on nüüd möödas. Mehmet Ali ei ole usaldusväärne. Yaşim, me oleme haamri ja alasi vahel.”
Ta võttis oma küünarnuki kõrvalt dokumendivirna ja lasi sel raskelt tagasi diivanile kukkuda. „Nendega siin tuleb mul seda impeeriumi valitseda. Ma pean rahu hoidma.” Ta kehitas õlgu. „Yaşim, praegune aeg on meie kõigi jaoks ohtlik ja ma ei tea täpselt, kus on oht. See võib alguse saada laibast kristlaste kaevus.”
„Ma mõistan, mu paša,” vastas Yaşim. „Teie silmad peavad olema kõikjal.”
„Sest vastasel korral, Yaşim, täituksid nad pisaratega.” Paša hõõrus jämeda pöidla ja sõrmega ninaselga. „Piisab, kui sa lähed homme hommikul,” ütles ta.
9
Stanislaw Palewski, Poola saadik Türgi sultani juures, tõstis käe ja kohendas oma õlgkaabut, mille kerge tuulehoog ähvardas ära viia.
„See on parem kui Therapia,” märkis ta.
Tema kõrval pingil istuv Yaşim mühatas nõustuvalt. Kui Istanbul lesis koera kombel lõõtsutades palava suvise päikese käes, siis eelistasid teised Euroopa saadikud lahkuda oma suvemajadesse Therapia saarel; ainult Palewski jäi linna. Tal polnud raha, tal polnud suvemaja ning tõtt-öelda polnud tal ka riiki, mida esindada.
Yaşim oli tulnud mõttele kutsuda Palewski kaasa jahutavale mereretkele Halki saarele ja tagasi. Eelmise päeva töö haaremis oli ta ära kurnanud ja kahuripaugud vee kohal olid kõlanud peas nagu ta oma veretuiked. Marmara tuul puhus niisama hästi kui Therapia tuuled, maksis aga palju kordi vähem: pilet saarele maksis tsekiini, selle eest sai istme tekil, vaate merele, võimaluse delfiine näha ja klaasi magusat teed veel pealekauba.
Palewski oli poolakas oma keele ja südame poolest, esindas aga maad, mida enam ei olnud – vähemalt arvasid nii kõik Euroopa kristlikud õukonnad. Türklased toetasid aga arusaama, et nende kunagine uhke vaenlane on siiski olemas, ning aktsepteerisid saadiku volikirju vaatamata sellele, et tema riik oli naabrite poolt alla neelatud. Säilitati isegi vana kommet maksta saadikule ülalpidamiskuludeks toetusraha, sest suurele impeeriumile oli ju omane suuremeelsus ning harjunud kombed ei kadunud niisama lihtsalt – kuid toetusraha oli väike ega võimaldanud suvemaja hankimist.
Palewski ja Yaşim võinuks seal feluki tekil tunduda täiesti kokkusobimatu paarina, kuigi tähelepanelikum vaatleja võis märgata, et mõlemad eelistavad rõivastuda konservatiivselt. Palewski pintsak oli hea lõikega, kuid vanamoodne ja ilmutas kulumise märke, tema vest oli aga värvikam, kui mood ette nägi; Yaşimi tikanditega kuub ja laiad valged püksid kuulusid samas stiili juurde, mis oli pealinnas kiiresti kadumas. Suurem osa türgi härrasmehi järgis kadunud sultani eeskuju ning võttis omaks frakipintsaku, kitsad mustad püksid ja sarlakpunase fessi. Yaşim kandis samuti fessi, aga selle ümber oli turbanina mässitud kaksteist jalga pikk linane kangas. Jalas olid tal mugavad nahktuhvlid, mida türklased olid alati kandnud – enne seda, kui sultan veenas neid kandma tihedalt kinninööritud kingi ja villaseid sokke.
Veider paar niisiis, kuid ometi oli neil rohkem ühist kui esimesel pilgul paistis – ja mitte ainult ühine soov suvekuumuse käest pääseda ja meretuult nautida.
Suurim Printsisaartest jõudis päikeselaikudes merel kiiresti lähemale. Purjed lapati ükshaaval kokku, ankrukett jooksis vette ja juba oligi laev kai ääres. Kreeklastest meremehed astusid laisa tuttavlikkusega maale, kinnitusköied kaasas.
Veel mõni minut,