Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
kohvi kalfa; hõbedatuba, kus oli virnade viisi aluseid, kandikuid ja kausse; portselanituba, kus portselani kalfa jälgib, et kõik Hiinast toodud portselannõud oleksid korralikult puhastatud ja riiulitele seatud.
Emand Talfa oli tutvustanud neile hoone kõiki osi, mida ta ise nii hästi tundis. Pesuruumidel oli võti, nagu ka riideruumidel, kus korralikult kokku voldituna hoiti sultani linasid ja pesu, samuti tema pikkkuubesid, mida tuli iga päev harjata ning koide või määrdumise suhtes kontrollida, seal olid pikad siid- ja musliinkangad tema turbani jaoks. Oli isegi tuhvlituba, mille võtme pidi endale saama tuhvlite kalfa.
Emand Talfale järgnevad tüdrukud olid luksusega harjunud, kuid Besiktasi mõõtmed hämmastasid neid; võimalike kohustuste ja ülesannete tohutu hulk erutas neid. Mõned neist olid unustanud oma koolituse ja vahtisid, suu lahti, pilk hüplemas kallihinnalistelt siidkangastelt põrandate laitmatult puhastatud parketile ja marmorile. Kõik nad tundsid end väsinuna ja pisut heitununa.
Ehk siis nad olid just sellises seisundis, nagu emand Talfa keldriust avades soovis.
„Tooge latern ja järgnege mulle,” ütles ta.
Nad astusid kivitrepist alla. Mõned tüdrukud sirutasid käe, et üksteisest kinni hoida – oli üsna pime ning pea kohale laevõlvile tekkivad varjud paistsid pahelised ja deemonlikud. Keegi komistas ja kiljatas.
Kui astmed lõppesid, pööras emand Talfa ringi ja hoidis laternat õla kõrgusel. Ta nägu kadus varju. Külma tundvad tüdrukud värisesid; nad ei saanud aru, miks on neid sinna alla toodud.
„Palee vanema emandana on mul kohustus anda teile edasi hoiatus. Nagu te teate, on haaremis palju reegleid ja palju traditsioone. Mõned neist tagavad sultani majapidamise sujuva toimimise. Mõned on kehtestatud selleks, et anda teile mugavust ja kaitset.”
Tüdrukud seisid liikumatult ja kuulasid.
„Nende reeglite seas, millele te peate alluma, on üks tähtsam kui kõik teised, ja see on vaikimise reegel. Me oleme perekond. Kahtlemata saab meil olema lahkarvamusi ja konkurentsi, nii nagu igas perekonnas. See aga, mis toimub sultani haaremis, puutub ainult meisse ja peab jääma nende seinte vahele. Te näete ja kuulete asju, mis teid üllatavad. Võibolla isegi häirivad. Kuid need on meie ja ainult meie jaoks. Mõistate?”
Tüdrukud pomisesid nõusolevalt. Nad mõistsid, et neil tuleb oma saladusi hoida.
Nad lootsid, et nüüd viib emand Talfa nad jälle trepist üles, välja sellest niiskest keldrist.
Aga emand Talfa oli laternat õõtsutades ringi pööranud. „Karistus sellele, kes räägib, rikkudes sellega kõige tõsisemat reeglit, on karm ja hirmus. Vaadake.”
Lambivalgus peatus ja tüdrukud sirutasid hämarusse piiludes kaelu.
„Kas te näete seda lauda?” uuris Talfa.
Nad noogutasid. See oli neljal tugeval jalal seisev lihtne puust laud. Laual oli mitu kera peenikest nööri.
„Kas te näete, et laud seisab kiviplaadil?”
Talfa läks laua juurde ja asetas laterna sellele.
„Tüdruk, kes rikub reegleid, leiab end varsti sellelt laualt. Ta seotakse kinni ja ta ei saa liigutada. Siis käivitab keegi eunuhhidest masina.”
Nüüd olid tüdrukud vägagi ärksad. Nad koondusid niheledes, keegi ei tahtnud olla liiga lähedal emand Talfale, kes seisis laua ääres nagu preestrinna altari ees.
„Masina, hanum?”
„Pöörleva masina. Kui kang tõmmatakse alla, hakkab laud pöörlema. Ringi ja ringi, kiiremini ja kiiremini. See kivi siin,” ta koputas tuhvlis jalaga, „libiseb eest ja pöörlev laud hakkab läbi põranda alla vajuma.”
Ta tegi pausi, just nagu ootaks küsimust, aga tüdrukud olid selle esitamiseks liiga närvilised.
„Siin põranda all on tunnel otse Bosporusest.” Ta tõstis sõrme ja keerutas sellega õhus. „Kord käima pandud masinat ei saa enam peatada. Laud vajub vette ja tüdruk upub.”
Tüdrukud põrnitsesid lauda päranisilmi.
„Mõned teist on sellest paigast võib-olla juba kuulnud. Parem, kui ei oleks, sest tüdruk, kes sellest rääkis… nojah.” Ta muigutas huuli – polnud vajadust seda välja öelda. „Ma olen kindel, et keegi teist ei taha seda oma nahal kogeda.”
Ta võttis laterna ja kõndis trepi juurde. Tüdrukud trügisid tema selja taga positsiooni pärast, kõik püüdsid pääseda emand Talfa kannule. Keegi ei tahtnud jääda viimasena külma, pimedasse hauakambrisse.
11
Kui mulla Dede jalgväravale koputas, läks luugike kohe lahti. Kellegi silmad uurisid neid trellide tagant. Hetke pärast uks avanes ja nad astusid sisse.
Munk lükkas kiiresti riivid ette ja toetas selja vastu ust.
„Mina olen vend Palamedes,” ähkis ta. „Ma viin teid kloostriülema juurde.”
Vend Palamedes juhatas nad läbi ukse väravatevahelise ala külgseinas ja nad sattusid suurde jahedasse võlvlaega ruumi, mille põrand oli kaetud kõrkjatega. Keset tuba oli pikk tammepuust laud, pingid külgedel, laua otsas seisis aga kloostriülem.
„Olge teretulnud,” ütles kloostriülem. „Kas te kohvi võtate?”
Mulla Dede naeratas viisakalt. „Ma ei puuduta ergutusvahendeid,” ütles ta. „Aga kui mu sõber Yaşim peaks soovima…?”
Yaşim raputas pead. „Tänan, ei.”
Kloostriülem toetas käed lauale. „Juba mitu päeva, sõbrad, jäid meie vennad haigeks. Kõhuvalud, oksendamine. Üks meie vanematest munkadest suri.”
Mulla Dede pomises palve.
„Lõpuks ma hakkasin kahtlustama vett. Niisiis saatsime eile ühe munga alla kaevu uurima. Ta leidis sealt mehe laiba.”
Mulla kergitas kulmu.
Kloostriülem noogutas. „Ta oli… olnud seal mõnda aega, efendi. Tema kaevust välja toomine oli kõike muud kui lihtne ja…” Ta kirtsutas nina ja mühatas nagu ebameeldiva mälestuse peletamiseks. „Me oleme segaduses.”
„Aga te teavitasite tsiviilvõime?”
„Me saatsime kubernerile sõna, kuid praegusel ajal…” Kloostriülem laiutas käsi ja kehitas õlgu. „Sultan on surnud. Võib-olla et see surm siin tundub pisiasjana. Me peame ta maha matma, andku jumal ta hingele rahu.”
Mulla Dede köhatas. „Inimesed räägivad, et see mees on moslem.”
„Me ei usu, et ta moslem oleks, mulla,” ütles kloostriülem. „Kui ta oleks moslem, siis põhjustaks see tõesti raskusi. Siis poleks see meie asi.”
Mulla noogutas ja silus oma valget habet. „Ma mõtlen mehe hingele.”
„Te astusite samme, et mehe usk kindlaks teha?” sekkus Yaşim.
Kloostriülem vaatas vend Palamedese poole. „See on… ebamäärane, efendi Yaşim. Ta oli ilmselt juba tükk aega surnud.”
Yaşim ajas õlad sirgu. „Oleks parem, kui te lubaksite mul teda näha.”
„See ei ole kena vaatepilt.”
„Tõenäoliselt mitte.” Yaşim tegi väikese pausi. „Aga mäss saarel poleks samuti kena. Viha saab toitu oletustest.”
Kloostriülem noogutas. „Olgu siis,” ütles ta vaikselt. „Mulla Dede?”
„Te mõistate minu olukorda,” ütles mulla Dede. „Kui surnud mees on moslem, peab ta saama maetud vastavate palvete saatel ja selleks sobivasse kohta. Kuni meil on mehe usu suhtes kahtlusi, tunduks tema matmine moslemina mulle turvalisema teena. Aga me laseme efendi Yaşimil otsustada. Ma ei taha kloostrile pahandusi, ent ma ei saa ka lasta moslemit matmata jätta.”
Päike paistis halastamatu heledusega siseõuele, muutes selle peaaegu nähtamatuks, kui nad hämarast käigust välja astusid.
„Ma