Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
oli segaduses.
„Keskaegsed sakslased,” alustas Palewski. „Drang nach Osten – tung itta. Teutooni rüütlid vallutamas Baltimaade paganate maid, tungimas Ida-Preisimaale, Eestisse ja Lätisse, rannikuni. Hiljem tulid venelased ja baltisakslastel ei jäänud üle muud kui tunnistada tsaari oma valitsejana. Nad loobusid oma sõltumatusest ja said vastu karjääri vene sõjaväes. Baltisakslased eelistavad sõjaväelase kutset.”
Yaşim noogutas. „Just nagu albaanlased meie sõjaväes.”
„Just nimelt. Vene sõjaväe lihtsõdurid on venelased: sigalollid ja ustavad. Kindralid on samuti venelased – ustavad, aga mitte tingimata nii lollid. Ohvitserkond on aga täis vone – baltisaksa väikeaadlikke.”
„Saan aru. Ja kui ustavad need baltisakslased on?”
„See on hea küsimus, Yaşim. Ilmselt ei saa neid pidada nii ustavateks, kui on kindralid – või nii lollideks, kui on lihtsõdurid.”
„Ja pealuu? See põletusmärk?”
„Nii palju kui mina tean, kuulub see väeosale, mida pole ametlikult olemas.”
„Mida see peab tähendama?”
Palewski kehitas õlgu. „Seda pole sõjaväe nimekirjas. On vaid kuuldused. Näiteks lood sellist märki kandvatest meestest, kes kõrvaldasid tatari sõjapealiku. Või rühm, mida märgati Afganistanis ja mis käis Indias britte häirimas. Võimalik, et kolbamärki kandvad mehed kuuluvad teiste väeosade koosseisu, kuid saavad oma korraldused mingi muu, salajase käsuliini kaudu. Ma pean seda tõenäoliseks.”
Yaşim taganes laua juurest ja vajus tugitooli. „Salateenistus?”
„Jah, sõjaväe salateenistus. See pole sama, mis tsaari spioonid – kellega mina pean arvestama,” lisas ta süngelt. „Minu positsioon võib tsaari häirida – aga see on taktikaline üksikasi. See ei mõjuta Venemaa strateegiat.”
Yaşim pilgutas silmi. Päike oli veel taevas, kuid varjud põrandal olid pikenenud.
Ta vaatas laua poole. Nahatükk oli hakanud kaardu tõmbuma: tema pilgu all see liigahtas ja kiikus edasi-tagasi.
Yaşim võpatas. „Ma arvan, et pean minema nõu küsima.”
Palewski noogutas. „Ära unusta nahka kaasa võtta. Ma ei usu, et see võiks Martale meeldida.”
16
Kaugel mägedes valmistus karjus surema. Ta oli näinud palju suvesid, kuid nüüd ei tundnud ta enam päikese soojust ja ta teadis, et tema aeg on käes.
Karjus seletas oma pojale kõike, mida ta teadis lammastest ja talledest ja viljapõldudest.
Aga ta ei rääkinud verivaenust. Teotusest, mida sai maha pesta vaid verega.
Ta õnnistas poissi ja pööras näo seina poole.
17
„Näib, et meil on kaks võimalust.” Suurvesiir kergitas oma raskeid lauge. „Vaist soovitab mul mitte midagi ette võtta.”
Yaşim köhatas viisakalt. „Võib olla üsna kindel, et venelased teavad, mis juhtus.”
Vesiir pahistas läbi nina välja hingata. „Su väike sõber seal laeval.”
„Kui ta töötas nende heaks…”
Vesiir katkestas ta käeviipega. „Jah, jah. Sa tead, et suhted Venemaaga on üsna delikaatsed. Meil on teatud lepingud, teatud… kohustused.”
Yaşim teadis, kui raskelt venelased impeeriumile peale pressisid. Aastakümnete jooksul olid nad aina lõuna poole liikunud, tõrjudes Osmanid Musta mere põhjakaldalt. Tatarimaa oli nende käes, nagu ka Krimm. Kunagi oli Must meri türklaste järv, nüüd aga ristles seal venelaste laevastik. Juba seegi oli piisavalt alandav, kuid siis olid rünnanud egiptlased.
1836. aastal käis Mehmet Ali hästikoolitatud sõjavägi üle Vahemere lõunakaldast. Siidon, Akko ja Beirut langesid sultani ülekäte kasvanud vasalli ees ning meeleheitel sultanil ei jäänud muud üle kui pöörduda ainsa jõu poole, mis oli suuteline Istanbuli kaitsma.
Tsaar ja tema kindralid tulid rõõmuga appi. Venelased nihkusid Istanbulile lähemale – ja lahkusid viisakalt, kui oht oli möödas.
„Vahepeal aga,” lisas vesiir, „oleme kaotanud ühe sultani ja saanud teise.”
Mõtlikult silmitses ta Yaşimi nii, nagu oleks too vaid laik seinal.
Vaikus venis. Üks minut. Kaks minutit.
„Sa teavita venelasi,” ütles vesiir viimaks. Ta silmad keskendusid jälle ja ta saatis Yaşimile ühe oma harvadest murelikest naeratustest. „See võib jääda mu viimaseks otsustamiseks.”
„Ma loodan, et mitte, mu paša,” vastas Yaşim.
18
Päev tõotas tulla palav.
Kohvikus istus Yaşim ristijalu diivanile, kust avanes vaade tänavale. Kohviku omanik noogutas ja pani vaskkannu sütele.
Yaşim jälgis tänava möödalibisemist.
Mõne minuti pärast tõi kohviku poiss Yaşimile kohvi ja kirjakese. Yaşim jõi kohvi.
Kiri oli prantsuse keeles. Tõld ootab tänava otsas. Istu peale.
Yaşim tõstis pilgu. Tänavalt vaatas talle vastu derviš. Samas lähedal pühkis mees luuaga maad. Teises suunas läks matsakas naine, suur kaalikas väljasirutatud käes nagu latern. Vastasmajade aknad olid luukidega suletud, aga ühe maja ülemise korruse akende ees olid ainult iluvõred. Armeenlasest kaubitseja lonkis koos muulaga mööda tänavat ja peatus kohviku ees just nagu mõeldes, kas panna oma kaup seal välja või liikuda edasi. Ta pilk jäi korraks Yaşimile pidama.
Istu peale. Polnud ähvardust ega lubadust. Ka seletust mitte.
Yaşim viipas poisile. „Kes selle kirja tõi?”
„Välismaalane, efendi. Me ei tundnud teda.”
„Väike mees?”
Poiss näis üllatuvat. „Minust suurem, efendi. Ei olnud väike.”
Yaşim ajas end jalule. Kirja saatjal oli olnud piisavalt aega seisu ülesseadmiseks. Nüüd oli Yaşimi kord tasakaal taastada ja teda üllatada.
Tänaval on mees, tõenäoliselt kaks. Üks jälgib, teine järgneb. Hoiab tal pilku peal – ja oma paarilisel samuti.
Yaşim vaatas vasakule, enne kui tänaval paremale pööras. Ühte meest märkas ta kohe: too seisis kümne jardi kaugusel liibüa pagaritöökoja ees ja sõi saiakest – Yaşimi meelest väga aeglaselt.
Peras võis tundide viisi tänaval seista, vahtida poodide väljapanekuid ja inimesi, keegi poleks seda seal tähele pannud – aga Kara Davut oli traditsiooniline mahalle. Kara Davutis inimesed tundsid üksteist vähemalt nägupidi, võõraid kohtas siin harva. Võõrad, kel polnud teha muud kui ringi vahtida, olid nii haruldased, et tekitasid uudishimu.
Mees oli leidnud endale tegevuse. Nüüd ta lõpetab oma coreki ja hakkab Yaşimi jälitama. Püsib kümne, võib-olla viieteistkümne jardi kaugusel. Tal pole muretsemiseks põhjust, sest Yaşim on kirjale ootuspäraselt reageerinud ja liigub õiges suunas.
Tänava otsani, kus tõld pidi ootama, oli kolmsada jardi. Nii, nagu enamik selle kandi tänavaid, polnud Kara Davut ei sile ega sirge – selle keskosa tõusis kõrgemale, siis aga laskus tänav astmetena, tehes ühtlasi kaare ümber künka. Ratastel transpordile olid astmed nuhtluseks, ent pakikandjatele, kes töötasid usinalt kogu Istanbulis, olid need abiks.
Pidi olema kaks meest, kes tagavad, et Yaşim on kogu aeg nähtaval.
Yaşim surus maha soovi ringi vaadata.
Teine mees ei pidanud end tegelikult ju maskeerima. Kui ta jääb tänavaristile suhteliselt lähedale astmetele, siis näeb ta välja nagu keegi, kes ootab künkast