Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
loksuvate pangedega kaevult, kolm koolipoissi olid teel mederesesse ja vahtisid ringi, lootes näha mingit meelelahutust. Künkaharjale ilmus simitimüüja, kandik rõngassaiadega turbani peal tasakaalus.
Yaşim lasi mehel ligidale jõuda, enne kui teeskles kohkumist.
„Mina ei võlgne sulle pennigi!” hüüatas ta käsi taeva poole tõstes. „Sa ajad mind kellegagi segamini!”
Ta haaras vasaku käega jahmunud simitimüüja särgist.
Mees sirutas vaistlikult käed ette.
Yaşimi selja taga olid inimesed peatunud ja vaatama pöördunud. Polnud just rahvamass, kuid siiski piisavalt, et takistada jälitajat selgesti nägemast, mis toimub.
Yaşim haaras kaubitsejal käsivarrest ja tõmbas. Mees pööras, kaotas hetkeks tasakaalu. Kandik vajus viltu.
Kaks ukseavas tukastanud koera olid üllatava erksusega jalul ja sööstsid lähemale.
Saiad pudenesid kandikult.
„Mu simitid!” hüüatas kaubitseja. Koer haaras ühe simiti otse õhust, koolipoisid kiirustasid aga mahakukkunute järele.
Vana mees astus oma poekesest välja ning üritas kandikut kinni püüda.
Kaksteist jardi tagapool viskas jälitaja oma coreki üllatushüüdega maha ja hakkas jooksma.
Enam polnud aega ettevaatuseks.
Ta sihtmärk oli kadunud.
19
Poe tagaosas oli kardin ja kardina taga puust trepiastmed.
Üles jõudnud, avas Yaşim õueakna haagi, lükkas akna lahti ja hüppas välja.
Kukkumine polnud kõrge, sest maja oli ehitatud künkanõlvale. Ta jooksis pesunööride vahel põigeldes mööda põiktänavat. See lõppes müüriga. Müüri ääres oli veetünn ja Yaşim oli peagi üle müüri.
Ta vaatas tagasi.
Eakas poeomanik küünitas end rusikat vibutades aknast välja ning keegi – Yaşimi jälitanud mees – püüdis temast mööda pääseda. Poodnik pööras ringi ning näis algavat vaidlus.
Müür viis kõrgemal asuva tänava majade tagaküljeni ja Yaşim nägi akent, mida kattis vaid iluvõre – klaase ei olnud. Ta sihtis löögi aknahaagi kohale.
Haak purunes ja kui võre sissepoole pöördus, hüppas Yaşim, pea ees, järele.
Kolm naist toas olid loorideta. Õmblustöö tardus nende süles. Nad põrnitsesid Yaşimi päranisui, tema aga jooksis vabandusi puistates läbi toa.
Alumisel korrusel oli tänavale viiv uks seestpoolt riivis, hetke pärast oli ta aga juba lihtsalt osa hommikusest tänavaristi poole kõndivast rahvast.
Tõld oli seal, ootas astmetest allpool.
Yaşim hüppas kutsaripukki ja õngitses vöö vahelt mündi.
„Kui sul midagi selle vastu ei ole,” ütles ta münti kutsarile pihku poetades, „siis võiksime koos välismaalased koju tagasi viia.”
20
Akunin – läbikukkunud jälitaja – istus tõllanurgas ja näris küüsi. Ta kaaslane istus vastaspingil, ümises endamisi ja põrnitses akna ette tõmmatud kardinat. Iga kord, kui tõld kaldus, toetas ta käe tasakaalu hoidmiseks nahkistmele.
Egiptuse turu juures tõmbas kutsar ohjadest, tõld veeres veel veidi ja jäi seisma.
Yaşim hüppas pukist maha, kõndis turu sissepääsu juurde, toetas selja turuliste ja pakikandjate seas vastu sammast ning jälgis, kuidas kaks meest tõllast välja astusid. Nad maksid kutsarile ja läksid siis värava juurde, mille tagant viis trepp alla vee äärde. Yaşim järgnes ja nägi, kuidas nad istusid vaikides paati, mis siis peatuspaigast lahkus.
Yaşim pööras tagasi ja otsis kohviku, kus oma poolelijäänud hommikusöök lõpetada; kahekümne minuti pärast naasis ta maabumiskohta ja istus ka ise paati.
„Therapiale,” ütles ta. „Vene saatkonna suveresidentsi.”
21
Vürst Aleksander Petrovitš Golitsõn oli eesnime saanud tsaari järgi, Petrovitš tähistas tema isa Pjotrit, Golitsõn osutas aga perekonna pärusmõisale Moskva lähistel. Istanbulis, kus ta teenis Vene saatkonnas sõjaväeatašeena, tunti teda rohkem Rebasena.
Ta istus oma laua taga, kraenööp lahti, ja põrnitses silmi pilgutamata kahte enda ees seisvat meest.
„Te lasite ta käest,” ütles ta vaikselt.
Tõllas ümisenud mees lasi pea norgu ja pomises midagi habemesse.
„Räägi selgelt, Šiškin.”
„Me… me ei reetnud ennast, teie kõrgus.”
„Oh, imetore.” Golitsõn võttis pistoda meenutava paberinoa ja keerutas seda sõrmede vahel. „Nüüd te peate ka mind idioodiks. Seisa korralikult.” Akunin oli põlve kõveraks lasknud. „Ma ütlesin, et võtke ta kinni ettevaatlikult ja ootamatult. Te saite kirja edasi antud. Kolmsada jardi tupiktänavat, ja te kaotasite ta ära. Ning seejuures te ei paljastanud end? Kumb teist otsustas ülesande täitmise katkestada?”
Kaks meest vaatasid maha. Lõpuks lausus Akunin õnnetult: „Mina, teie kõrgus. See oli… see oli vastavalt meie väljaõppele.”
Golitsõn vaatas talle otsa. „Vähemalt nii palju tegite õigesti,” ütles ta. Selliste asjade juures oli eluliselt tähtis oma osalemist mitte paljastada.
„Ta ei näinud meid, teie kõrgus. Ta ei saanud teada, kes me oleme.”
Golitsõn surus paberinoa otsa vastu kirjapressi ja pööras seda aeglaselt. „Praeguseks olete vabad.”
Mehed kummardasid, andsid kätt tuka juurde tõstes au ja taganesid ruumist välja. Vürst Golitsõni pilk oli keskendunud väikesele augule, mille ta oli paberinoaga kirjapressi uuristanud.
Sisse astus ta sekretär. „Üks türgi härrasmees, teie kõrgus. Ütleb, et on valitsuse juurest ja soovib teiega rääkida.”
„Mis ta nimi on?”
„Yaşim, teie kõrgus. Kokkulepitud külastusaega tal pole.”
Vürsti näole tekkis ilme, mida sekretär ei osanud tõlgendada. „Saada sisse.”
„Ilma kokkuleppeta?”
Golitsõn tõstis pilgu. Sekretär kadus.
Vürst asetas paberinoa nahkalusele ja võttis karbist puhta paberilehe.
Ta kirjutas ülemisse serva mõned sõnad ja pani siis sulepea päest.
„Yaşim, teie kõrgeausus.”
Yaşim peatus ukseavas. Ta oli küll Golitsõnist kuulnud, kuid nad polnud kunagi kohtunud.
„Ma usun, te ootasite mind siia veidi varasemal ajal.”
Golitsõn silmitses teda uudishimulikult. „Kutse oli esitatud pisut kohmakalt. Ma palun vabandust. Olge hea, istuge.”
Yaşim seadis end kõvale toolile.
Golitsõn kõhkles hetke. „Ma olen teie käsutuses, monsieur.”
Yaşim kallutas pead. „Ma tulen suurvesiiri juurest, teie kõrgus. Kahe päeva eest leidsid Kristuse kloostri mungad Halki saarel mehe laiba. Võimalik, et tegemist oli venelasega. Heledad juuksed, suurt kasvu, nooremas keskeas, pikk arm suu ja kõrva vahel. Keegi oli ta kloostri kaevu visanud ja sealt ta leitigi. Võimalik, et ta oli kaevus olnud juba nädalaid. Kael oli murdunud, aga laiba seisukord ei lubanud kindlaks teha, kas ta oli surnud enne kaevu viskamist.”
Vürsti ilme jäi liikumatuks. „Miks te arvate, et see oli venelane?”
„Oli teisigi märke, teie kõrgus.”
„Tahaks loota.” Golitsõn viipas käega.