Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
lapsi – nii eelmise kui praeguse sultani omad segunesid tuttavlikult orjade lastega, sest lõpuks nad olidki ju üks perekond – niheles, itsitas või vahtis huvi ja jultumusega diivaniserval istudes ringi, lohistades kalliskividega tuhvleid paksul vaibal edasi-tagasi.
Elif nägi Kislar-agaad lõuga kergitamas ja kutsumas rahva hulgast kedagi, keda tüdruk polnud enne märganud – see oli pruuni mantliga mees, kes seisis vaikselt kaugemas nurgas. Kui keegi oleks hiljem seda Elifilt küsinud, oleks ta võinud ruumis viibinud inimesi üksikasjaliselt kirjeldada: nende ehteid, nende asukohta ruumis, nende valitud värve ja riidesorte – ent ta poleks suutnud meenutada Yaşimi. Sest jääda nähtamatuks oli Yaşimi eriline oskus. Elif küll nägi Yaşimi – ent ta pilk libises kohe tagasi Kislar-agaale.
Agaa ajas end sirgu ja kummardas kergelt orkestrile. Elif asetas poogna keeltele ja tundis vaevuaimatavat kampolihõngu.
24
Neli kalfat hoidsid hälli kõrgel. Just selles hällis tegid kõik valitsejasoost lapsed tihedasti kinnimässitult oma esimese avaliku etteaste maailmale.
Poiste jaoks tähendas see naistest, tüdrukutest ja kohimeestest maailma, mis tiirles nende ümber seitse aastat.
Iluvõre taga sündinud ja selle virvendavas varjus kasvanud tüdrukute jaoks oli see ainus maailm, mida nad eales tundma said, ja abiellumine oleks vahetanud vaid ühe varju teise vastu.
Yaşim vaatas uuesti hälli poole. Punane tutt tähendas järjekordset tüdrukut: kellegi jaoks pettumus, ent uus võimalus teiste sultani voodi jagajate jaoks. Tutt õõtsus, kui kalfad liikusid, ning hetkeks tundus Yaşimile, et nad ei astu ühte jalga ja häll pole turvaliselt hoitud. Ent siis tõusis käsi, naised peatusid, astusid taas korraga, jätkasid oma aeglast kõndi ümber ruumi. Alustades paremalt, nii nagu traditsioon nõudis.
Niisiis, üks liignaistest oli sünnitanud tütre. Ilmselt ei hakka ta kuuluma sultan Abdülmecidi lemmikute hulka. See võimalus võis osaks saada teistele noore valitseja lähedastele. Palju olenes sellestki, kui kiiresti ema sünnitusest toibub ja kui palju huvi oma tütre vastu suudab ta noorelt sultanilt välja meelitada. See polnud ka Abdülmecidi esimene laps – Yaşimile tundus, et kolmas, kui ta õigesti mäletas. Ent ta polnud asjadega eriti kursis. See polnud enam see sultan, kes oli valitsenud siis, kui Yaşim palees teenistust alustas. See polnud enam see haarem, mida ta oli tundnud.
Punane tutt vajus tagasi, vastu kullast talismani ja siniseid klaashelmeid, mis pidid vastsündinut kaitsma. Kalfad hoidsid hälli ikka õla kõrgusel. Häll oli raske: eebenipuust, pärlmutrist inkrusteeringutega, päis pisut kõrgem – just nagu tilluke laev, milles habras uus elu asus teele oma õilsa saatuse poole, olgu jumal kiidetud.
Lapsel oli juba oma salanimi, mille ämmaemand või ema oli sünnihetkel sosistanud. Yaşimil ei tulnud ema nimi meelde. Ayesha? Kas polnud ta see pikk tšerkessitar nii peenikeste pahkluudega, et teised naised olid muretsenud, ega lapse raskus neid mitte murra? Haaremi õed olid ju alati üksteise tervise pärast nii mures! Häältes oli alati hoolitsus – ja kahtlemata ka kius. Või oli ta Pembe? Yaşim ei mäletanud. Ema polnud siin perekonna hulgas ega hällile järgnemas. Võib-olla polnud ta terve. See polnud hea märk.
Ta piilus pika diivani poole. Valide nõjatus patjadele, üks põlv elegantselt kergitatud, nõtke ranne sellele toetatud. Nooremad naised, teiste hulgas sultani ema Bezmialem, hoidsid pisut eemale; nende seas oli ka mitu tädi. Seal oli Talfa, vana sultani noorem õde, kes oli olnud abielus pašaga ja naasnud pärast paša surma sultani haaremisse koos tütar Neclaga; Talfa suurt kasvu ori Yusel põlvitas tema kõrval, nägu läikimas… millest? Pisaratest?
Yaşim ohkas. Muidugi polnud temagi immuunne. Sünd puudutas teda nii nagu surmgi: see väike kokkupuude saladuslikuga, kui meie maailma ja igavikku lahutav kardin korraks liigub; see tavaline ime, mille poole pürgivad oma plaanide ja unistuste täitmiseks ühtviisi nii rikkad ja valitsejad kui vaesedki.
Võimalik, et loomise ime kaudu nad teostasid ennast. Võib-olla peletas sünd kaugemale viimase kohtumise saladuslikuga. Kui nii, siis seda lohutust Yaşimil ei olnud. Ta oli sündinud ja kord ta sureb.
Üks naistest nuuksatas ja pistis käe kalliskividega kaunistatud kotti.
Kui kalfad temast hälliga möödusid, heitis ta käe üles ja Yaşim kuulis läbi muusika põrandale kukkuvate väikeste hõberahade kõlinat. Lasteparv sööstis neid korjama. Põrandal sebivate laste selgade taga märkas Yaşim Kislar-agaad. Ta must nägu oli kivistunud.
Yaşim pilgutas silmi. Muusika – sellega oli midagi valesti. Veel nüüdki, kui ta pisut pead pööras, tundus viiul vinguvat, flööt aga kõlas kiledalt ja vales rütmis. Ent niipea, kui ta seda märkas, võttis muusika end jälle kokku.
Ta nägi vana valide lähedal Talfat. Too kortsutas kulmu, kuid tema suur must ori mudis ta kätt ja nuttis. Üllataval kombel tõmbas ka Talfa sõrmenukiga üle silma. Valide sõrmed käisid rusikasse ja sirgu, rusikasse ja sirgu, see oli märk kärsitusest. Yaşim lasi kaheldes pilgul uuesti üle diivani käia. Jah, inimesed tõepoolest nutsid.
Ta kangestus. Juba jälle. Viiul oli pisut häälest ära. Kogu orkester libastus rütmiga. Yaşim nihutas raskuse teisele jalale: ainult paar ebapuhast ja ebakõlalist takti, tema aga oli tundnud end nagu kõikuval laeval.
Ruum läks jälle paika. Muusika voogas taas. Neli kalfat liikusid tõsisel moel vana sultani tädide, õdede ja nõbude poole. Talfa puistas väriseva käega münte. Vana valide suu tuksatas.
See episood sööbis Yaşimile kauaks meelde: hääletu häll, nutvad naised, jälle rütmi kaotanud orkester, naervad ja hõiklevad lapsed põrandal. Yaşim võpatas ja pomises tahtmatult palve.
Lõpuks pöördusid kalfad tagasi ukse poole. Kislar-agaa astus kõrvale ja hälli kandjad lahkusid. Keegi ei öelnud midagi. Mõned naised olid ehmunud ilmega. Hoidsid käsi suu ees. Kõik peale vadistavate laste olid vait. Isegi muusika oli aeglaselt vaibunud: orkestri tüdrukud oma kenades väikestes prantsuse mütsikestes, pillid käes, vaatasid üksteisele päranisilmi hämmeldunult otsa.
Ukse tagant kostis naise karjatus.
Järgmisele karjatusele eelnenud vaikuses tajus Yaşim kergendustunnet, just nagu tahtmatult huultelt pääsenud ohet.
25
„Ema avastas oma lapse,” ütles valide.
Yaşim pidi kummarduma, et ta sõnu kuulda. Naised, eunuhhid ja orjad rääkisid ning nutsid. Vanemapoolne eunuhh patsutas kondiste sõrmedega oma nägu. Yaşim märkas, kuidas üks ema haaras väikese poisi ja pigistas teda, poiss aga avas pihu, püüdes näidata emale enda kogutud hõbemünte. Noor valide Bezmialem hoidis pead kuklas ja pigistas kahe sõrmega ninaselga. Mõned noored naised vangutasid pead ja pomisesid isekeskis.
„Te poleks pidanud tulema, hanum,” ütles Yaşim. „Kurb sündmus.”
Valide vaatas talle teravalt otsa. „Ema jaoks, bien sûr. Minu eas on inimene aga leinast läbi imbunud. Ehk isegi pisut otsib seda. Ma olen elanud liiga kaua, et teeselda, nagu võiks minu surm seda esile kutsuda.” Ta sulges lehviku. „Lapsel puudus sündides… orifice nécessaire. Tüdrukust on mul muidugi kahju. Teadmine, et ma olin siin, on talle lohutuseks.”
Valide hakkas köhima. Ta tõstis käe ja keegi pistis talle pihku taskurätiku. Ta surus rätiku suule ja sulges silmad. „Ma tahan koju minna.”
„Muidugi, hanum.” See oli tüdruk orkestrist, flööt ikka käes. Ta naeratas Yaşimile.
„Valide hanum!” Märja näoga Talfa võttis valide rätiserva ning surus selle huultele ja silmadele. „Palun ärge minge veel. Kõik on nii kurvad. Kas sa aitad mul veenda teda siia jääma, Yaşim?”
„Ma olen väsinud, Talfa,” teatas valide järsult. „Mis ema nimi oli?”
„Pembe, hanum. Tšerkessitar.”
„Palun ütle talle selleks sobival hetkel, et ma käisin täna õhtul siin. Ja hiljem ootan ma sind endale külla.”
„Miski