Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
langetatud, taganesid tüdrukud toast välja.
Ukse taga, juba sisehoovis vältis Melda Elifi pilku.
„See lita!” sisistas Elif. „Ma tahaksin ta tappa – ja selle väikese jõnglase samuti!”
Ta trampis jalgu ja tõmbas sõrmed rusikasse. „Ära vaata mind niiviisi,” urises ta hambaid kiristades. Ta silmis olid pisarad. „Parem ole mu sõber, Melda. Sest ühel päeval ma seda teen. Pane tähele!”
31
Yaşim ärkas tugevast lõhkumisest peas ja kissitas päikesevalguses silmi. Ta hõõrus meelekohti, heitis jalad põrandale ja oigas.
Tagumine ei lakanud.
„Tulen, tulen,” urises ta tühjade nõude vahel manööverdades. Uksel seisis noor sõdur.
Sõdur andis au.
„Tule sisse.”
Sisse astudes võttis sõdur nokkmütsi kiiresti peast ja pistis kaenla alla, jäädes eelmise õhtu pidusöögi jäänuste vahel valveseisangusse. Tema põlve juures madalal laual oli poolik brändipudel, kuid ta seisis nii kangelt, et ilmselt ei märganudki seda.
Yaşim leidis, et tõenäoliselt oli sõdur ka liiga noor, et aru saada, mis see on.
„Ma tulen palee koolist, efendi. Direktor tahab teid kohe enda juures näha.”
Palee kool – jah, muidugi. Yaşimi ajal olid noormehed kandnud turbaneid ja laiu pükse.
Yaşim ohkas. „Väga hea. Kas sa oleksid nii kena ning lippaksid Kara Davutil olevasse kohvikusse ja telliksid mulle kohvi? Endale ka, kui peaksid tahtma.”
Poiss lausa värises reeglipärasusest. „Me ei tohiks aega kaotada, efendi.”
„Just seepärast võiksidki sa seni kohvi tellida, kuni mina riietun.”
Poole tunni pärast jõudsid nad kooli väravasse, mille lai kaarduv räästas ulatus pikalt tänava kohale. Yaşim pöördus tagasi vaatama ning see, mida ta nägi, oli ühtaegu tuttav ja uus: kaks kaldus ja kõverat, madalate puumajadega ääristatud tänavat, mis viisid alla väikesele lagedale platsile. See polnud seal mingi väljak, lihtsalt juhuslik suurte siledate kividega sillutatud tänavate kokkusaamiskoht. Veenire jooksis vaskkraanist väiksesse dekoratiivsesse purskkaevu; vesi pärines eemalt paistvast akveduktist, mille keiser Traianus oli lasknud ehitada rohkem kui tuhande aasta eest.
Istanbul oli linn, mis suutis aja just nagu pikksilma vutlarisse kokku suruda. See oli paik, kus sajandid möödusid hetkega ja kus minut – nagu see praegune kooli trepil – võis tunduda igavikuna. Juba viisteist aastat polnud Yaşim sattunud palee kooli, kus koolitati riigi parimaid ja säravamaid poegi.
„Kunagi ma elasin siin,” ütles Yaşim.
Poisi pilk pöördus korraks tema poole. „Jah, efendi.”
Yaşim tajus poisi kahtlust ja pettumust. „Ja sina oled… üheksateist?” Ta naeratas nukralt. „Ma usun, et peaaegu valmis lõpetama.”
„Seitseteist, efendi.”
„Sa näed vanem välja. Räägi, millised anded sul on?”
Poiss vaatas talle tasakaalukalt vastu. „Anded? Peaaegu polegi, efendi, vähemalt nii on mulle öeldud.”
Nad läksid üle õue. Trepi jalamil jäi Yaşim tuttavat higi ja rooside lõhna tundes hetkeks kõhklema. „Ega ometi ikka veel lala Pirek?”
Kadeti nägu jäi ilmetuks. „Efendi?”
Nad jõudsid rõdule, kust avanes vaade suletud siseõuele. Hetkeks tahtis Yaşim tagasi tõmbuda: mees, kes seal üle rõduserva küünitas, oli lala Pirek, raudotsaga kepiga vana eunuhh.
Ta pilgutas silmi ja vana lala kujutis kadus.
„Bozu! Ma nägin seda! Hoia jalad korralikult maas ja proovi uuesti.” Mees rõdu ääres oli palju noorem, kuigi ta habe oli hall. Ta kandis mereväevormi. „Maadlevad, efendi Yaşim. Ma olen juhendaja.”
Yaşim tervitas. Saal oli just selline, nagu ta mäletas: kõrged neljakandilised aknad kolmes seinas, põrandaks rehitsetud ja kastetud liiv. All rahmeldas kümmekond vööni paljast noorukit, kehad õlitatud ja läikimas, püüdsid nad üksteist maadlusvõttesse saada. Yaşim jälgis neid veidi aega, meenutades üht teist poisterühma just niisama innukalt oma liigutusi lihvimas, pingutusest ähkides üht võtet teise järel proovimas.
Yaşim oli olnud hea maadleja, väle ja tugev. Nüüd polnud ta ammu harjutanud, aga tehnikat polnud ta kaotanud. Vähemalt kaks korda oli see ta elu päästnud.
„Nad näivad heas vormis olevat.”
„Peavadki olema,” vastas juhendaja pisut süngelt. „Ma annan neile tegemist hommikul, päeval ja õhtul. Mul on siin kord majas, efendi. Kes tempole vastu ei pea, lendab välja. Sõjavägi võib nad endale korjata.” Mees silus habet. „Sel ühel olen ma silma peal hoidnud. Maadleb hästi. Noaga pole veel nii osav – liiga noor –, aga jookseb nagu jänes.”
„Kes ta on?”
„Nimi on Karim,” ütles juhendaja. „Ilukiri, kõnekunst, maadlus – igal alal parim, keda ma viieteistkümne aasta jooksul näinud olen. Võidab kõik jooksud seitse päeva nädalas. Õpib mõne tunniga pähe kakskümmend suutrat.” Ta vaatas Yaşimile otsa.
„Ma mõistan. Imeline.”
Juhendaja habe värises. „Pool tosinat korda olen ma tahtnud teda pakkima saata.”
„Tähendab, koolist lahkuma?”
„Sellega on nii, efendi Yaşim. Karim kustub ära, just nagu lamp tõmbetuules. Parim õpilane, kes mul kunagi olnud, aga siis järsku on ta päeva või nädala nagu tühi koht. Ei mingeid tulemusi. Süttib jälle, kui ta on selleks valmis, aga see häirib teisi, eks ole? Nad tunnevad, et võidavad ainult siis, kui Karim võidust ei hooli.”
Yaşim noogutas. Osmanid olid avastanud esprit de corpsi palju varem, kui prantslased sellele nime andsid. See oli kogu impeeriumi administratsiooni põhiprintsiip ning see kool siin valmistas ette neid, kellest pidid saama valitsejad.
Muidugi lõhestasid Osmani eliiti salasepitsused ja kildkonnad, muutuvad liidud häirisid impeeriumi hõõrdumisteta toimimist. Aga kooli vaim jäi ideaaliks.
Juhendaja hõõrus sõrmi vastamisi, üks käsi teise peal. „Tal ei ole annet.”
„Sa ütlesid, et ta jookseb.”
Juhendaja kõõritas tema poole. „Ma mõtlesin Osmani annet. Kui tal see ongi, siis mina seda leida ei suuda. Hiilgab kõiges, kuid ei keskendu millelegi.”
Yaşim langetas pea. „Ja sa tahad, et ma temaga räägiksin?”
„Räägiksid?” Juhendaja naeris närviliselt. „Ei, efendi Yaşim. Ma tahan, et sa ta üles leiaksid.”
Yaşimi üllatuseks pistis juhendaja habemeotsa suhu ja mälus seda. „Anna andeks, ma ei väljendanud ennast selgesti. Probleem pole Karimis. Probleem on selles, et Karim on kadunud.”
32
Emand Talfa tatsas diivani juurde.
„Las ma sean ennast mugavalt sisse,” ütles ta. Lükkas tuhvlid jalast ja toetus patjadele. „Nii. Sa võid alustada.”
Ta ajas lõua püsti ja sulges silmad.
Tema riietaja põlvitas diivani äärde. Avas oma nahkkoti ning võttis sealt välja mõned väikesed purgid, mõned karbid, sooblikarvadest pintsli ja hõbedased pintsetid ning ladus need kõik vaibale.
Haaremis üldiselt teati, et kadunud sultani õe Talfa nahk polnud päris veatu. Üks vanematest naistest oli väljendanud arvamust, et Talfa meenutab oma sultanist venda päris mitmel moel. „Tal on samasugune käskiv hoiak. Samasugused silmad. Aga õndsal sultanil ei olnud nii uhkeid vuntse.”
Riietaja hoidis pilgu maas, avas vahakarbi ja