Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
ütles valide erilise vaimustuseta. „Järgmisel nädalal, kui ma olen toibunud. Tüzün?”
„Ma olen siin, valide.”
Orkestritüdruku märguande peale kummardasid kaks kõhna musta eunuhhi lähemale, et valide jalule aidata. Valide tõrjus neid kannatamatult, kuid viimaks oli ta nende vahel püsti.
„Sina ka, Yaşim. Ma ootan sind peagi enda poole.”
Haaremi naised tõusid aupaklikult püsti, kui valide kahelt poolt eunuhhidest toetatuna minema kõndis. Flöödimängija Tüzün läks nendega kaasa. Yaşim leidis end vastamisi sultan Mahmuti lesestunud õega.
„Me tunneme haaremis sinust puudust, Yaşim.”
Yaşim pilgutas silmi – sarnasus Mahmutiga oli suur. Vaene Talfa. Ta oleks pidanud enne abikaasa surma poja sünnitama. Kuna tal oli aga ainult Necla, oli ta naasnud sultani haaremisse.
Talfa keerutas juukselokki oma pehmete sõrmede vahel. „Ma olen mõelnud sellele, kuidas sa elad… väljas,” ütles ta peenikese haaremihäälega. „Ma olen sageli mõelnud, miks see nii on?”
„See sai kokku lepitud juba palju aastaid tagasi,” vastas Yaşim ettevaatlikult. „Sinu õilsa venna soovi kohaselt.”
„Puhaku ta rahus,” ütles Talfa juuksesalku lahti lastes. „Sultan Abdülmecid… ma usun, ta peab seda omalt poolt kinnitama.”
Yaşim kõhkles. Uus sultan polnud tühistanud Yaşimi luba elada väljaspool paleed. Teiselt poolt polnud ta seda ka kinnitanud. Yaşim oletas, et seda teab ka Talfa.
„Ma olen seal, kus loodan olla kõige kasulikum, hanum,” vastas ta. „Ja kas pole sa Õndsuse Templis siis kõikvõimsa sultani silma all?”
Talfa pööras kergelt pead ja ta põsele tekkis lohuke. „Sultanil on nii palju muresid, efendi Yaşim.” Talfa heitis talle ripsmete alt kõrvalpilgu. „Pole õiglane, kui sa need kõik tema hooleks jätad. Ja sa tegutsesid ükspäev siin väga hästi. Sinust oleks siin abi, efendi.” Ta itsitas kerglaselt.
Yaşim kummardas ja tundis, kuidas kogu ta veri jäiseks muutus.
26
Paat pööras end vastu aeglast hoovust ning Palewski toetus kõvale polstrile ja uuris uue silla sambaid.
Juba sajandeid olid inimesed rääkinud sillast üle Kuldsarve. Stambouli poolel olid turud, paleed ja pühakojad, Pera poolel elasid välismaalased, peamiselt itaallased ja prantslased, kes ajasid seal kõikvõimalikke äriasju. Suur Bütsantsi keiser Julianus, kes andis linnale võrratu Hagia Sophia, olla mõnedel andmetel lasknud paadid ketiga sillaks kokku siduda. Kui see oligi nii, säilis edasiseks küll vaid mõte ketist: keskaegne Konstantinoopol oli kaitsnud end merelt tuleva rünnaku eest sellega, et väina suudmesse tõmmati massiivne kett, mille iga lüli kaalus viiskümmend naela. 1453. aastal langes linn Osmani türklaste kätte, ketist mööda pääsemiseks lasi Mehmet II oma laevad üle kuiva maa vedada.
Viiskümmend aastat hiljem pakkus renessansiaegne meister Leonardo da Vinci välja projekti vibukaare või kuusirbi kujuga sillast – eskiis pandi kausta ja unustati. Möödus kolm sajandit. Kadunud sultan, kes pooldas muutusi kõikjal oma impeeriumis, usaldas projekti elluviimise oma lemmikule, Kapudani paša Fevzi Ahmetile, laevastiku komandörile. See oli mees, keda saatis maine, et ta saab asjad tehtud.
Palewski ohkas. Seal, kus Pera poolel oli kunagi seisnud suur plaatan, paistis maa nüüd tolmune ja päikeses kõrbenud. Paša sild tuleb ilmselt niisama inetu ja praktiline nagu kõik need viimase kahekümne aasta uusehitised, mis vana linna ilmet moonutasid – Pera kaubamajad, Üsküdari ilmetud kasarmud, sultani uus kole Besiktasi palee. Kõige hullem, mõtles Palewski, on aga iidse eraldusjoone kaotamine Stambouli paleede, kuplite ja turgude ning moodsa ja kaubandusliku Pera vahel.
Pimenes juba, kui paadimees ta Balati maabumispaigas kaldale lasi. Palewski maksis paadimehele ja läks siis kiirustamata mäkke tõusvatest tänavatest üles, kuni peatus maasse vajunud ukse ees, punastest ja valgetest kividest piitade vahel. Lesknaine Matalya avas ukse ja Palewski võttis kübara peast.
„Läks välja, efendi,” teatas vana naine. „Käskjalad jooksid edasi-tagasi ja ma ei teagi, mis kõik veel. Kas te soovite oodata?”
Palewski nõustus ja läks üles Yaşimi eluruumi, kandes kaasas rätikust pungil sumadani. Rätikusse oli keeratud suurepärane – 1821. aastast pärinev – brändi, mille Prantsusmaa saadik oli Palewskile kord kinkinud, kuigi ta oli nüüdseks unustanud, millega seoses. Ta istus diivanile, korteri tuttavad piirjooned hajusid hämarusse; enne, kui liiga pimedaks läks, tõusis ta püsti ja kohmitses lambi kallal. Yaşimi köögis olid mitu taldrikut ja kaussi musliinriidega kaetud. Söepann oli vaevu leige – Palewski torkis näpuga süsi ja pühkis siis tahma hajameelselt pintsakusabasse. Lõpuks leidis ta tüki leiba ja maalitud klaasi ning istus Yaşimi uusimat Balzaci köidet lugema.
Kolmandat peatükki alustades lükkas ta kingad jalast ja tõstis jalad diivanile.
27
Suur Bosporuse poole avanevate akendega ruum tühjenes. Orkestri tüdrukud pakkisid oma instrumendid kokku. Haaremi naised triivisid minema. Ikka veel nina luristavad mustad eunuhhid karjatasid lapsi. Päev oli olnud tähelepanuväärne, kuid mitte heaendeline. Oli, millest pärast rääkida.
Ruumi jäi ainult emand Talfa koos oma orjaga.
„Too mulle kohvi.”
Yusel ajas end jalule ja oli juba minema tatsamas, kui Talfa üllatunult käed tõstis. „Mis meil siin on?”
Diivani ääres vaibal istus väike tüdruk ja magas sügavalt, pea põlvedele toetatud.
Yusel kummardas ja raputas teda õrnalt. „Jookse nüüd parem, väikseke.”
Tüdruk nägi Yuseli enda kohale kummardamas, tõusis püsti ning vaatas tühja pilguga kordamööda Yuseli ja emand Talfa poole.
Yusel imiteeris käega sügavat kummardust, lasi käe peaaegu maani rippu. Tüdruk sai vihjest aru. Ta tegi Talfale kena kummarduse.
Tüdruk võis olla umbes viiene.
„Väga ilus, väga tore,” pomises Talfa. Pärastlõuna kurvad sündmused olid teinud ta heatahtlikuks. „Mis su nimi on, väikseke?”
„Roxelana, hanum.”
„Imekena! Räägi mulle, Roxelana, kes sinu eest hoolitseb?”
Roxelana langetas pilgu ja vedas tuhvlis jalaga mööda vaibamustrit. „Mitte keegi, hanum.”
Talfa kortsutas kulmu. „Mitte keegi? Kus sa magad?”
„Ma magan… tüdrukute juures.” Ta hõõrus ühe jalaga teist. „Seal, kus ma parajasti olen, hanum.”
„Kas Kislar-agaa teab seda? Ja Bezmialem?”
Väike tüdruk vaatas talle vilksamisi otsa ja hammustas huulde.
Emand Talfa ohkas pahaselt. „See on mingi segadus, nii palju on selge. Ära muretse, mul on hea meel, et me saime rääkida. Ma hoolitsen, et sinu jaoks midagi korraldataks.”
Roxelana langetas pilgu tuhvlitele ja liigutas jälle jalga mustril. „Ega te mind ära ei saada, hanum?”
„Mis naeruväärne mõte!” kihistas Talfa. „Kuni sa korralikult käitud, mu kallis, jääd sa haaremisse alatiseks ja igaveseks. Jookse nüüd. Sa võid õhtul pärast palvust mulle külla tulla ja siis vaatame, mida me saame teha.”
Väike tüdruk kummardas jälle ning kõndis kohmetu tõsidusega ukse poole.
Uksel pööras ta ringi ja naeratas häbelikult. „Tänan teid, printsess.”
Talfa viibutas sõrmi. Ta huultel hõljus naeratus.
28
Pärast matuseid müüs noor mees oma lambad ja põllu.
Ta mõtles pikalt ja pingsalt oma pärandile, teades, et paša peab surema.
Asi