Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
pileti. Siis ei esitata asjatuid küsimusi.” Ta tegi põgusa liigutuse: „Lihtsalt andke mulle see, mis ei kuulu teile.”
Ta paremas käes oli püstol, kaval ja väike nagu selle omanik. Selle toru sihtis Yaşimi kõhtu.
Yaşim sirutas vasaku käe kiiresti küljele. Kui püstol sinnapoole pööras, haaras ta paremaga väikese mehe käest ja suunas selle mere poole.
Ta tundis, kuidas mehe sõrmed lõtvuvad. Yaşim võttis tal püstoli käest. See polnud vinnas. Ta kahtles, kas see on üldse laetud.
„Kas te annate mulle väikese nahatüki?”
„Kui te järgmine kord püüate sellest püstolist tulistada,” ütles Yaşim leebelt ja piilus padrunipessa, „plahvatab see teil käes. Mehhanism on roostes ja kuul on torusse kinni roostetanud. Aga ma oletan, et te ei kavatsegi tulistada.”
„Kas te annate mulle väikese nahatüki?”
Yaşim klõpsas püstoli kokku ja andis mehele tagasi. „Kahju küll, aga ei. Vaadake, ka mul on ettekujutus sihtpunktist, kuhu see peaks jõudma.” Ta tõstis pilgu. „Kelle heaks te töötate?”
Palewski lähenes ebakindlal sammul, kaks tillukest kohvitassi käes, ja püüdis end laeva õõtsumisele vastupidises suunas kallutada.
Väike mees märkas teda. Hüppas püsti ja puudutas kübaraserva. „Hüvasti. Soovin teile meeldivat reisi.”
Ta kõndis pedantse väärikusega, kepiga vastu laevatekki kopsides eemale.
„Kes see veel oli?” küsis Palewski.
„Just seda ma kavatsengi kindlaks teha,” vastas Yaşim püsti tõustes. „Tule kaasa.”
Väike mees oli jõudnud vastaspardani, seisis seal ja vaatas merele. Yaşim nägi, kuidas ta just nagu varrukat kohendades käe tõstis.
Palewski kummardus Yaşimist mööda ja asetas tassid istmele. Kui ta end püsti ajas, nägi Yaşim, et mees astub kiirel sammul trepist alla ja liigub laeva ahtri poole.
„Mine teiselt poolt,” ütles ta Palewskile. „Muidu me jäämegi ringiratast jooksma.”
„Võtame ta pihtide vahele? Väga hea.”
Yaşim läks üle teki.
Väike mees hüppas üllatava väledusega üle ahtrireelingu ning viimane, mida Yaşim nägi, oli see, kuidas ta pea ja kübar parda taha kadusid.
Palewski nägi seda samuti. Mõlemad hakkasid jooksma.
Aga enne kui Yaşim pardani jõudis, lipsas laeva küljelt kiiluvette kitsas must paat. Nende kaugus suurenes iga sekundiga.
Paadis, selg nende poole, tõstis väike mees hüvastijätuks käe.
„Jumal küll!” hingeldas Palewski Yaşimi kõrvale jõudes. „See väike lurjus pääses minema!”
Yaşim laksas käega vastu reelingut. „Ma mõtlesin, et ta hüppas vette. Ma oleksin pidanud aimama, et tal on pääsemistee olemas.”
„Mida ta tahtis?”
Yaşim ohkas pahaselt. „Kas sul on vesivärvid veel saatkonnas alles? Ta tahtis seda väikest nahatükki.”
15
„Ma teen ruumi,” ütles Palewski.
Nad olid tema elutoas saatkonna alumisel korrusel. Aknad olid avatud, aga väljas polnud tuuleõhkugi vistaariaid liigutamas. Kolle oli tuhast puhtaks tehtud ja puid täis laotud, valmis selleks kaugeks aastaajaks, mil Istanbuli naasevad udud ja lumi, kuid ülejäänud osa toast oli oma tavalises mugava korratuse seisundis. Raamatuid vedeles tugitoolidel, põrandal ja puhvetil. Kirjutuspult oli kaetud paberitega. Jäi mulje, nagu oleks terve rügement õpetlasi siit hetk tagasi põgenema ehmatatud.
„Tõlge,” seletas Palewski, korjas paberilehed kokku ja lasi neil korratu kuhjana tugitoolile langeda. „Vesivärvid peavad siin kusagil olema…”
Ta leidis need läikivmustast plekk-karbist, mis oli jäänud paksu atlase alla.
„Ma eelistaksin, kui sa ei kasutaks sooblikarvadest pintsleid,” ütles ta Yaşimile pintslit ulatades.
„Millest see on tehtud?”
„Ära parem küsi,” vastas Palewski ja andis Yaşimile väikese taldriku.
Yaşim võttis tuubi kaadmiumpunasega, pigistas sellest herneterasuuruse värvitilga taldrikule ja segas pintsliga vette.
Ta lasi taskurätikul Palewski lauale kukkuda ja harutas selle lahti. Nahatükk oli jõudnud kuivada ning hakanud servadest lokkima ja kokku tõmbuma.
Ta võttis naha pöidla ja nimetissõrme vahele, asetas lauale ja pressis siledaks. Keerutas pintslit värvi sees, raputas seda ja hakkas krobelist nahapinda katma.
Palewski seadis kuivatusplokile lehe paberit. Yaşim võttis naha ja pööras paberile – vältides hoolikalt selle paigast liikumist. Selle peale pani ta teise lehe paberit, siis paberi peale tugitoolilt võetud raamatuvirna.
Ta surus raamatutele.
Nad vahetasid omavahel pilke.
Yaşim tõstis raamatud kõrvale. Palewski võttis paberi.
Ja Marta astus kandikuga hääletult tuppa.
Palewski tõstis võpatades pilgu.
„Ah, tee!” teeskles ta vaimustust ja lasi paberil tagasi langeda. „Tee!”
Marta põskedesse tekkisid lohukesed. „Teil on seda pärast merereisi vaja,” ütles ta lauale lähemale astudes.
Yaşim sööstis talle vastu ja haaras kandikust.
„Just see, mida ma lootsin, Marta. Ma kartsin, et saadik võib mulle midagi kangemat pakkuda.”
Marta hoidis kandikust kinni. „Kui kyrie teeb tööd, efendi Yaşim…”
Marta võttis Palewski kirjatöid väga tõsiselt. Yaşimi suhtes oli ta alati üliviisakas, kuid Yaşim aimas, et vahel pidas Marta teda eksitajaks.
Ta lasi kandiku kuulekalt lahti ja Marta asetas selle lauale, kui Palewski oli paberid eest lükanud.
„Ma valan ise,” ütles Palewski.
Marta erksad mustad silmad pöördusid temalt kiiresti Yaşimile ja jälle tagasi. „Nagu soovite,” ütles ta siis kergelt. Marta pööras ringi ja lahkus toast, seelikusabad vaibal sahisemas.
„Niisiis,” ütles Palewski.
Yaşim tõstis ettevaatlikult nahatüki paberilt ja mõlemad kummardusid selle kohale.
„On see nägu?”
Palewski ajas end sirgu. „Mitte nägu,” pomises ta. „Pigem vastupidi – Totenkopf. Pealuu.”
Yaşim näis segadusse sattuvat.
„Mehe käele põletatud pealuu,” kinnitas Palewski.
„Aga mida… mida see võiks tähendada?”
Palewski asetas nimetissõrmed huultele ja kortsutas kulmu. „Surma olemus, Yaşim. Ussikesed, kondid, irvitav kolp. Sisuliselt: surm võidab kõik.” Islamimaailmas puudusid usu ja surmaga seotud kujundid, mis katoliiklastele tundusid enesestmõistetavad. Ei mingeid madonnasid, riste või surmatantse.
„Antud juhul ma oletan, et see on väeosa tunnus.” Palewski tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Sõdur võtab selle sümboli omaks, sest see esindab tema tööd. Ta jagab surma koos kõige sellest tulenevaga. Ühtlasi näitab see, et ta teab, mis temaga halvimal juhul juhtuda võib. Sa vallutad – ja sa kuhjad neid kolpasid kokku, oma vaenlaste kolpasid hoiatuseks ja tunnustuse leidmiseks.”
„Nagu Timur,” ütles Yaşim.
„Timur oli puritaan. Ta oli luksuse ja linna hõlbuelu vastu. Tema ja temasuguste jaoks oleme vaid lihaga kaetud luud. Surmas tuleb ilmsiks tegelik olemus. Hingel seevastu pole selle kõigega midagi tegemist. Kolp on selle maine vangla.