Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
laua kohal ja midagi kukkus vürsti paberitele.
Ainult Golitsõni silmad liikusid. „Mis see on?”
„Mehe kaenla all, käsivarre siseküljel oli põletusmärk,” seletas Yaşim. „Võib-olla te tunnete seda.”
Golitsõn puudutas närbunud nahatükki paberinoa otsaga ja vaatas Yaşimile otsa. „Jah?”
„See on… Totenkopf.” Yaşim kortsutas võõrast sõna meenutades kulmu. Ta oskas paljusid keeli, aga saksa keel nende hulka ei kuulunud. „Surnupealuu.”
Golitsõn torkas nahatükki noaga. „Kui see mees oli venelane, nagu te ütlete,” alustas ta nuga tõstes, „on asjaolud enam kui kummalised.”
Nahatükk võbises noa otsas.
„Ma ei usu, et kreeka munkadel oleks tavaks venelasi tappa.”
„Ka mulle on selline mulje jäänud,” nõustus Yaşim. „Aga kas te peate kloostriga ühendust?”
Golitsõn naeratas. „Loomulikult suhtub tsaar osavõtlikult meie usukaaslastesse, kõikidesse õigeusklikesse kogu maailmas,” ütles ta kuivalt.
Ta kallutas end küljele ja lasi nahatükil prügikorvi kukkuda.
„Tänage suurvesiiri soovituse eest mind sellest õnnetust juhtumist teavitada. Ehk teete mulle teene ja hoiate mind uurimise tulemustega kursis?”
Yaşim tõusis püsti ja kummardas. „Ma olen kindel, et see on ka suurvesiiri soov.”
Golitsõn viipas hooletult käega. Kui Yaşim oli läinud, kutsus ta oma sekretäri.
„Ma tahan, et Yaşimil silma peal hoitaks. Kui Akunin ja Šiškin mind veel alt veavad, siis lasen nendel auastet alandada ja nad Siberisse saata. Hoolitse, et nad sellest aru saaksid.”
Ta istus veel mõnda aega liikumatult, kahvatud käed kenasti laual koos.
Golitsõn polnud mees, kes pettumusest pikalt nukrutseks. Väiksemad mehed oleksid võib-olla selliste tagasilöögikeste pärast murelikud, aga Golitsõn vaatas kaugemale.
Kui mängus on impeeriumid, siis võib tagasilöök tähendada uut võimalust.
22
Ka Yaşimile andis see vestlus võimaluse, sest Istanbuli rannas jõudis ta paat järele hommikuse saagiga naasvale kalalaevale. Tagasi oma korteris, pani Yaşim kaks makrelli lõikelauale. Talle meeldisid kõik kalad, aga makrellid kõige rohkem – ta armastas makrelliga võileibu, mida õhtuti pakuti Kuldsarve ääres otse paatidest, kus kalu grilliti madalatel söepannidel.
Selleks päevaks olid tal aga põhjalikumad plaanid.
Võtnud armeenlasest sõbra kingitud terava noa, tegi ta mõlema kala lõpuste alla väikesed sisselõiked. Nende kaudu tõmbas ta sisikonna välja, püüdes avausi mitte laiendada, loputas siis kalad ja pani tagasi lauale.
Ta poetas kaussi peotäie rosinaid ja valas neile keedukatlast sooja vett peale.
Ta võttis taignarulli ning rullis ja materdas makrelle lõpustest sabani. Ta murdis selgrood paarist-kolmest kohast ja näperdas siis kalu sõrmede vahel, kuni nahk tundus lahti tulevat. Ta hakkas kalu ettevaatlikult tühjendama, pressides liha ja luud väikeste avauste kaudu välja.
Ta võttis kaks nahka, millel olid pea ja saba endiselt küljes, ning loputas need üle.
Ta kuivatas käed, kooris ja hakkis mõned šalottsibulad. Kuni need pannil pehmenesid, kooris ta mandleid ja kreeka pähkleid, peenestas need noaga ning segas šalottidega, lisades peotäie seedripähkleid. Kuni need värvi võtsid, lisas ta rosinad ja pihuga kuivatatud ja hakitud aprikoose. Ta pani uhmrisse kaneeli, nelkpipra teri ja nelki ning hõõrus peeneks, lisades näpuotsaga kirmizi biberi, mustaks kõrvetatud tšillihelbeid.
Ta puhastas liha luudest ja viskas koos näputäie suhkruga pannile.
Ta hakkis peterselli ja tilli, lõikas sidruni pooleks ja pigistas mahla täidisele.
Lõhnas juba hästi. Ta maitses, puistas segule näputäie soola ja musta pipart, segas ja tõstis panni tulelt.
Kui see oli jahtunud, toppis ta segu makrellinahkadesse, pigistas ja patsutas, andes neile jälle kala kuju.
Ta pani grillimisresti süte kohale, määris kalad käte vahel jahu ja õliga kokku ning asetas restile, pöörates neid, kui need seal prõksusid ja sisisesid.
Vahepeal ihus ta noa kivil teravaks.
Kui makrellinahad olid juba kergelt pruunistunud ja kihisesid, võttis ta kalad kuuma käest ja lõikas laua peal paksudeks viiludeks. Ta libistas kalaviilud väga ettevaatlikult taldrikule.
23
Palees langetas Elif pea ja puudutas pehmelt oma viiuli keeli, kuulates nende vaikset kuminat. Ta nägu oli keskendunud, ent ka väga kaunis. Kõik orkestritüdrukud olid kaunid, see oli ütlematagi selge, sest nad mängisid ja elasid ju selleks, et rõõmustada jumala õnnistust maailmale – sultan Abdülmecidi.
Nad olid rõivastatud peaaegu kerglaselt, prantsuse moodi, säravad juuksed olid kaetud maitsekalt kalliskividega ehitud nahkmütsikestega, seljas olid rohelised tuunikad ja jalas mustad püksid. Neil olid euroopalikud pillid, sest mood nägi ette euroopalikku riietust, kuid ainsa sõna peale oleksid nad võinud kohad uuesti sisse võtta juba traditsiooniliste instrumentidega, sest tüdrukud valdasid mõlemaid.
Elif piilus Melda poole, kes häälestas oma mandoliini, kõrv pilli kõlakasti kohal.
Kaks tüdrukut vahetasid naeratusi.
Naeratused olid haaremi valuuta, nagu muidugi ka kulmukortsutused, vaimustusavaldused, külmus ja teravad märkused. Naeratus või jalgade trampimine – haaremi tüdrukud vahetasid neid edasi-tagasi nagu mingit pudukaupa. Iga žesti taga oli soov saada märgatud. Selle soovi taga oli omakorda lootus saada eelistatud, võita endale kõrgem positsioon haaremi tüdrukute seas, pääseda lähemale ja lähemale mehele, kelle eest hoolitsemine oli nende tüdrukute saatus.
Ent naeratus, mille vahetasid Elif ja Melda, väljendas puhtal kujul kaasosalust.
Nelisada tsekiini hõbemüntides sellest toast, mille nad olid konfiskeerinud. Kaks kaelakeed, üks oonüksist, teise jaspisest. Kullatud kohvikann, kolm siidrätti ja nefriidist huulik, mis Elifi arvates oli väärtuslikum, kui välja paistis.
Ta pööras õige pisut häälestuspulka ja asetas sõrme keelele, jälgides ise, kuidas Kislar-agaa ühtlase sammuga suurde ruumi astus. Tema taga tulid hanereas Eski Sarayst kohale toodud vanemad naised – Sünnitseremoonia oli nende jaoks nauditav väljasõit. Emand Talfa koos oma isikliku musta orjaga lasi vanematel naistel istuda ja potsatas siis ka ise patjadele.
Orkestril oli käsk alustada mängimist alles siis, kui viimanegi külaline on istet võtnud, niisiis jälgisid muusikud vaikides haaremi kavalkaadi sissevalgumist. Talfa järel tuli rida noori, alles äsja sultani perekonda võetud tüdrukuid – need heledanahalised olid ostetud Tšerkessiast või Istanbuli turult. Nad sättisid end diivanile või pugesid häbelikult varju. Nende taga tulid teised, Abdülmecidi tüdrukud – kõigepealt kaks vaevu seitsmeteistkümnest aumatrooni, kes olid sünnitanud talle lapse juba siis, kui praegune sultan oli alles prints; nad kõik istusid tähtsuse järjekorras madalale diivanile.
Elif surus maha põlgliku muige, nähes nooremate naiste järel sisenemas Bezmialemi. Ta oli isegi tšerkessitari kohta kahvatu, kuid kolmekümne kaheselt ikka veel kaunis – kõik tunnistasid, et teda võinuks hõlpsasti pidada üheks tüdrukutest – oma blondide lokkide ja väikese valge ovaalse näoga. Nüüd, sisenedes kombekohase tseremooniata, tunduski ta ühena tüdrukutest.
Elifi tähelepanu pöördus Kislar-agaale, kes seisis, käed kõhul, sultani kaaslannade isiklikesse eluruumidesse viiva ukse ees. Agaale meeldisid tseremooniad. Elif mõtles, kas noor sultan tuleb samuti kohale ja kas ta näeb siis välja nii, nagu Elif teda mäletas; nii nagu valdav osa haaremi naistest, nägi Elif valitsejat vaid harva ja vilksamisi.
End diivanil sisse seadnud naiste seas tekkis tüli, kui Bezmialem