Kuri silm. Jason Goodwin
Читать онлайн книгу.
teadvat, kuhu ta läheb.
4
Emand Talfa astus toast välja, käsi suul ning kahuripaugud ja kriiskamine kõrvus.
Ta nägi naisi mööda koridori jooksmas, ustele tagumas, üksteise riideid rebimas, hambad irevil justkui huntidel.
Vaas kõikus oma alusel kahe akna vahel. Otse emand Talfa silme all riivas üks seelik alust. Naine haaras käega seelikusaba järele, tabas aga vaasi äärt. Vaas õõtsus veel rohkem ja kukkus maha, plärtsatas puupõrandale kildudeks.
Tuhvlites jalad trampisid üle kildude.
Kaks tüdrukut jooksid käsikäes ja naerdes mööda. Emand Talfa nägi nende õhetavaid põski, sädelust silmis.
Ta astus edasi.
„Kes te olete? Mida te siin oma arust teete?” sisistas ta.
Elif pööras kiiresti pead. Ta nägi ukseavas seisvat naist. „Nüüd on meie kord, tädike,” nähvas Elif. Jahmatus vanema naise näol ajas ta naerma ja ta kaunid sinised silmad tõmbusid kissi. See naine seal oli mitmekordse lõuaga ja kaame ning tema talje oli kadunud.
Elif kergitas pihuga oma rindasid. „Me oleme ilusad tüdrukud.”
Ta nägi Talfa näol kõhklust ja piilus üle vanema naise õla. „Mis tuba see on, Melda? Mis siin on?” küsis ta sõbratari käest sikutades.
Ent teine tüdruk tõmbas teda kärsitult edasi. „Ma tean, kuhu minna, Elif. Ära raiska aega.”
Elif kehitas õlgu. „Hea küll, näita teed.” Edasi kiirustades pööras ta veel korraks pead: „Hakka parem pakkima, tädike!”
Talfa pilgutas silmi. Ta oli näinud siseõuele sõitnud tõldasid ja naisi sultani varandust väikestesse kottidesse toppimas. See oli kõik, mis neile jäi – nii palju, kui nad jaksasid kanda.
Aga neil oleks pidanud laskma haaremist lahkuda rahulikult, väärikalt.
Tegemist oli tõsise eksimusega, mille eest mustal eunuhhil Iboul tuli veel tasuda.
Emand Talfa pigistas uksepiita, kui koridorist kostis metsik naerupahvak, millele järgnes ahastav kisa.
5
Elif ja Melda jõudsid trepini koridori otsas ning lippasid itsitades ja hingeldades sellest üles.
Ülemine koridor oli tühi. Nad valisid ühe ukse ja tormasid tuppa, kust pidi avanema vaade Bosporusele.
Üks naine kühveldas väikese laua laegaste sisu kotti.
Hetkeks jäid kõik vastamisi põrnitsema. Siis pistis naine kriiskama, Melda aga hüppas tema juurde ja lõi teda lahtise käega vastu põske.
„Lõpeta ära! Lõpeta! Mida sa siin selle kotiga teed?”
Naine pigistas kotti kõvemini. „See on minu! Välja siit!”
Melda haaras kotist. Naine tõmbas seda tagasi ja laud läks ümber.
„Näed nüüd, mida sa tegid!”
Elif haaras naise sallist. Melda piidles kotti. „Mis sul seal on? Mida sa varastad?”
Nad kuulsid koridorist jooksusamme ja üks nende tüdrukutest pistis pea ukse vahelt sisse, kadus siis aga taas.
Kotiga naisel näis olevat raskusi hingamisega. Ta silmad läksid punni ja nägu tõmbus punaseks. Elif sikutas veel viimast korda kõvasti sallist ja Melda haaras kotist. Naine tuikus ja lasi koti lahti. „See on minu,” kähistas ta.
„Jäta nüüd, tädike. Kui see olnuks sinu oma, oleks see sul juba ammu pakitud. Lase nüüd jalga, kao siit!”
Nad lükkasid naise koridori. Naine väänutas käsi, aga neid oli kaks, nii et tal ei olnud erilist valikut. Melda ja Elif surusid seljad vastu ust ja vaatasid, kuidas ukselink lõgises.
Veidi aja pärast oli koridorist kuulda uusi jooksusamme. Ukselink ei lõgisenud enam.
Kaks tüdrukut pöördusid teineteise poole ja pahvatasid naerma.
Pärast tutvusid nad koti sisuga. Lausa naeruväärne, mida need naised püüdsid minema tassida – lauvärv, poolikud roosiveepudelid ja väikesed paberist talismanid. Naine, keda nad olid üllatanud, oli arvanud, et pääseb minema kohvikannuga! Isegi kui ta oleks olnud kohvi kalfa, ei kuulunud see talle. Küllap oli ka muu seal kotis kokku varastatud. Kõik see raha – ja ta polnud isegi mitte ilus.
Elif kehitas õlgu. Need naised olid vanad ja nende sultan oli surnud. Ta mõtles naisele, keda nad olid alumisel korrusel hirmutanud. Võib-olla oleksid nad pidanud tema toa võtma.
Nüüd on meie kord, mõtles ta salli uurides. See polnudki rebides katki läinud.
Aga Elif oli teinud tõsise vea.
Naine seal alumisel korrusel oli emand Talfa. Ta polnud eriti noor ega eriti ilus. Aga ta ei kavatsenud lahkuda. Mustade eunuhhide ülem teda ei käsutanud.
Emand Talfa ei kuulunud kadunud sultan Mahmuti orjade hulka.
Ta oli Mahmuti õde.
Uued tüdrukud võisid sisse tulla. Vennapoeg Abdülmecid võis kolida oma uue palee eluruumidesse. Aga nüüdsest ja alatiseks oli haarem Talfa kodu.
Ta trampis jalgu. Kus oli Bezmialem? Sultani ema peaks olema siin ja käsutama oma poja tüdrukuid. Bezmialem oli nüüd valide.
Talfa põrnitses pahaselt koridori ja nägi tuttavat pruunis mantlis kogu.
„Yaşim!” hüüdis ta. „Kas sa ei saa midagi teha? Kas sa ei saa seda… lärmi lõpetada?”
6
Yaşim andis sõduritele käsu pagas tõldadesse viia – uued tüdrukud kippusid juba kõike käperdama. Sõdurid liikusid aeglaselt, lõputu leebusega, silmad maas; naised torkisid neid, klammerdusid nende käte külge.
Kadunud sultanit teeninud naised pidid lahkuma Eski Saraysse, vanasse Pisarate paleesse, mis oli juba sajandeid olnud koduks neile haaremi kaunitaridele, kelle sultan on surnud. Mõned – võib-olla õnnelikumad – neist abiellusid, leidsid endale koha mõne kaardiväeohvitseri või tsiviilteenistuse paša haaremis. Ülejäänutel polnud loota enamale kui kõigist unustatuna elupäevade möödatiksumisele Pisarate palees.
Pagasi äratoimetamine lihtsustas olukorda: naised järgnesid oma asjadele. Teised – need, kes olid küüntega oma põski lõhki kraapinud või asju väikestesse kottidesse toppinud – tundsid järsku, et tuleks teha nii, nagu Yaşim soovitas. Miski sundis neid teda usaldama, just nii nagu emand Talfa ja mustade eunuhhide pealik Ibou teda vaistlikult usaldasid. Haareminaiste erksa sulestiku taustal oli Yaşimi pruun mantel nähtamatuseni tagasihoidlik. Ruumis täis kriiskeid ja nuukseid rääkis ta vaikse häälega, ta žestid olid vaoshoitud. Yaşimis oli rahu, mis pani naised peatuma ja kuulama. Ta vaikne hääl rammestas ja võlus neid, otsekui oleksid selles kaasa kajanud elu raskused. Ehk oli see lihtsalt mehe hääl – kuigi Yaşim polnud igas mõttes mees. Yaşim oli eunuhh. Õhtuks olid naised tõldadesse istunud ja kadunud.
Üleval, oma uues toas võttis Elif välja oudi ja hakkas mängima.
Veidi eemal sama koridori ääres lebas kahvatu naine diivanil ja varjas käeseljaga silmi.
Bezmialem oli kuulnud põrgulärmi ja oma toa ukse lukku keeranud. Ta soovis vaid rahu ja eraldatust.
Võidupäeval, mil ta poeg naasis sultanina paleesse, vaevles Bezmialem peavalu käes.
7
„Efendi Yaşim?”
Hellebardiga sõdur lükkas väravamaja ukse lahti. Yaşim nägi väljas väikest kinnist tõlda, mille ust teine sõdur avali hoidis.
„Palun, efendi.”
„Kuhu me läheme?”
„Me peame kiiresti tegema, efendi.”
Yaşim ronis tõlda ja sõdur lõi ukse kinni. Yaşim kuulis, kuidas ta