Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
kui sa hilja peale jääd!” hüüdis ta.
Sophie toimetas edasi nagu tavaliselt. Ta koristas laua, sättis kõik korda, vaatas televiisorit, helistas sõbrannale ja lobises tühjast-tähjast – õhtu sai veedetud. Ta läks voodisse, üritas oma öökapiraamatut lugeda. Selles oli juttu naisest, kes oli leidnud oma elule uue mõtte sellega, et aitas Bukarestis tänavalapsi. Raamat oli igav, naine pretensioonikas – Sophiel polnud temaga midagi ühist. Ta pani raamatu kinni, uinus üksi oma voodis nagu tavaliselt.
Kaheksa tundi hiljem näitas kell veerand seitset hommikul. Sophie tõusis üles, seadis end korda, kuivatas vannitoapeegli, mis paljastas auru seest sõnad, nagu Albert, AIK ja palju loetamatuid asju, mis poeg hambaid pestes nimetissõrmega kirjutanud oli. Ema oli palunud, et ta seda enam ei teeks. Poeg ei võtnud kuuldagi, ja vahel leidis ema, et see oli isegi tore.
Sophie pani end riidesse, sõi püstijalu kerge hommikueine, samal ajal päevalehe esikülge lugedes. Oli aeg tööle minna. Ta hüüdis kolm korda trepist üles Albertile, et too üles tõuseks, ja istus veerand tunni pärast juba ratta seljas ning laskis mahedal hommikutuulel end äratada.
Meest hüüti Jeansiks. Nood tüübid uskusid tõepoolest, et see oli tema nimi. Nad olid naernud, näidanud näpuga oma pükste peale. Jeans!
Aga tema nimi oli hoopis Jens ja ta istus koos kolme venelasega Paraguai džunglis mingis varjualuses laua taga. Bossi hüüti Dmitriks – see oli kõhetu poisikesenäoga kolmekümnendates aastates mees, laps, kelle vanemad olid omavahel nõod. Tema kambameesteks olid samaealised Goša ja Vitali, kelle vanemad võisid õde-venda olla. Nad naersid vahetpidamata, ilma et oleksid eriti rõõmsad olnud, silmad pärani, suud pool-lahti, mis näitas, et nad tegelikult mitte millestki mitte midagi aru ei saanud.
Dmitri segas plastkanistris Dry Martinit. Surus oliivid alla ja loksutas, valas siis joogi puhtaks loputatud kohvitassidesse, läigatas üle ääre, tõstis tassi venekeelseks toostiks. Ta semud hõiskasid, kõik jõid seda diisli kõrvalmaiguga jooki.
Jensile oli kogu see jõuk vastik. Nad olid eemaletõukavad, alatud, ebaviisakad, närvihaiged… Ta katsus oma vastikustunnet mitte välja näidata, aga see ei õnnestunud, tal oli alati olnud raskusi oma tunnete varjamisega.
„Vaataks ehk asjad üle,” ütles ta.
Venelased läksid elevile nagu lapsed jõuluõhtul. Jens läks varju alt välja džiibi juurde, mis oli pargitud tolmusele, kehvalt valgustatud õuele.
Miks olid venelased kauba nägemiseks võtnud ette kogu selle teekonna Paraguaisse, seda Jens ei teadnud. Tavaliselt tellis keegi temalt kauba, tema toimetas kohale, sai selle eest makstud, ise ta iialgi kliendiga ei kohtunud. Aga siin oli tegemist millegi muuga, nagu olnuks kogu see relvaostutehing nende jaoks midagi suurt ja lõbusat, omamoodi seiklus. Millega need mehed tegelesid, seda ta ei teadnud ega tahtnudki teada. Sellel polnud mingit tähtsust, nad olid siin, et vaadata üle tema kaup, teha proovilaskmised, nuusutada kokaiini, keppida litsidega ja maksta talle välja teine osa kolmest maksest.
Tal oli kaasas üks MP7 ja üks Steyr AUG. Ülejäänud relvad asusid sissepakituna ühes laohoones Ciudad del Este sadama lähedal ja ootasid ärasaatmist.
Venelased haarasid relvad ja hakkasid mängult üksteist tulistama. Hands up… hands up! Nad karjusid ja naersid, tormasid edasi-tagasi. Dmitril oli valge kokaiinilaik habemetüükas.
Goša ja Vitali läksid MP7 pärast kisklema, tirisid ja rebisid relva, tagusid teineteist rusikatega kõvasti vastu pead. Dmitri lahutas nad, võttis välja kanistri Dry Martiniga.
Jens jälgis neid eemalt, kamp hakkas päris segi pöörama, paraguailased võiksid juba hea tahte ülesnäitamiseks end litsidega kohale vedada. Venelased vajuvad muidu veel rohkem pilve ja purju ning hakkavad tulistama laetud relvadest. Ta teadis, mis juhtuda võib, ega suutnud selle ärahoidmiseks midagi ette võtta, kõik võis põrguks kätte minna. Ta tahtis siit jalga lasta, aga oli sunnitud ootama päikesetõusuni, hoidma end ärkvel ja kainena, et saada kätte oma raha, kui Dmitri arvab, et selleks on õige aeg.
„Jeans! Where the fuck is the ammo?”
Jens näitas džiibi poole. Venelased rebisid autouksed lahti. Jens pistis käe taskusse, kus oli veel üks nikotiininäts. Ta oli mokatubakaga kahe kuu eest lõpetanud, suitsetamise kolm aastat tagasi maha jätnud. Nüüd leidis ta end džunglist, neljakümne kilomeetri kaugusel Ciudad del Estest. Nikotiinisünapsid ajus andsid endast tungivalt märku. Ta võttis viimase nätsu, näris raevukalt, vaatas halvasti varjatud vastikustundega venelasi ja tundis, et kukub peagi jälle suitsetama.
Kui Sophie kord juba haiglas oli, siis tegi ta tööd. Töö jättis harva aega millekski muuks ja peale selle ei meeldinudki talle töökaaslastega kohvitada, see tundus ebamugav. Ta polnud häbelik, võib-olla oli see tal mingi puue, et ta polnud võimeline kohvitassi ääres suhtlema. Peamiselt oli see patsientide pärast, kelle heaks ta seal töötas, mitte mingi erilise ohvrimeele või vastupandamatu soovi pärast teiste eest hoolitseda. Ta töötas haiglas, sest ta oskas haigetega rääkida, nendega suhelda. Nemad olid seal, sest nad olid haiged, ja seetõttu olid nad enamjaolt nemad ise. Avatud, inimlikud ja ausad. Sophie tundis end seal enesekindla ja toimekana. See oli see, mida ta tahtis, see oli see, mis teda sinna tõmbas. Patsiendid rääkisid harva tühjast-tähjast, ainult siis, kui nad paranesid, ja siis jättis tema nemad ja nemad jätsid tema. Võib-olla sellepärast oligi Sophie selle ameti valinud.
Kas ta lõikas teiste õnnetustest kasu? Jaa, võib-olla tõesti, aga ta ei tundnud end ärakasutajana. Ta tundis end rohkem sõltuvuses olijana. Sõltuvuses teiste siirusest, nende avameelsusest, sõltuvuses sellest, et näeb inimeste hingepõhjas aeg-ajalt säramas nende ehtsaid külgi. Ja kui see juhtus, said neist patsientidest tema lemmikud koridori peal. See lemmik oli peaaegu alati suursugune. Suursugune oli see sõna, mida ta nende kohta kasutas. Ja kui need küljed end ilmutasid, seisatas ta ja vaatles, imetles neid ja joobus mingist seletamatust lootusest. Väärikad inimesed, kes söandasid oma sisemises suursugususes elule vastu naeratada, nad torkasid silma, ta märkas neid alati, ilma et oleks suutnud põhjendada, kuidas ja miks see nii oli. Need vähesed inimesed justkui lubasid oma hingel õitseda, nagu oleksid nad valinud hea asemel parima, nad julgesid näha kõiki oma külgi, isegi tumedaid ja peidus olevaid.
Ta läks kandikuga piki koridori palatisse number 11, Hector Guzmani juurde. Mees oli toodud haiglasse kolm päeva tagasi pärast seda, kui talle kesklinnas ülekäigurajal otsa oli sõidetud. Tema parema jala luu oli allpool põlve murdunud. Arstid kahtlustasid, et tal võis olla ka põrnavigastus, ja nüüd oli ta haiglas uurimise all. Hector oli neljakümnendates aastates, kena välimusega, mitte ilus, kogukas, aga mitte paks. Ta oli hispaanlane, aga Sophie arvas nägevat temas ka midagi põhjamaist. Juuksed olid pruunid mõnede heledamate salkudega. Nina, põsesarnad ja lõug olid teravad ja nahk päikesest pruun. Ta rääkis puhast rootsi keelt ja oli üks neist suursugustest – võib-olla oma läbitungivate silmade pärast, mis ta nägu kaunistasid, võib-olla kerguse tõttu, millega ta käitus, hoolimata oma suurest kasvust. Või siis selle loomuliku ükskõiksuse tõttu, millega ta Sophiele naeratas iga kord, kui see palatisse astus – mees nagu mõistis, et naine sai aru, naine saigi, ja see pani teda mehele vastu naeratama.
Mees istus voodis tahapoole nõjatudes, lugemisprillid ninal, ja teeskles, et oli süvenenud raamatusse. Ta etendas alati selliseid väikesi stseene, kui Sophie tema juurde tuli, teeskles, et ei näe naist, teeskles, et oli hõivatud.
Sophie askeldas tablettidega, pani neid väikestesse plasttopsidesse, andis ühe mehele. Mees võttis selle vastu, pilku raamatult tõstmata, valas tabletid suhu, võttis vastu klaasi veega ja neelas alla, tähelepanu endiselt raamatule suunatud. Naine andis talle teise rohu, mees tegi sellega täpselt samaviisi.
„Alati ühtmoodi hea,” ütles mees vaikselt ja vaatas üles. „Sophie, sul on täna teistsugused kõrvarõngad.”
Sophie oleks peaaegu käe kõrva juurde tõstnud.
„Võib-olla,” ütles ta.
„Mitte võib-olla, vaid ongi. Need sobivad sulle.”
Sophie läks ukse poole,