Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
sa tunned mu ära? Tead ikka, kes ma olen?”
„Ega ikka ei tea küll,” ütles mees.
„Mida sa ei tea?”
„Kes sa tegelikult oled…”
„Tead küll.”
Hector raputas pead.
„Nojah, midagi ju tean… aga mitte kõike.”
„Miks sa kõike teada tahad?”
Mees ei vastanud.
„Vabandust, ma ei tahtnud olla pealetükkiv.”
„Sa ei ole pealetükkiv.”
„Vist ikka olen…”
„Mismoodi?”
Hector kehitas õlgu.
„Vahel on mul kiire saada, mida ma tahan… Küllap ma siis olen pealetükkiv. Aga ärme räägi sellest. Selle asemel tahaksin jätkata sealt, kus me pooleli jäime.”
Sophie ei saanud aru.
„Kuhu me jäime?”
Toodi toit. Taldrikud asetati nende ette. Hector asus kätega mereandide kallale, hakkas neid vilunult koorima.
„Su isa oli surnud, mõned aastad olid üksi ja kurb… Siis kohtas su ema Tomi ja te kolisite tema majja. Oli nii?”
Esialgu ei saanud Sophie aru, aga siis ta taipas, et mehe küsimused haiglas olid käinud tema elu kohta, lapsepõlvest alates. Ta oli jutustanud kõigest järgemööda, õigemini oli mees talle esitanud küsimusi ajalises järjekorras. Sophie imestas, et ta seda varem polnud taibanud.
Hectori pilk kohtus tema omaga, nagu öeldes: jätka. Sophie mõtles, soris mälus ja jätkas jutustamist sealt, kus ta oli pooleli jäänud. Kuidas neil õega oli nüüd juba kergem, sest isa surmast oli palju aega möödas. Kuidas nad koos emaga olid kolinud Tomi majja, mis paiknes mõne minuti kaugusel ta lapsepõlvekodust. Kuidas ta üheksandas klassis Marlboro Lighti suitsetama hakkas, kuidas elu helgemaks muutus.
Nad sõid austreid, merivähke ja homaare. Sophie lobises edasi. Jutustas oma vahetusaastast USA-s, oma esimesest töökohast, oma Aasia-reisist, oma noorusaastate raskustest armastuse mõistmisel ja sellele järgnevast täiskasvanuks saamise ängist – see tunne oli kestnud kaugele üle kolmekümnendate. Ta sõi, ise oma loost haaratuna. Aeg läks ja ta märkas, et oli rääkinud vahetpidamata, ilma et oleks andnud mehele võimalust katkestamiseks. Ta küsis, kas ta lobiseb liiga palju, tüütab teda. Hector raputas pead.
„Räägi edasi.”
„Kohtasin Davidit. Abiellusime, sündis Albert ja ühtäkki olidki aastad kadunud. Ma ei mäleta enam hästi.”
Siis ei tahtnud ta enam, toit hakkas vastu.
„Mida sa ei mäleta?”
Sophie sõi veel natuke oma taldrikult.
„Teatud eluperioodid sulavad justkui üksteisega kokku, põimuvad.”
„Mida sa silmas pead?”
„Ma ei tea.”
„Küll sa tead,” naeratas mees.
Sophie sorkis kahvliga toitu.
„Minnalaskmine,” ütles ta siis vaikselt.
Tundus, et see sõna tegi mehe veel uudishimulikumaks.
„Kuidas nii?”
Sophie vaatas üles.
„Mida?”
„Mis mõttes minnalaskmine?”
Sophie jõi klaasi tühjaks, mõtles mehe küsimuse üle, kehitas õlgu.
„Nagu paljudel emadel, arvan ma. Lapsed ja üksindus. David töötas, reisis palju. Mina olin kodus… Midagi ei juhtunud.”
Sophie märkas omaenda näoilmet, tundis kortsu otsmikul ja katsus end sirgu ajada, üritas naeratada. Enne kui Hector midagi küsida jõudis, jätkas ta:
„Aastad läksid ja David jäi haigeks, ülejäänut sa juba tead.”
„Räägi.”
„Ta suri,” ütles Sophie.
„Seda ma tean. Aga mis juhtus?”
Seekord tundus, et ta ei hooli Sophie piiridest.
„Pole suurt midagi rohkem rääkida, talle pandi vähidiagnoos. Kaks aastat hiljem ta suri.”
Tema viimase lause toon takistas meest seda teemat edasi torkimast. Nad sõid vaikides. Mõne aja pärast jätkus jutt samal moel. Hector esitas küsimusi, Sophie vastas, aga ei hakanud enam jutustama. Esimesel võimalusel heitis ta pilgu käekellale. Hector sai vihjest aru. Et mitte väärikust kaotada, vaatas ka tema kella.
„Aeg lendab,” ütles ta nagu muuseas.
Võib-olla tundis ta, et oli olnud liiga uudishimulik, liiga pealetükkiv. Ta paistis kiirustavat, voltis salvräti kokku, muutus ametlikuks.
„Kas Aron viib su ära?”
„Ei, aitäh.”
Hector tõusis esimesena.
Metroovagunis toetas Sophie pea vastu akent, vahtis pimedusse, tema mittenägevate silmade eest möödusid ähmased kontuurid.
Hector polnud pealetükkiv. Paistis, et ta tahtis ainult aru saada, kes Sophie tema suhtes oli. Ja Sophie tundis selle ära, ta ise oli samasugune, ta peegeldas end teistes, tahtis teada, tahtis mõista. Aga sarnasused ka hirmutasid teda. Tal oli küllap alati Hectori läheduses hirm olnud. Mitte hirm mehe enda ees, vaid võib-olla ehk selle ees, mida mehest õhkus, või mida mees temaga tegi.
Üksindus oli lihtne ja üksluine. Sophie tundis seda liigagi hästi, oli end terve igaviku sellesse peitnud. Ja iga kord, kui keegi lähenes talle vihjega, et tema poolt valitud üksindus polnudki nii vastupidav ega absoluutne, astus ta sammu tagasi, tõmbus endasse… Aga nüüd oli asi teistmoodi. Hectori ilmumine vihjas millelegi…
Ühtäkki läks pimestavalt valgeks. Metroorong sööstis välja, ületas silla Bergshamra ja Danderydi haigla vahel, päikesekiired pommitasid vagunit. Sophie ärkas mõtetest, tõusis püsti, läks ukse juurde ja katsus tasakaalu hoida, kui metroorong krigisedes perrooni ääres pidurdas.
Sophie läks haiglasse, riietus ümber, tegi tööd, et mõtteid eemal hoida. Koridoris polnud ühtegi tema lemmikut, ta lootis, et varsti keegi ilmub.
3
Lars Vinge helistas Gunilla Strandbergile. Gunilla ei vastanud, nagu tavaliselt, Lars lõpetas helistamise. Nelikümmend sekundit hiljem helises tema mobiiltelefon.
„Halloo?”
„Jah?” küsis Gunilla.
„Ma just helistasin sulle,” ütles mees.
Hetk vaikust.
„Ja siis…”
Lars köhatas.
„Abimees käis haiglaõel järel.”
„Ja edasi?”
„Viis ta restorani, kus Guzman talle lõunat pakkus.”
„Lõpeta kõne ja tule jaoskonda,” ütles Gunilla ja pani toru ära.
Lars Vinge oli Hector Guzmanil ja Aron Geisleril aeg-ajalt silma peal pidanud sellest saadik, kui Hector haiglast välja kirjutati. See oli olnud pikale veninud töö, mitte mingeid tulemusi. Ta leidis, et seda tööd võiks teha keegi teine. Lars pidas end selle jaoks liiga heaks. Ta oli analüütik ja võetud ametisse just selleks otstarbeks. Igal juhul oli seda öelnud Gunilla Strandberg, kui ta seda tööd talle kahe kuu eest pakkunud oli. Nüüd tuli tal päevade kaupa autos passida, kui samal ajal ülejäänud töörühm tegeles tagapõhja analüüsiga, kujuteldavate stsenaariumidega ja teoreetiliste tegutsemisviisidega.
Lars oli olnud politseinik kaksteist aastat, enne kui Gunilla temaga ühendust võttis.