Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
ähvardas Rotterdamis laevale vastu tulnud kullerit, võttis kauba ära ning vedas nüüd kokaiini Euroopasse omaenda kanaleid pidi.
Adalberto Guzman oli saanud kullerpostiga käsitsi kirjutatud kirja. See oli korralikult formuleeritud, viisakas vormis, kallil luuvalgel kõval paberil. Ridade vahelt võis välja lugeda, et iga katse konfrontatsiooniks kutsub esile jõu kasutamise. Adalberto Guzman saatis vastuseks käsitsi kirjutatud kirja, mitte nii hästi formuleeritud ja natuke odavamal paberil, ning andis teada, et tema omalt poolt annab mõista, et soovib oma ärajäänud sissetulekud koos protsentidega tagasi saada. Vastuseks oli Hanke tõenäoliselt saatnud Stockholmi kellegi, kes ühel ülekäigurajal Hectori alla ajas. Juht oli sündmuskohalt põgenenud ja Rootsi politsei sõnul ei leita seda autot kunagi.
Adalberto oli esimese tundeimpulsi ajel Leszeki Münchenisse saatnud, et Hanke pojalt elu võtta. Aga asi ei läinud nii, nagu plaaniti. Võib-olla see oligi hea, kõik jäi nüüd lahtiseks. Mõneks ajaks võiks vabalt nii jäädagi.
Põrandalt kostis väikeste käppade astumist. Koer Piño, pall lõugade vahel, energiat täis nagu ikka, kissitas rõõmsalt silmi. Piño oli segavereline krants, kes oli ilmunud viis aastat tagasi Guzmani ukse taha ja nõudnud sisselaskmist. Adalberto laskis ta majja ning sellest ajast said neist head sõbrad.
Guzman el Bueno võttis palli ja viskas. Koer jooksis sellele järele, püüdis kinni, ruttas tagasi oma isanda juurde. Alati ühtviisi rõõmsalt.
Kui vaikus nüüd kestma jääb, võis Guzman keskenduda plaanidele, kuidas oma kaubateid tagasi saada, sest seda tuli tal teha nagu kord ja kohus.
Õhtu oli endiselt mahe, tsikaadid siristasid ja kuskilt ümbruskonna telerist kostis mingi Paraguai teleshow.
Jens pakkis ühes vanas laohoones kaste. Ta oli automaatkarabiinid lahti monteerinud ja relvaosad koos mitmesuguse suuruse ja kujuga terastorudega samasse pakk-kasti ladunud. Karabiinide pärad peitis ta vaakumpakendis arbuuside alla.
Viimased aastad olid olnud pingelised. Ta oli käinud Bagdadis, Sierra Leones, Beirutis, Afganistanis. See oli olnud ohtlik. Teda oli tulistatud, ta oli vastu tulistanud, ta oli kohtunud inimestega, keda ta iialgi enam näha ei taha.
Jens oli endamisi otsustanud, et selle tööotsa järel võtab ta end vabaks, sõidab koju ja puhkab. Tavaliselt ei reisinud ta koos oma kaubaga, see oli liiga riskantne. Aga seekord tahtis ta kaasa minna. Brasiilia sadamalinnast oli ta broneerinud kaubale koha ühel Panamas registreeritud kaubalaeval, mis pidi sõitma Rotterdami. Laeva vietnamlasest kapten teadis, mida tegi. Ta teatas, et üks teine klient oli juba korraldanud nii, et mahalaadimine Rotterdamis oleks riskivaba, aga et ka hind tuleb seetõttu vastav. Euroopasse jõudmine pidi võtma kaks nädalat ja talle tundus, et tal tuli hoog maha võtta, välja puhata – aga ka oma kannatus proovile panna, vaadata, kui hull on lugu tema enda püsimatusega. Laevalt polnud ju võimalik jalga lasta. Nagu ta tavaliselt ikka tegi, kui oli juba kaks korda sama vaadet näinud.
Jens naelutas kastid kinni, koostas fiktiivsed tollipaberid ja ladus kauba vanasse veoautosse, mis pidi ta koos relvadega järgmisel hommikul Paranaguasse viima.
Kui kõik sai valmis, läks ta Ciudad del Estega tutvust tegema. Iseenesest oli see üks suur kaos. Kõntsane, lärmakas, kubinal inimesi täis – ja kõige selle kohal lämmatav lehk, kokku segatud kõigist mõeldavaist maakera lehkadest. See oli nii paks, et hetkiti tundus, nagu oleks kogu hapnik linnast otsa saamas. Vaesed sibasid ringi paljajalu, rikastel olid kingad jalas – kõik tahtsid midagi müüa, mõned tahtsid osta – Jens jumaldas seda kohta.
Kohalikus kõrtsis hoidis ta end ärkvel alkoholi ja paari Uus-Meremaa turistitüdruku seltsis. Ta tüdines neist üsna pea ja hiilis teise baari. Seal leidis ta ühe pimeda nurga ja jõi end oma üksinduses purju.
Reis Paranaguasse järgmisel päeval oli üheteisttunnine luupainaja. Kassiahastus hoidis teda ärkvel, juht karjus ja tuututas terve tee kuni Brasiiliani.
Laev oli vana roostes küna viiekümnendatest aastatest, sinine neis kohtades, kus värvi veel näha oli. Kuuskümmend, seitsekümmend meetrit pikk ja ehk kaksteist meetrit lai, diiselmootorid teki all pingutasid kõigest jõust. Mürin kostis ära sadamakaile, kus Jens seisis ja laeva silmitses. Laeva juhiti kaptenisillalt, mis asus laeva tagumises otsas. Pool tekist oli lahtine. Kogu muu kraami keskel seisid kinniköidetud konteinerid. Siis tulid kastid, kirstud ja teised, juhuslikesse materjalidesse pakitud kaubad. Paremad päevad olid sel vanal kaubalaeval möödas, muud midagi.
Jens ronis viletsat nöörredelit pidi pardale, tekile jõudes heitis pilgu ümberringi. Kui ta juba pardal oli, tundus laev suurem.
Pärast mõningat ekslemist leidis ta oma kajuti. See meenutas küll rohkem kongi. Just parasjagu nii lai, et ei pidanud külitsi sisse minema. Kitsas seina külge kinnitatud voodi, väike kapp, muud seal polnudki. Aga Jens oli rahul. Osalt seepärast, et kajutil oli aken, mis asetses veepiirist kõrgemal, aga peamiselt seepärast, et ta ei pidanud kajutit kellegagi jagama.
Ta nõjatus vastu reelingut, kui laev välja sõitis. Päike rippus horisondi kohal, Jens nägi, kuidas Paranagua konteinerisadam kaugusesse kadus.
Lars Vinge meelest olid tema tööpäevad pikad ja sisutud. Ta oli pildistanud Sophiet, kui naine jalgrattaga töölt koju sõitis. Istunud ja passinud kuskil läheduses, et aega surnuks lüüa, pimeduse saabudes ka ringi kõndinud, teinud üksikuid uduseid pilte naisest, kui too oma majas akna tagant möödus. Ta oli jälitanud Sophiet, kui see koos poeg Albertiga linna sõitis, kui nad kohalikus kõrtsis ja siis kinos käisid. Seejärel kaks päeva, mil naine üksipäini õhtust sõi. Miks Lars seda tegema pidi, polnud tal aimugi, kõik tundus mõttetu.
Lars tüdines, sai vihaseks ja kuna polnud kedagi, kelle peale pahameelt välja valada, siis mattis ta kõik endasse nagu tavaliselt.
Eelmisel õhtul oli ta Sophie asjatoimetustest Gunillale aruande kirjutanud ja lõpetanud selle ettepanekuga, et jälitamise võiks lõpetada.
Larsi korteri elutoas istus tema elukaaslane Sara ja vaatas telesaadet keskkonnakatastroofidest. Ta oli ärritatud, sest mingi Inglise professor oli öelnud, et kõik on otseteed põrgusse minemas. Lars naaldus vastu uksepiita ja jälgis saadet. Statistika ja veenvad arvamusavaldused kõrgelt haritud inimestelt hirmutasid teda.
Tema telefoni saabus sms, ta luges seda ekraanilt. Gunilla kirjutas, et ta on uurimisele tähtis ja vajalik ja et ta ei tohi praegu jälitamist lõpetada. Sõnum lõppes sõnaga Kalli!
Ehkki Lars mõistis, et Gunilla meelitused olid mõeldud selleks, et teda tööpostile tagasi saada, tundis ta end siiski natuke paremini. Ta otsustas, et jätkab tööd. Aja jooksul saaks ta ka midagi muud teha, aja jooksul annaks Gunilla talle paremaid ülesandeid, seda oli ta ju lubanud, selliseid ülesandeid, mis sobiksid tema intellektile rohkem kui päevade ja ööde kaupa autos konutamine ja mingi haiglaõe passimine, kellele meeldis elada ebatavaliselt korrapärast elu. Siis võiks ta aru saada, millega ta tegeleb, siis mõistaksid ka teised nende rühmas, et ta on oma ametis ületamatu.
Ta sättis end sohvale Sara kõrvale ja vaatas saate lõppu, kus seletati, et see on osaliselt ka tema süü, et maakera peagi hukka saab. Ta tundis süütorget ja ärritus nagu Saragi sellest informatsioonist, mida reporter vahendas. Sara ütles, et ei sõida enam lennukiga, et sõidab selle asemel rongiga… kui nad kunagi välismaale peaksid sõitma. Lars noogutas, seda teeks tema ka.
„Ma lähen pärast õhtul tööle… Heidaks veidikeseks pikali?”
Sara raputas pead, pilk endiselt teleril.
Kell pool kaheksa õhtul jättis Lars Volvo Sophie majast natuke eemale ja jalutas ringi, katsudes leida kohta, mis oleks majale lähemal. Nagu ikka, ei näinud ta suurt midagi, mis oleks tavalisest erinenud, ning läks tagasi auto juurde. Ta oli seal veidi aega, jõllitas tühjusesse, tegi autoga ühe ringi, uuris ümbrust kümnendat korda. Parkis auto teise kohta, tegi paar udust pilti naise majast, tähendas üles üht-teist, mis ülestähendamist ei vajanudki. Kell üheksa hakkas Lars jälle endamisi ohkama, käivitas mootori, otsustas teha viimase tiiru ümber maja, enne kui end kodu poole minema asutab.
Ta möödus majast just samal hetkel, kui Sophie värava