Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
See ettekanne ei saanud mingit otsest vastukaja ega tunnustust ja tõele au andes oli ta kirjutanud selle peamiselt selleks, et oma jõujunnidest kolleegide seas silma paista. Sest just nendeks ta pidas enamikku oma meessoost kaastöötajaid: liiga pungis biitsepsid, liiga prisked näod, üsna matslikud ja rumalad, tema maitse jaoks liiga ebaintelligentsed. Nemad omalt poolt ei armastanud ka teda, ei pidanud teda omaks, seda ta teadis. Teenistuses polnud Lars Vinge see poiss, keda nad oma paariliseks oleksid tahtnud. Ta oli ettevaatlik, kui nad öösiti väljas olid, ja kui asi vägivaldseks kiskus, tõmbus ta eemale ning laskis suurekasvulistel gorilladel asjad ära klaarida. Seetõttu sadas talle riietusruumis pidevalt pilkenooli.
Ühel hommikul, kui ta ennast peeglist vaatas, imestas ta, kui poisiohtu ta välja nägi. Ta parandas oma väljanägemist uue soenguga, kammis juuksed märja kammiga seitlisse, arvas, et see teeb ta täiskasvanumaks. Kolleegid hakkasid kutsuma teda Sturmbannführer Larsiks. See oli parem kui Pisivitt või Persevest, nagu teda varem kutsutud oli. Tavaliselt tegi ta näo, nagu ei kuuleks.
Lars Vinge tegi oma tööd nii hästi, kui suutis, vältis vägivalda ja öid, katsus võita juhtkonna soosingut, katsus kolleegidega tühjast-tähjast juttu teha. Miski ei andnud tulemust, kõik vältisid teda. Teda hakkas vaevama unetus ja nina ümber tekkis ekseem.
Kaks aastat hiljem, kui tema ettekanne vastuolude kohta oli tõenäoliselt arhiveeritud ja unustatud, helistas keegi naine Keskkriminaalpolitseist ja tutvustas end kui Gunilla Strandbergi. Larsi meelest polnud naine politseiniku moodi ja ta ei näinud ka selline välja, kui nad Kungsträdgårdenis lõunasöögil kohtusid. Gunilla oli viiekümne ja kuuekümne vahel, tal olid lühikesed mustad, veidi hallisegused juuksed, ilusad pruunid silmad ja sile nooruslik nahk. Nahk oligi esimene asi, mida Lars märkas. Gunilla nägi oma vanuse kohta noorem välja, kuidagi värske. Jättis rahuliku ja korrektse mulje, aga võis aeg-ajalt ka naeratusega kostitada. Temast kiirgav rahu näis põhinevat mõistlikkusel ja sügaval järelemõtlemisel kõige üle, mis juhtus. Tundus, et seda eelistas ta impulssidele ja spontaansusele. Ta paistis küpse inimesena ja käitus nii, nagu see, kes teab, kuidas asjad kergesti lörri võivad minna. Samas kiirgas temast ka intelligentsust, ta oli nutikas ja kogenud, harva lubas ta endale liialdamist või allahindlust. Ta nägi maailma selgelt ja täpselt. Lars tundis, et jääb Gunillale alla, aga sellest polnud midagi, nii see pidigi olema – see tundus loomulik.
Gunilla oli rääkinud rühmast, kelle ta pidi moodustama, omamoodi pilootprojektist töös organiseeritud kuritegevuse vastu, eelkõige rahvusvahelise kuritegevuse vastu. Neil olevat prokuröri juures eelisjärjekord, et juhtumid kiirelt lõpule viia. Ta ütles, et oli lugenud Larsi ettekannet ja leidnud selle huvitava olevat. Lars oli üritanud esilekerkivat uhkustunnet varjata. Ta oli töö vastu võtnud, enne kui Gunilla seda talle täpsemalt tutvustadagi oli jõudnud.
Kahe nädala pärast viidi ta Västerorti jõujunnide kambast üle Östermalmil asuvasse analüüsimeeskonda. Kolmekümne kuue aastaselt viskas ta mundri seljast ja temast sai erariides politseinik. Ta sai parema palga ja jõudis arusaamisele, et just sellisena ta oma politseikarjääri kujutlenud oligi – et keegi tuleb ja avastab tema väärtuslikud teened ja oskused, mida ta ise pidas silmapaistvamateks kui ametkonna teiste politseinike omi.
Pärast seda, kui Aroni ja Hectori jälitamine polnud tulemusi andnud, saabus pööre, mida Gunilla oli ette näinud. Ta oli ennustanud, et ka haiglaõde võib mängu tulla ja siis uurimisobjektiks saada. Lars oli selle ennustuse unustanud, aga kui ta tol ennelõunal oli näinud Aron Geislerit haigla juures õele autoust avamas, oli ta taas kord mõistnud Gunilla suurust.
Lars parkis auto Brahegatanil asuva kohaliku politseijaoskonna ette. Ta kõndis läbi jaoskonna ja noogutas kolleegidele, kelle nimesid ta ei teadnud, ning suundus kõrghoonesse, mis asus jaoskonna ühekorruselise hoone taga.
Kolm järjestikust tuba, kontor nagu kontor ikka. Kontorimööbel, dokumendikaustad heledatel männipuust riiulitel, armetu kunst seintel, akende ees pikad triibulised kardinad, mis olid kellegi poolt üles riputatud üheksakümnendate keskel.
Eva Castroneves naeratas talle, kui ta mööda läks. Ühe käega tippis ta oma mobiiltelefonil ja teises käes hoidis võileiba. Eva oli kogu aeg millegagi ametis, jooksujalu midagi toimetamas. Lars naeratas vastu, naine ei näinud seda. Lars astus tuppa, kus olid Gunilla ja Erik. Gunilla seisis laua juures, telefonitoru kõrva ääres. Tema vend Erik, kõrge vererõhu tõttu tavapäraselt näost tulipunane, täitis parajasti oma viikingikaanega messingtoosi lahtise nuusktubakaga, mida ta võttis poest ostetud plastkarbist. Erik Strandberg elas nikotiinist, kofeiinist ja rämpstoidust. Ajamata habeme ja hõredate hallide juuste tõttu jättis ta kasimatu mulje. Ta oli laiade lõugadega suur ülbitseja, Larsi arvates võis see tuleneda tema noorukiea vildakast enesekindlusest, millele polnud keegi õigel ajal lõppu teinud. Aga tal oli ka üks omadus, mida Lars hindas – Erik oli loomulikul ja sõbralikul moel Larsi lahkesti vastu võtnud, kui Lars nende juures tööle oli hakanud. Ta ei paistnud andvat Larsile ei nii- ega naasugust hinnangut, vaid võttis teda sellisena, nagu ta oli. See ei olnud just kuigi tavapärane.
Erik pühkis kätelt tubaka, kohtas Larsi pilku, pilgutas silma ja sirutas käe kirjutuslaual taldrikul oleva Viini saiakese poole.
„Tere, poiss,” kähistas ta.
„Tere,” sosistas Lars.
„Kuradi lugu,” ütles Erik.
„Seda võib öelda küll…” vastas Lars ja istus kõrval olevale toolile.
„Gunilla rõõmustas su kõne üle.”
Erik haukas oma Viini saia, avas süles oleva kokkuvõtte ja hakkas lugema.
„Sorry, pean selle siin läbi lugema.”
„Muidugi,” ütles Lars ja tõusis tõtakalt püsti.
Erik mälus habeme varjus.
„Ei, minu poolest võid edasi istuda.”
„Ei, ei,” vastas Lars ja tegi teeseldud sundimatusega minekut.
Lars vihkas oma ebakindlust, oli seda alati vihanud. See oli seotud tema sisemiste kõhklustega, mis tema elu igas olukorras suunasid. See oli mingil põhjendamatul kombel temasse sisse juurdunud. Ta tundis seda oma keha iga liigutusega, kogu oma olemusega. Oma heledate juuste, erksiniste silmade ja üsna korrapäraste näojoontega oleks ta võinud end päris kenaks pidada. Aga tema ebakindlus varjutas selle kõik. Pildil võis ta end õige nurga alt vaadates isegi ilusaks pidada, aga tegelikkuses tundis ta vaid ebakindlust.
Lars astus kolme toas seisva ratastel teadetetahvli juurde. Ta tegi seda vahel, kui ta kontorisse saabus, eelkõige selleks, et mitte niisama tobedalt nurgas seista. Tahvlite juures võis aega surnuks lüüa.
Guzmani tahvlile oli kinnitatud korrastatud kaoses suur hulk fotosid ja jälitustulemusi. Lars silmitses passi fotokoopiat, sünnitunnistust ja Hispaania ametivõimude dokumente. Ta vaatas Aron Geisleri ja Hector Guzmani pilte, mis olid tahvli paremal poolel. Hectorist allpool oli pilte tema õest ja vennast, Inezest ja Eduardost, ning üks vana, hilistest seitsmekümnendatest pärit foto nende emast Piast, kes oli algselt pärit Flemingsbergist. Naine oli armas, blond. Tundus, nagu oleks ta otse maha astunud timutišampooni reklaamilt, mida Lars oli noorena kinos näinud.
Hectori juurest läks punane joon kahe must-valge pildi juurde tahvli vasakul poolel. Kaks meest, keda Lars ära ei tundnud. Üks oli vanem päevitunud härra üle pea kammitud hõredate valgete juustega – Adalberto Guzman, Hectori isa. Teine foto oli suurendatud passipilt lühikeste juuste ja tühja pilguga mehest – Leszek Smialy, Adalberto Guzmani ihukaitsja.
Lars luges katkendeid foto all olevast tekstist. Leszek Smialy oli olnud kommunistlikul ajal Poola julgeolekuteenistuses. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli ta töötanud mitmesugustes turvafirmades. Adalberto Guzmani juures oli ta tõenäoliselt tööd alustanud 2001. aasta suvel.
Larsi pilk suundus Aron Geislerile. Luges lühikest infot. Seitsmekümnendatel astus Stockholmi Östra Reali gümnaasiumisse, 1979 oli Östermalmi maleseltsi liige. Kaheksakümnendatel tegi Iisraelis läbi kolmeaastase sõjaväekohustuse… Võõrleegionärina kuulus sellesse väeossa, mis esimese Iraagi sõja ajal esimesena Kuveidis maabus. Vanemad