Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg

Читать онлайн книгу.

Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I - Alexander Söderberg


Скачать книгу
Selle lühikese hetke jooksul oli ta näinud selles naises mingit täiuslikkust, mingit viimistletust. Larsi tabas tugev äratundmine, et ta tunneb seda naist, ja et ka naine tunneb teda. Ta raputas endalt selle eriskummalise meeltemulje, pööras auto kaugemal ringi ja sõitis taksole järele.

      Lars hoidis pikivahet, ta närvid olid krussis, pissihäda tuli peale, nagu oleksid need mõlemad omavahel lubamatul moel kokku leppinud. Ta ei lasknud taksot kordagi silmist, see pööras Roslagstullis Birger Jarlsgatanile, keeras vasakule Karlavägenile, möödus Humlegårdenist ja peatus lõpuks Sibyllegatanil. Lars libises aeglaselt mööda, kui naine taksost välja astus, jälgis teda tahavaatepeeglist ja nägi, kuidas ta ühe ukse taha kadus.

      Lars parkis auto tänavat pidi allapoole bussirajale, ootas natuke, enne kui autost välja hüppas.

      Ta valgustas taskulambiga trepikoda ja pani kirja kõik nimed koridoris olevatelt nimesiltidelt.

      Kell oli üksteist, kui Sophie ühe sõbrannaga välja tuli. Nad läksid käevangus Östermalmi platsi poole. Nad naersid, Sophie vehkis midagi lõbusat jutustades kätega, sõbranna seisatas ja tõmbus naerukrampides kõverasse. Lars lahkus autost ja läks neile järele.

      Sophie ja tema sõbranna külastasid sel õhtul kolme eri kohta. Kahes kohas ei tahetud Larsi sisse lasta ja ta oli sunnitud oma politseitõendit näitama.

      Sophie ja sõbranna istusid baaris. Aeg-ajalt tahtsid erinevas eas mehed nendega jutule saada, aga naised ei näidanud üles mingit huvi. Lars jälgis kõike oma kohalt baari kaugemast otsast, jõi „Virgin Mary’t” ja tundis end ebamugavalt. Ta käis harva väljas ja kui käiski, siis restoranis, mitte kunagi klubis ja kindlasti mitte selles linnaosas. Ta vaatas Sophiet, taipas, et oli jäänud teda jõllitama, vaatas mujale, jõi oma klaasi tühjaks. Tomatimahl maitses nagu tomatimahl ikka, kibedalt. Naise lähedus tegi ta närviliseks, ta piilus jälle sinnapoole, imetles, kui veetlev, kui kaunis ta oli. Ta suutis näha üksikasju, mida ta varem polnud märganud: väikesed, peaaegu märkamatud kortsud silmanurkades, paljas kael, juuksed, mis elasid omaenda elu… Kukal, mida ta vilksamisi aeg-ajalt piidles, täiuslik kukal, mis justkui hoidis üleval kogu Sophie keha… Kaunis otsaesine lisas stiili ja elegantsi, mis koos intelligentsusega naise ümber kumas. Lars oli nüüd lähedal, peaaegu liiga lähedal. Aga ta vahtis ikka, vahtis nagu teismeline poiss, kes esmakordselt paljast ihu näeb.

      Sophie ja sõbranna naersid. Lars nakatus Sophie naerust ja äkki keeras naine end tema poole, võib-olla tundis ta mehe silmavaate intensiivsust. Nende pilgud kohtusid põgusalt, naine naeris, Lars naeratas vastu, aga naise pilk libises temast üle.

      Lars tundis, et naeratus oli talle näkku kinni jäänud, ta laskis sellel kustuda, pöördus ümber ja lahkus kiiresti lokaalist.

      Kodus kirjutas ta säästupirni valgel õhtu sündmustest aruande, ka Sophie sõbrannast, pani kirja trepikojas loetud perekonnanimed ning faksis ettekande Gunillale.

      Sara magas. Lars puges naise kõrvale, kes keeras end unes, ärkas üles.

      „Mis kell on?” sosistas Sara unesegaselt.

      „On juba hilja… õigemini vara,” vastas Lars.

      Sara tõmbas endale teki peale, keeras selja. Lars surus end ta vastu, otsis lähedust, tegi kohmaka katse eelmänguks. Ta oli selles vilets, tal polnud selleks ei vajalikke oskusi ega tundeid.

      „Jäta, Lars,” ohkas naine tõredalt ja nihutas end veel kaugemale.

      Lars keeras end selili, põrnitses lakke ja kuulas alt kostvat tänavaliikluse kuminat. Kui ta aru sai, et ei suuda enam magama jääda, tõusis ta voodist ja istus teleri ette, kus kõik möödavilksatavad kaunid naised olid Sophie Brinkmanni nägu.

*

      Kaubamajas mängiv muusika oli ilus ja rahustas. Sophie kõndis naisteosakonnas aluspesu vahel, vaatas ja uuris kvaliteeti ja materjali. Sealt suundus ta kosmeetikasse, ostis ühe kalli kreemi, mis lubas midagi ebareaalset.

      „Sophie?”

      Ta pööras ümber ja nägi kepi ja kipsis jalaga Hectorit, tema taga oli Aron, käe otsas kaks paberkotti meeste valmisrõivaosakonnast.

      „Hector.”

      Sekundi võrra liiga pikk vaikus.

      „Leidsid midagi, mis meeldib?” küsis mees.

      „Ühe kreemi, siiani.”

      Sophie kergitas väikest paberkotti.

      „Ja sina?” küsis naine.

      Hector vaatas kotte Aroni käes, noogutas.

      „Ma ei tea,” ütles ta vaikselt.

      Mees silmitses naist.

      „Meil jäi kohv joomata,” ütles ta.

      „Kuidas, palun?”

      „Me ei jõudnud ju viimati lõuna ajal kohvi juua. Seal allpool on üks viisakas koht, söökla kõrval.”

      Sophie võttis kohvi piimaga, Hector samuti. Ruudulise põllega tüdruk leti taga oli pakkunud neile mitmesuguseid sorte, aga nemad lükkasid need tagasi, tahtsid seda tavalist, usaldusväärset. Aron istus eemale ja ootas kannatlikult, libistades pilku üle saali.

      „Kas tema kohvi ei joogi?”

      Hector raputas pead.

      „Isegi kohv ei istu talle. Aron pole selline nagu teised.”

      Nad lasksid vaikusel kesta, kuni Sophie selle katkestas.

      „Kuidas raamatuäri läheb?”

      Hector naeratas tema surnult sündinud küsimuse peale, kavatsemata sellele vastata.

      „Kuidas haigeteäri läheb?” küsis ta selle asemel.

      „Nagu tavaliselt. Inimesed jäävad haigeks, mõned saavad terveks, kõik on vaprad.”

      Hector mõistis, et naise vastus oli tõsiselt mõeldud.

      „Nii see on,” ütles ta ja võttis lonksu kohvi, pani siis tassi lauale. „Mul tuleb varsti sünnipäev.”

      Sophie näoilme näitas, et see tegi talle rõõmu.

      „Ma tahaksin sind oma peole kutsuda.”

      „Võib-olla tulengi,” vastas Sophie.

      Hector heitis talle kiire pilgu. Sophie jõudis märgata mehes mingit muutust. Huumor ja rõõm olid kadunud, ja tunda oli midagi vastupidist – midagi üldist, mis talle tuttav ei olnud.

      „See on kutse. Ebaviisakas on öelda kutse peale võib-olla. Sa peaksid tänama ja vastama kas jaa või ei, nagu kõik teevad.”

      Sophie tundis end rumalalt. Nagu oleks ta mingit mängu mänginud, nagu oleks ta eeldanud, et mees flirdib temaga ja tema teeskleb raskesti kättesaadavat. Hector võib-olla üldse ei flirtinud temaga. Mida rohkem ta meest vaatas, seda enam ta mõistis, et mees ei kurameerinud temaga. See oli midagi muud, võibolla oli Hector ainult sõber, kellele ta meeldis. Nii ta igal juhul ütles, millelegi muule polnud ta vihjanud.

      „Vabandust,” ütles Sophie.

      „Vabandus vastu võetud,” vastas Hector otsekohe.

      „Ma tulen väga hea meelega su sünnipäevale, Hector.”

      Hector naeratas jälle.

      4

      Välgud sähvisid. Ralph Hanke naeratas kaamerate ees, kui ta vuntside ja hõredate juustega väikest kasvu mehe kätt raputas.

      Üks ajakirjanik küsis kohalikult poliitikult arvamust selle kohta, kas on arukas ehitada kaubanduskeskust kohale, kus arvati olevat Teisest maailmasõjast pärit lõhkemata pomme. Poliitik hakkas mõttetusi pilduma ja oli end pärast paari lauset nurka mänginud, seisis ja otsis sõnu. Ralph Hanke sekkus.

      „Milline rumal küsimus. Me oleme kulutanud palju aega ja raha, et maapind ohutuks muuta…”

      Ajakirjanikud suunasid oma küsimustevalangu nüüd Ralphile. Ükski küsimus ei puudutanud eesseisvat ehitustööd või lõhkemata pomme. Nüüd käis jutt


Скачать книгу