Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
Sophie.”
„Tere, Aron.”
Aron silmitses ümbrust. Üks meestest läks vasakule poole teed, teine paremale. Aron pöördus Sophie poole.
„Palun mine sisse!”
Sophie oli üllatunud, aga mehe hoiak andis mõista, et see palve oli täiesti loomulik.
„Muidugi.”
Tänaval lähenes auto. Mees, kes oli paremale poole läinud, viipas Aronile, kes astus natuke ettepoole. Auto ligines. Sophie läks sisse.
Tema suitsupausi ajal oli peol omamoodi kaos lahti pääsenud. Kõik olid kohti vahetanud ja istusid lobisedes kohvi ja konjaki taga. Ta leidis endale koha teise laua ääres ja ei läinud kaua, kui Ernst Lundwall tema kõrvale potsatas.
„Nad võtsid meie kohad ära!”
Mees tundus olevat nördinud. Kui välisuks jälle lahti läks, astus sisse lühikeste juustega musklis mees. Ta laskis kiiresti pilgu üle saali, temale järgnes valgete juuste ja päevitunud näoga hästiriietatud härra, viimasena sisenes Aron, kes enda järel ukse lukku keeras. Hector tõusis püsti, ta paistis olevat üllatunud, peaaegu liigutatud. Vanem mees läks otse tema juurde ja nad embasid teineteist.
„Guzman el Bueno!” hüüdis keegi ja kõik koosolijad hakkasid käsi plaksutama.
Hector astus isa juurde, Sophie nägi, kuidas nad paar sõna vahetasid ja teineteist põsele patsutasid. Üks ettekandja aitas Adalberto Guzmanil mantli seljast, lükati toole, vahetati kohti ja Adalberto istus lauda oma poja kõrvale. Otsekohe süvenesid nad jutuajamisse. Adalberto hoidis Hectori kätt kogu aeg oma peos.
Ernst Lundwall oli äkitselt purju jäänud, ta oli nüüd jutukam kui enne, rääkis Sophiele, millist muusikat ta noorena kuulanud oli ja millist ta nüüd eelistab. Sophie püüdis huvi ilmutada, aga tema pilk otsis Hectorit ja tema isa. Nendes oli mingit rõõmsat intensiivsust.
„Vabandust,” ütles Sophie ja tõusis püsti.
Lundwall teda ei kuulanud, jätkas oma ebahuvitava nooruse kirjeldamist.
„See on minu isa, Adalberto Guzman.”
Sophie tervitas, Hector rääkis samal ajal isale Sophiest hispaania keeles. Adalberto ei lasknud naise kätt lahti, silmitses teda ning noogutas Hectori jutu peale.
Hector tõusis lauast ja pakkus Sophiele käsivart. Nad tegid ruumis tiiru, Hector tutvustas teda mitmesugustele inimestele ning Sophiele tundus, et tema talutamine läbi saali Hectori käevangus andis mõista, et nad on paar, nagu oleks ta tahtnud teda oma sõpradele näidata. Ta tõmbas end mehe käevangust lahti ja istus oma kohale, kus õnneks Ernsti enam näha polnud. Kõlaritest hakkas kostma muusikat, inimesed tõusid ja läksid tantsima. Hector tuli veidi aja pärast ja istus Sophie kõrvale.
„Kas sa kardad mind?”
Naine raputas pead. Mees vaatas tantsijaid.
„Mul ei ole mingit tagamõtet, kui ma sind oma sõpradele tutvustan.”
„Sellest pole midagi,” ütles Sophie.
Mees võttis Sophie käe.
„Kas nii sobib?”
Sophie noogutas.
Nad jäid istuma, hoidsid käest kinni ja vaatasid tantsijaid. Hectori käsi oli suur ja soe. Oli mõnus niiviisi käest kinni hoida.
Kella kahe paiku öösel hakkasid külalised kodu poole asutama ning pool tundi hiljem oli muusika vaiksem ja ainult tosinkond inimest veel saali jäänud, enamik oli kogunenud ühe laua ümber. Hector, Adalberto, Inez, Aron ja Leszek – lühikeste juustega mees, kes saabus koos Adalbertoga, samuti Thierry ja Daphne. Hectori kõrval oli see kaunis naine. Sophie istus Aroni kõrvale ning nad vestlesid niisama, igapäevastest asjadest. Siis hakkas mees rääkima lühikeste juustega poolaka Leszekiga. Sophie vaatles laua ümber olijaid. Ta nägi, et Inez rääkis Adalbertoga. Inez nägi välja nagu laps, kes on otsustanud isa peale vihane olla, Adalberto omakorda aga oli veidi piinatud olekuga, nagu isa, kes tahab vaid, et ta tütar õnnelik oleks. Thierry ja Daphne istusid tihedalt kõrvuti. Sophie vaatas Hectori poole. Mees ei rääkinud oma kõrval istuva naisega, nad olid vahetanud õhtu jooksul vaid mõne üksiku sõna. Sophie leidis end jälle naist uurimas. Naises oli mingi jahedus, midagi jahedat ja kaunist, ta oli maitsekas ja habras. Ta näis kurb, enesesse tõmbunud, aga mitte häbelik. Ent eelkõige oli temas suursugusust, kaunis oli tema puhul vähe öelda. Sophie tundis kadedusetorget.
Sophie kohtas naist tualettruumis, vahest oligi too talle järele tulnud. Nad seisid kõrvuti ja vaatlesid kraanikausi kohal olevast peeglist kumbki oma nägu. Naine kohendas oma jumestust.
„Mu nimi on Sonya,” ütles ta vaikselt.
„Sophie.”
Sonya lahkus tualettruumist.
Kui Sophie välja tuli, võttis teda jälle vastu muusika ja tants. Kõik, kes lauas olid istunud, vihtusid nüüd hoogsalt tantsupõrandal. Üks noor kelner tuli kandikuga tema juurde. Sophie nägi hulgaliselt valgeid tablette.
„Ole lahke,” ütles Hector tema selja tagant.
„Mis need on?”
„See on ecstasy. Ma olen igal sünnipäeval, alates kolmekümnendast, ühe sellise tableti võtnud. See ei tapa sind.”
Sophie kõhkles, vaatas rõõmsaid külalisi, silmitses Hectorit.
„Nüüd ka võtsid?”
Mees noogutas.
„Just äsja.”
„Tunned midagi?”
Hector jäi mõttesse, püüdis oma tunnetest välja lugeda, kas neis oli mingit muutust toimunud.
„See pole veel mõjuma hakanud… arvan ma. Aga ma ei tea ka,” ütles ta ja naeratas laialt.
Sophie võttis ühe tableti ja neelas alla.
Sophie avastas, et tantsimine oli parim asi, mida ta teadis, et varem ilmetu restoran oli nüüd üks ilusamaid kohti, kus ta kunagi käinud oli, nii suurepärane oma täiusliku interjööriga. Aeg tiirles kummaliselt ümber oma telje ja ühtäkki istusid nad kõik jälle laua taga, muusika kostis nüüd vaikselt, moodustades täiusliku fooni.
Sophie vaatas ringi. Lauas olijad lobisesid ja naersid, suitsetasid ja jõid. Tundus, nagu oleks iga vestlusteemaga seotud mingi link, mis oli seotud millegi suuremaga. Inez kummardus ettepoole ja hakkas temaga rääkima. Hector tõlkis nii hästi, kui suutis, aga liiga tihti ajas mingi hispaaniakeelne sõna teda ja Inezt omavahel naerma. Sonya ei naernud, ainult naeratas, kerge naeratus andis tema kaunile näole ilme, nagu oleks ta hetkel kõigega rahul ja eelistaks itsitamise asemel kõike nautida. Hector sahmerdas nagu poisike, tal oli lõbus, Sophie nägi seda, neil kõigil oli lõbus. Adalberto oli muutunud lapseks, vuristas midagi hispaania keeles, millest keegi ei paistnud aru saavat, aga mida kõik ilmselt pidasid lõbusaks. Daphne ja Thierry olid veel rohkem armunud, istusid tihedalt teineteise vastu liibudes, teineteisest kõvasti kinni hoides. Sophiele tundus kogu maailm täiesti terviklik ja mõistlik.
Kella poole nelja paiku hommikul lahkus ta restoranist, ta ei tahtnud koju sõita, aga mõistis, et see pidu võib kesta veel poole päevani.
Hector saatis ta välja takso juurde, tegi talle ukse lahti.
„Aitäh,” ütles Sophie.
„Aitäh sulle,” ütles Hector.
Sophie kummardus ettepoole, laskis end suudelda. Mehe huuled olid pehmemad, kui ta oli arvanud. Hectoris oli midagi ettevaatlikku. Ta jättis suudluse pooleli.
Kui Sophie koju jõudis, ei suutnud ta magama heita, vaid jäi verandale istuma. Ta kuulas linde, kes laulsid temale, imes endasse varahommiku muinasjutulisi lõhnu ja kogu seda ilu, mida ta nägi. Muru tumeroheline värskus ning puulatvade tihe lehestik moodustasid ühtse terviku. Ta teadis, et on uimas, aga ei tundnud mingeid süümepiinu.
Ta küsis endalt, miks ta viimasel ajal ühtäkki end niiviisi vabaks oli lasknud ja sellise mängleva kergusega oma elus