Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
põrandal tühi kommikott. Ülestehtud voodi, mitte kõige korralikumalt, tekk oli igatahes sirgeks tõmmatud. Voodi all nägi ta vana, ilma statiivita teleskoopi. Ta kummardus, kaugemal oli raamatuid ja must kitarrikott.
Lars klõpsas paar pilti, vaatas käekella, aeg oli siiski kiiremini läinud, kui ta oli arvanud. Ta tuli toast välja trepi juurde. Sophie toast möödudes andis ta impulsile järele. Magamistoas avas ta garderoobi ukse, avas uuesti kolmanda laeka, võttis sealt paari aluspükse, toppis need taskusse. Sulges seejärel nii laeka kui ka garderoobi ukse ja tuli välja.
Anders istus toas, mis paistis olevat töötuba, arvuti taga.
„Aeg lendab,” ütles Lars ukselävelt.
„Pea lõuad,” ütles Anders, pilk arvutiekraanil.
Ja jätkas arvutil toksimist.
„Anders!”
Anders vaatas üles.
„Ma ju ütlesin, et pea lõuad! Vaata ringi, kurat võtaks, tee, mis tahad, aga kao eemale.”
Ta jätkas klaviatuuril klõpsimist. Lars tahtis veel midagi öelda, aga kõhkles ja lahkus.
Ta tegi veel ühe tiiru, läks kööki, silmitses põrandat, et näha, ega nad midagi unustanud polnud. Kõik paistis korras olevat, ta taganes terrassiukse poole, sinna, kust nad sisse olid tulnud. Tal oli hing kurgus, otsaesiselt tilkus higi. Anders tuli töötoast välja.
„Käin veel korra peldikus, siis laseme jalga.”
„Ei, palun tule juba,” palus Lars vaikselt.
Anders muigas Larsi närvilisust nähes, võttis kraanikausi kõrvalt ajalehe ja lonkis WC poole. Ta vilistas vendade Cartwrightide viisikest ega mõelnudki kiirustada.
Lars peitis end köögi kõrval olevasse esikusse. Väljast ei paista ta sealt kellelegi. Ta seisis rippuvate jopede ja mantliterea vahel, tõmbas hinge, surus lauba vastu seina, pani silmad kinni, üritas rahuneda. Hingetõmbed ulatusid vaid poolde rinda. Ta proovis nina kaudu hingata, sama lugu, ainult poolikud hingetõmbed. Ta oli pingul nagu viiulikeel. Pulss tagus kõrvus, kõht oli pinges, käed külmad, suu kuiv… Väljast kostis mingi heli, kellegi sammud välistrepil… Lukuauku pisteti võti. Lars keeras ringi, jõllitas ust, tardus oma kohale. Mitte miski tema kehas ei teinud katset reageerida ja jalga lasta. Ta lihtsalt seisis seal liikumatult, tundes hirmu nagu väike laps, võimetu tegutsema. Teda oli tabanud selline meeletu paanika, et ta arvas, et sureb neist tunnetest, mis ta sisemuses möllasid.
Lukk klõpsatas lahti, käepide vajutati alla, uks avanes väljapoole. Lars sulges silmad, uks suleti, ta avas silmad. Tema ees seisis väike võõras kuuekümnendates aastates naine, pani koti maha ja hakkas mantlit lahti nööpima. Lars kõõritas naise poole, naise pilk kohtus tema omaga ja naine võpatas, haaras rinnust ning vallandas mingi idaeuroopakeelse sõnamulina, siis tundus ehmatus üle minevat. Ta naeris ja pudistas rootsi keeles, et ta ei teadnud, et keegi võiks kodus olla.
Ta sirutas käe ja tutvustas end Dorotana. Larsil õnnestus selles segases, tühjaks tõmbunud universumis naise käsi siiski vastu võtta.
„Lars.”
Ta kuulis selja taga naeruturtsatust ja keeras ümber. Anders naeris, käsi näo ees.
„Sa oled ikka üle kõige!”
Dorota vaatas mehi ebaleva naeratusega, äkitselt kahtlema löönud, kes need olla võisid.
Andersi naer hääbus sealsamas. Ta läks naise juurde, haaras tal käsivarrest, võttis maast käekoti ja tiris naise kööki, pani toolile istuma. Ta pöördus ümber, vaatas Larsi poole.
„Ja mis nüüd?”
Dorota oli kohkunud.
„Tule, hakkame minema,” ütles Lars.
Anders vaatas teda põlglikult.
„Hea mõte. Seda me teeme.”
Anders pöördus Dorota poole.
„Kes sina oled?”
Naise pilk uitas meeste vahel.
„Ma käin siin koristamas.”
„Koristad siin?”
Dorota noogutas. Mees viskas käekoti naisele sülle.
„Anna oma rahakott.”
Dorota vaatas Andersi otsa, nagu poleks ta öeldust aru saanud, sobras närviliselt käekotis, enne kui rahakoti leidis. Anders võttis selle enda kätte, tõmbas ID-kaardi välja ja heitis sellele pilgu.
„Kus sa elad?”
„Spångas,” sosistas naine. Ta suu kuivas.
Lars vaatas naist, korraga oli tal naisest väga kahju. Anders pistis Dorota ID-kaardi oma taskusse.
„See jääb meile ja sa pole meid kunagi näinud.”
Dorota vaatas maha.
Anders kummardus naisele lähemale.
„Saad sa aru, mida ma räägin?”
Naine noogutas.
Anders keeras end ähvardavalt Larsi poole ja hakkas minema terrassiukse poole. Lars jäi veel hetkeks seisma, vaatas naist, kes istus, pilk maas.
Anders sammus auto juurde ja Larsil tuli peaaegu joosta, et talle järele jõuda.
Nad istusid vaikides, kui Lars autot villade piirkonnast välja juhtis, ta pidas kinni kiirusepiirangust. Äkitselt haaras Anders Larsil kraest kinni ja virutas talle lahtise käega kõvasti vastu vahtimist. Lars vajutas piduri põhja ja üritas end kaitsta. Anders jätkas hoopide andmist.
„Sa kuradi idioot… Oled sa täiesti aru kaotanud?”
Anders karjus. Ühtäkki ta lõpetas, vajus oma kohale tagasi, märatsushoog oli raugenud.
Lars oli küüru tõmbunud ja põrnitses ettepoole, teadmata, kas peks jätkub. Kõrv tulitas, jalad olid süldiks muutunud.
„Mida sa oleks teinud, kui mind poleks olnud? Kõik ära rääkinud, välja ladunud? Tutvustasid end õige nimega… Kas sa üldse oled aru saanud, millega me tegeleme?”
Lars ei vastanud.
„Kuradi idioot,” pomises Anders endamisi.
Lars ei suutnud otsustada, mida ta tegema peaks. Anders silmitses teda, osutas käega esiaknast välja.
„Sõida nüüd ometi!”
Rusuv vaikus autos kestis kuni linnani, Anders murdis pead, Lars piinles.
„Me ei räägi sellest Gunillale mitte midagi. Kõik läks hästi, mikrofonid said paika pandud. Kui järgmine kord sinna lähed, kontrollid üle, kas kõik töötavad. Kui ei tööta, lähen ise, aga sina pead koristaja koha pealt suu kinni.”
Anders hüppas Idavaksali lähedal maha, jättis koti pealtkuulamisaparatuuriga põrandale, osutas sellele.
„Kontrolli seda otsekohe.” Seejärel lõi ta ukse pauguga kinni ja kadus rahvasumma.
Lars jäi istuma. Kogu keha olid vallanud hirm ja ebamugavustunne. Ta mõtted ei julgenud juhtunu juurde tagasi pöörduda, selle asemel puges temasse tuline viha, ta vihkas Anders Aski rohkem, kui ta elus kedagi vihanud oli.
Võõras mees, kes oli rootsi keelt rääkinud, oli kadunud. Jens istus laeva kõhus ja kuulatas, uuris pilguga ümbrust, püstolkuulipilduja kogu aeg laskevalmis. Heli, mida ta äsja oli kuulnud, tuli kaugemalt, trümmi avatud osast. Muidu oli vaikne. Need, kes kail töötasid, ja vietnamlastest meeskond pidid olema jalga lasknud kohe, kui kõlasid esimesed lasud. Tundus, et sellest on möödas juba terve igavik, kuigi olid kulunud vaid mõned minutid. Kuratlikult pikad, venivad minutid. Jens vihkas minuteid. Minutitega juhtus igasuguseid jamasid.
Kuulmispetted tulid tagasi. Lähenevad sammud, mingid sosinad, tuulepuhang… Higi voolas, adrenaliinitase tõusis, särk kleepus keha külge.
Äkitselt tabas teda jälle tugev tunne, et peab siit jalga laskma,