Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
Küsimus, mille ta äsja endale esitanud oli, sai nüüd vastuse – tuleb võidelda. Nüüd polnud enam tagasiteed. Jens ootas: ei mingit häält peale omaenda kiirete pulsilöökide. Ta oli sunnitud kohta muutma, aga ei jõudnud muud kui püsti tõusta. Relvatärin kõlas kui mootorsaag, kui kuulid tema poole lendama hakkasid. Ta viskus maha. Müra oli kõrvulukustav ja siis saabus jälle hetkeks täielik vaikus. Ta kuulis, kuidas kuskil kaugemal relva laeti. Jens tõusis püsti ja hüppas üle kastide, tormas ettepoole, otsis tulistajat… Seal, eemal, liikus keegi. Ta nägi kastivirna taga kellegi ülemist kehapoolt, nägi, kuidas automaatpüstol, samasugune nagu tal endalgi, suunati tema poole. Jens jõudis ette, laskis terve valangu mehe suunas, kes kastide taha põikas. Jens viskus ettepoole. Mees ilmus korraks jälle nähtavale, Jens oli kümmekond meetrit kaugemal, tulistas, tabas mehe õlga, see keeras ringi ning jõudis ikkagi veel tõsta relva Jensi suunas, kui see seisis keset laevapõrandat, mingi võimaluseta kuskile varjuda.
Kaks relva sihtisid vastastikku. Aeg jäi seisma, nagu oleks keegi peatanud universumi edasiliikumist juhtiva suure sekundiosuti. Jens jõudis märgata mehe tühja pilku, nägi endale suunatud püstolitoru. Sureb ta nüüd? Ta ei suutnud sellega leppida. Ei mingeid pilte lapsepõlvest ega emast, kes jumaliku valguse paistel talle naerataks. Ainult sünge ja tühi tunne kogu selle olukorra mõttetusest. Kas see jälk peletis tapab ta?
Sellised mõtted tiirlesid ta peas nende venivate sekundite jooksul, kui ta põlvili laskus, püstolipära vastu õlga surus ja venelase sihikule võttis.
Jens tulistas, venelane tulistas.
Kuulid pidid õhus kuskil poolel teel üksteisest mööda minema. Ta kuulis nende vinguvat häält, kui need tema vasakut külge tabasid, ja tundis põletavat valu, kui üks kuulidest õlavarde tungis.
Need kolm kuuli, mis ta ise teele oli saatnud, olid siiski täpselt sihitud ja tabasid nii venelase rinda kui ka kaela. Kaela veresoon tuksles, veri purskas, mees kukkus ja lõtvus kukkudes, tema relv pudenes maha ning mees vajus pakk-kasti otsast alla, surnud juba enne põrandale jõudmist.
Jens jäi põrnitsema, kuulis selja taga samme ja pööras ümber, relv laskevalmis. Rootsi keelt kõnelnud mehe püstolitoru oli suunatud Jensi otsaesisele. Jensi Bizon sihtis meest.
„Pane relv ära… Ma ei tee sulle viga,” ütles mees rahulikult.
„Pane ise oma relv ära,” ütles Jens, kellel oli kehas vohava adrenaliini tõttu kõik absoluutselt ükspuha.
Mees kõhkles, aga langetas relva, Jens vastas samaga.
„Oled sa haavatud?” küsis mees, nähes Jensi õlga.
Jens vaatas, katsus haava, see tundus olevat pindmine. Ta raputas pead.
„Lähme! Las vedeleb siin.”
Jens vaatas meest, kellelt ta äsja elu oli võtnud. Ta peas keerlesid mõtted vedamisest, saatusest, tänutundest, ängist, süüst, tüdimusest, aga ei leidnud õiget kohta.
„Tule nüüd,” kutsus rootsi keelt kõnelev mees uuesti. Jens läks talle järele.
Ta märkas, et mehel oli põsel mikrofon ja vasakus kõrvas kuular. Mehe jutt oli lühike ja vaikne, äkki tardus ta paigale.
„Peame ootama,” sosistas ta.
Polnud mingit liikumist, mitte mingeid hääli, ainult ootus. Jens uuris meest, too tundus rahulik, ilmselt niisuguste asjadega harjunud.
„Mu nimi on Aron,” ütles ta.
Jens ei vastanud.
Mees surus sõrme kõrvas oleva kuulari vastu ja tõusis püsti.
„Kõik on korras, võime nüüd üles minna.”
Keset tekki põlvitas Mihhail, käed kuklal, tema taga seisis Leszek ja hoidis teda HK G36 sihikul.
Aron viipas Jensile, et ta järele tuleks. Nad möödusid Mihhailist ja läksid trepist üles sillale, tüürimehe kajutisse, kus nad nägid mahalastud tüürimeest vereloigus lamamas. Kapten oli end laua alla peitnud, näost kaame ja šokis, käes oli tal suur mutrivõti. Ta tõusis püsti, heitis pilgu surnud tüürimehele ja seejärel aknast välja. Ta nägi tekil põlvitavat Mihhaili ja ta silmist paistis viha. Ta kiirustas trepist alla tekile, müksates möödudes Aronit ja Jensi. Mihhail ei jõudnud kapteni eest ära põigata, too lõi talle mutrivõtmega pähe, nii et ta pikali vajus. Kapten silmitses tursket venelast, kes ennast kaitsta üritas, ja virutas talle korduvalt vastu jalgu ja käsi, samal ajal teda omas keeles sõimates. Jens ja Aron jälgisid peksmist kaptenisillalt.
„Mida sa teed siin laevas? küsis Aron.
Allpool tõmbas Mihhail end kerra.
„Ma kauplesin end sellele, et Paraguaist koju saada.”
„Mida sa seal tegid?”
„Kõike, mis ette tuli.”
„Millega sa leiba teenid?”
Jens keeras silmad peksmiselt ära.
„Logistikaga,” vastas ta.
„Vead midagi selle laevaga?”
„Mis mõttes?”
„Ses mõttes, et ma tahan teada.”
Kapten töötas agarasti mutrivõtmega.
„Ma arvan, et aitab ka,” ütles Jens ja osutas pöidlaga peksmise poole.
Paistis, et Aron kohe ei taibanud, aga vilistas siis korra, andes Leszekile märku, et too käsiks kaptenil vägivald lõpetada. Kapten sülitas verise Mihhaili peale, kes paistis tekil surnud olevat, ja suundus tagasi silla poole.
Sel lühikesel hetkel tundus, et kõik lõtvusid. Leszeki tähelepanu hajus, Aron oli just Jensile äsja esitatud küsimust kordamas. Mihhail kasutas juhust ja tõusis suure jõupingutusega jalule. Kõik toimus välkkiirelt, oma murtud luudega ületas ta lühikese vahemaa üle teki reelinguni, võttis hoogu ja lennutas end sellest üle. Otsekohe järgnes sellele valang Leszeki automaatpüstolist. Mihhail kadus. Jens kuulis, kuidas ta allpool vette kukkus.
Aronil ja Leszekil hakkas kiire. Nad tormasid reelingu juurde, üks ühele, teine teisele poole, otsisid pilguga all vees, rääkisid omavahel. Aeg-ajalt tulistasid nad veepinda lõhestavaid valanguid. Otsimine võis kesta oma kümme minutit, siis jõudsid nad arusaamisele, et jätkamine oli mõttetu. Mees pidi olema uppunud, kas peksmisel saadud vigastustest või oli teda tabanud mõni nende kuulidest.
Diiselmootorid tümpsusid kannatamatult teki all. Laev seisis endiselt kai ääres, kõik tahtsid teele asuda. Tulevahetuse tõttu olid inimesed sealt põgenenud ja tõenäoliselt oli politsei juba teel. Rotterdam oli maailma suurimaid sadamaid. Kui nad vaid sealt minema pääseksid, saaksid nad end teiste laevade sekka ära peita.
Ühisel jõul vinnasid nad üles suured köied, mis laeva kinnituspoide küljes olid hoidnud, ja kiirustasid siis pardale tagasi. Landgang kukkus merre, kui alus laadimiskai äärest lahkus.
Lars sõitis koju ja leidis köögikapist kaks pudelit punaveini. Ühe tühjendas ta kohe, avas siis teise ja pressis sisse veel kaks klaasi. Ta jäi purju, nägu hõõgus. Ta vaatas välja sisehoovi, tal oli kahju nii iseendast kui ka sellest koristajast, ta katsus ära arvata, mida naine nüüd teha võis. Alkohol lükkas temas sisse teise käigu ja kaitses teda enesesüüdistuste eest.
Päikeselõõsk akendes muutis korteri väljakannatamatult kuumaks.
Ta tõmbas kampsuni seljast, jõi veel veini. Läks elutuppa, heitis kampsuni põrandale ja valas klaasi vana konjakit, mis seisis raamaturiiulil, see maitses jälgilt. Ta sundis end tasapisi mitu suurt sõõmu neelama, võitles okserefleksiga. Siis tõmbus ta sohval looteasendisse ja põrnitses tühjusesse.
Veerand tundi hiljem toimus Lars Vinges muutus. Ta meeleolu kibestus, näole ilmus vildak irve, kui ta meenutas kõiki neid idioote, kes teda aastate jooksul ümbritsenud olid. Tema ema ja isa, tema lapsepõlvesõbrad, kõik tema töökaaslased, kõik, keda ta kohanud oli… Anders Ask. Ta kirus neid kõiki, neid nõdrameelseid ja lapsikuid, sest tema ise polnud selline. Umbes niimoodi liikus informatsioon tema