Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
toimunud dialoogi. Paberid liuglesid läbi faksi ja siis alla paberipurustajasse. Ta ei tahtnud Sara kõrvale magama minna. Konjak oli otsas, veinid joodud. Lars läks šerri kallale, mis raamaturiiulil seisis. Ta ei teadnud, kust see sinna oli tulnud. See oli seal alati seisnud. Ta jõi otse pudelist, oodates, et arvuti tööle hakkaks. Šerri, kuradi jõle lake… Lahja ja vastik ühekorraga, on alles jälkus. Ta sundis end seda jooma. Viletsus tema ümber andis veidi järele ja aju soojenes talutava temperatuurini. Arvutiekraan vilkus ja nähtavale ilmus töölaud. Ta vajutas ühele kaustale, tegi seal oleva slaidirea aktiivseks ja plõksutas selle käima. Siis avas ta klassikalise muusika kausta ja hakkas Puccini muusika saatel Sophie fotosid vaatama. Tal oli naisest mitusada pilti, mis viiesekundiliste intervallidega ekraanisuuruselt tema silme eest mööda libisesid.
Lars istus lösakil oma töötoolil, vaatas, kuidas Sophie rattaga tööle sõitis, kuidas ta võtme oma koduukse lukuauku pistis, kuidas tema udune kuju paistis köögiaknast, kuidas ta postkasti juures lehe järel käis, kuidas ta seina ääres kasvavate rooside juurte juurest kibuvitsakasvusid ära lõikas. Lars nägi, kus naine oli, mida ta tundis, mida mõtles, iga uut nüanssi naise näos. See oli nagu film, film Sophie Brinkmanni siseelust. Ta puhkes naerma selle ime üle, et tema, kes harva niisuguseid mõtteid mõtles, kohtas juhuslikult naist, kellest tal oli kõik teada. Või kas see oligi juhus? Ei, see ei võinud juhus olla, võib-olla oli hoopis saatus julgenud end talle ilmutada?
Lars printis välja oma lemmikpildid Sophiest, pani need ühte mappi, joonistas mapi esiküljele lille ja peitis selle sahtlisse.
Sophie ei mõelnud millegi erilise peale, kui ta, pilk maas, mööda koridori astus. Ta tõstis pilgu, kui enda ees samme kuulis.
Üks viiekümnendais aastais naine püüdis tema tähelepanu köita. Sophie tundis naise ära, oli teda varem näinud. Ta oli siin osakonnas kellegi külastaja, Sophie ei teadnud, kelle.
„Sophie?”
Sophie üllatus, et naine tema nime teadis, sest vaatamata rinnal olevale nimesildile juhtus seda harva.
„Minu nimi on Gunilla Strandberg ja ma tahaksin sinuga paar sõna vahetada.”
Sophie noogutas, naeratas oma haiglaõe naeratust.
„Loomulikult.”
Gunilla vaatas ümber ja Sophie mõistis, et naine ei tahtnud rääkida koridoris.
„Tulge.”
Sophie viis Gunilla ühte palatisse, sulges enda järel ukse.
Gunilla avas käekoti, võttis välja nahast rahatasku, tuhnis ühes sisemises vahes ja leidis üksikute rahatähtede ja vanade kviitungite vahelt selle, mida otsis. Ta näitas Sophiele oma töötõendit.
„Ma olen politseinik.”
„Ah nii?”
Sophie asetas käed vaheliti rinnale.
„Ma tahan ainult rääkida,” ütles Gunilla rahulikult.
Sophie tundis, et tõmbub kaitseasendisse.
„Sa vist tundsid mu ära?” küsis Gunilla.
„Jaa, ma olen sind siin näinud. Sa oled kellegi patsiendi külaline.”
Gunilla raputas pead.
„Ehk istume?”
Sophie lükkas Gunilla poole tooli, naine istus. Sophie ise istus ühele haigevoodile. Gunilla vaikis, paistis sõnu otsivat. Sophie ootas. Mõne hetke pärast tõstis ta pilgu Sophiele.
„Ma juhin üht juurdlust.”
Sophie ootas. Paistis, et Gunilla Strandberg polnud ikka veel õigeid sõnu leidnud.
„Te olete Hector Guzmaniga sõbrad?” küsis ta rahulikult.
„Hectoriga? Seda küll öelda ei saa.”
„Aga te ju suhtlete?”
See oli rohkem väide kui küsimus. Sophie vaatas teisele otsa.
„Mida sa silmas pead?”
„Ei midagi erilist, ma lihtsalt esitan mõned küsimused.”
„Miks siis?”
„Kui lähedased te olete?”
Sophie vangutas pead.
„Ta oli patsient, me ajasime juttu. Mida sa õieti tahad?”
Gunilla tõmbas hinge, muiates kergelt oma saamatuse üle.
„Vabandust, kui olin liiga pealetükkiv, ma ei õpi ka iial.”
Ta kogus ennast ja vaatas Sophiele silma.
„Mul… on sinu abi vaja.”
7
Mihhail oli vette plartsatanud. Hädavaevu oli ta tema pihta sihitud laskudest pääsenud. Mustavasse merre kukkumise ajal oli ta kuulnud kuulide vilinat ja visinat, kui need vette langesid. Mõne aja pärast pööras ta vee all ringi ja ujus tagasi laeva juurde, hapnikupuudus sundis teda pinnale tõusma. Kiilukujuline laevakere oli see, mis ta elu päästis. Mehed seal üleval ei näinud laeva alla ja sisse. Mihhail liikus pidevalt piki laevakeret. Kui mootorid tööle hakkasid, kasutas ta juhust ja ujus kivist kai suunas, võttis sihiks selle kaugema otsa. Kai oli kõrge. Kui seal ei juhtu olema redelit või muud niisugust, mille abil üles saada, siis ta upub. Keha valutas, ta ei jaksa enam kuigi kaua. Pärast ränkrasket ujumist jõudis ta ümber kai ja leidis vana roostetanud keti, hoidis sellest kinni, kuni laev oli läinud. Siis vinnas ta end mõninga pingutuse ja suure valuga üles muulile, istus läbimärjana oma rendiautosse, avas kindalaeka, võttis välja GPS-i ning telefoni ja helistas Roland Gentzile. Ta jutustas, et neid oli vastu võetud tulistamisega, et tema mõlemad kaaslased olid surnud ja et laeval oli olnud kolm kutti, kellest kahte ta tundis, need olid Aron ja Leszek, kolmandat mitte, aga kõige järgi otsustades oli see rootslane.
Roland tänas info eest, ütles, et võtab mõne tunni pärast ühendust. Kõne katkes.
Vietnamlasest kapten oli Mihhaili kõvasti töödelnud. Murtud nina ja ribid, aga sellega võis edasi elada. Ta ei süüdistanud kaptenit, oli ta ju ikkagi otse kapteni silma all tema tüürimehe maha lasknud. Ta oli ju sunnitud teiste hoiatuseks kedagi karistama, sest samal hetkel, kui väljast olid kostnud lasud, teadis ta, et kapten oli Hankega tehtud lepingut rikkunud. Tüürimees oli karistuseks, selles polnud ta sekunditki kahelnud.
Mihhail pidas harva kellegi peale viha, kes teda peksid või tulistasid, nad olid temaga võrdsed. Ta oli olnud suurtes sõdades nii afgaanide kui ka tšetšeenide vastu, ta oli maas lamades varitsenud ja ägeda tulistamise märklauaks olnud, kuni selle piirini, mida inimese psüühika üldse taluda suudab. Ta oli näinud, kuidas ta sõpru maha lasti, kuidas nad tükkideks lendasid, ära põlesid. Tema omalt poolt oli vaenlasega teinud samamoodi, aga mitte kunagi ei toimunud see viha või kättemaksu pärast. Võib-olla seetõttu oligi ta ellu jäänud.
Sellise suhtumise ja inimestega ümberkäimise viisi oli ta kaasa võtnud ka
Ralph Hanke juures tööle hakates. Sama käitumisviis, laskis ta siis Ralphi käsul kellegi maha, andis kellelegi peksa või sõitis Stockholmis otsa Adalberto Guzmani pojale.
Ta ei murdnud kunagi pead selle üle, kas ta käitus valesti või õigesti; sõdurina veedetud sõja-aastad veristes ja mõttetutes sõdades olid talle õpetanud, et midagi sellist, nagu õige ja vale, selles maailmas ei kehti. Ainsad, mis jäävad, on tagajärjed, ja selle teadmisega veeretas ta oma elu jõudumööda edasi.
Mihhail peatas auto ostukeskuse ees. Inimesed jõllitasid suurt verist meest, kes mööda keskust vaarus. Ta ostis, mida vaja oli: sidet, plaastreid, vatti, põletikuvastast rohtu ja kõige kangemaid valuvaigisteid, mida leidis. Pood lõhnas hästi, see oli midagi parfümeeriakaupluse ja apteegi vahepealset. Ta maksis kaupade eest, kenad valgetes riietes naised kassas vältisid tema pilku.
Ta sõitis ühte maanteeäärsesse kõrtsi, läks WC-sse ja tohterdas ennast nii hästi, kui sai, neelas neli valuvaigistit kuivalt alla.
Restoranis sättis ta end seina äärde istuma