Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
täitusid pisaratega. Vanaduspisarad, milles polnud kurbust ega leina.
Öösel lamas Jens mitu tundi ärkvel ja lihtsalt vahtis lakke. Voodi oli sügav nagu vann. Ta püüdis meenutada öid, mil ta lapsena samas voodis oli maganud. Mälestused tulid nagu tunded, head tunded. Esimest korda üle pika aja magas ta selili.
Unenägu viis ta sügavale kuristikku. Ta oli üksi, välja pääseda oli võimatu. Pimedus kattis kõike nagu tekk. Ta üritas hüüda, aga häält ei tulnud. Hapnikupuudus peas tõi ta jälle ärkvele. Ta lõi silmad lahti.
Voodiserval istus Mihhail ja vaatas talle otsa, üks käsi tema kõril ja teises käes püstol, mille toru toetus tema lõuale. Mihhaili pilk oli tühi, aga uuriv, justkui püüaks ta Jensi silmist midagi välja lugeda. Mihhaili ülespekstud lõust oli tuppa paistvas kuuvalguses veel hullem, ta oli kahvatu, haige inimese välimusega.
Sügav hääl ütles:
„Autovõtmed.”
Jens üritas mõelda.
„Püksitaskus.”
Mihhail pööras ringi ja heitis pilgu toolil olevatele pükstele. Ta keeras end taas Jensi poole ja virutas talle püstolipäraga vastu pead. Kostis ebaloomulik, metalne kaja ja Jens vajus teadvusetult tühjusse.
Muruniiduk rühkis läbi rohu. Töö oli raske ja Sophie higistas palavuse käes. Väike abimootor, mis pidi masina paremat esiratast vedama, oli rikkis, ta oli uue tellinud, aga see polnud veel tulnud. Võib-olla oligi hea, sest ta ei teadnud niikuinii, kuidas seda külge panna.
Pärast Gunillaga kohtumist oli ta pidevalt endamisi aru pidanud. Ta oli kõndinud, jalgrattaga sõitnud, sörkinud, oli igati üritanud end maha rahustada. Õhtuti üksi olles oli ta kirjutanud, oli püüdnud endas selgusele jõuda – kaalunud, mõelnud, hinnanud.
Viha oli jälitanud teda alates hetkest, mil Gunilla talle küsimuse oli esitanud. Või tegelikult ei vihastanud teda mitte küsimus, vaid vastus, mille eest ta ei saanud end kaitsta, ta oli vihane, kuna oli algusest peale teadnud, mida ta vastama peab. Ta peab nõus olema, teist väljapääsu pole. Ta on haiglaõde, politsei oli temaga ühendust võtnud, abi palunud…
Niitmisest jäid sirged triibud, teha oli jäänud ainult üks detsimeetrilaiune riba, mis viis aia ühest lühemast otsast teise, muruniiduk liikus otse piki seda triipu ja näris rohuliblede otsi.
Kui ta tööga lõpule sai, laskis ta käepidemest lahti ja tühikäigul suri väike mootor automaatselt välja. Peatunud niiduk tiksus vaikselt sooja käes, Sophie käed punetasid vibratsioonist ja palavusest, kuskil sügaval kõrvapõhjas piiksus miski kõrgsagedusel. Ta vaatas oma kätetööd, muruplats oli ühtlane.
Sophie võttis külmkapist kannu jääveega ja jõi kulinal, mobiil surises vaikselt köögilaual ja ekraan läks heledaks. Ta lõpetas joomise, hingas sügavalt, katsus normaalset pulssi tagasi saada.
Tundmatu numberseisis helistaja kohal. Sophie avas sõnumi.
Aitäh sõnumi eest. On olnud tegemist. Saame kokku? Trv. H.
Sophie oli saatnud eelmisel päeval Hectori mobiilile sõnumi, ta ei teadnud, mida kirjutada, ja oli lõpuks vaid lühidalt tänanud: Aitäh, oli tore pidu.
Nüüd ei suutnud ta otsustada, kas vastata või mitte, sõrm liikus mobiilinuppudel edasi-tagasi. Väljas tuututav kannatamatu autosignaal katkestas ta mõtted. Ta vaatas välja. Albert istus juba eesistmel, Sophie heitis pilgu seinakellale ja taipas, et oli kaotanud ajataju. Ta pistis mobiili tasku. Poeg tuututas jälle, Sophie hüüdis ärritunult, et oodaku ometi. Ta pidi nüüd minema nii, nagu ta oli, pesemata, higisena, teksade, kummikute ja kulunud kampsuniga. Jooksu pealt vedas ta juuksed üles sabasse ja haaras käekoti.
Albert istus autos tema kõrval, seljas roheline tennisedžemper, jalas valged lühikesed püksid, valged tennised, tennisereket kotiga põlvedel. Auto konditsioneer ei töötanud. Sophiel oli aken lahti. Auto kiiruse kasvades hakkas õhk jahutama. Nad ei rääkinud, Albert oli alati enne mängu napisõnaline, keskendunud ja närvis.
Sophie sõitis otse üle Djursholmi platsi ringristmiku, lossi kõrvalt teed pidi üles ja veetorni juurest väikesest künkast alla. Ta pani auto punase näotu tennishalli ette parkimisplatsile.
„Sul pole vaja kaasa tulla.”
Albert tegi ukse lahti, ütles seda viimast rohkem viisakusest kui vastumeelsusest. Sophie ei vastanud, tõmbas võtme süütelukust ja väljus autost. Nad läksid koos, Albert paar sammu eespool.
Halli siseväljakutel olid mängud parajasti käimas. Albert märkas sõpru, istus nende juurde ja hakkas lobisema ja naerma. Sophiele meeldisid poja sõbrad, nad naersid alati, kui kokku said. Ta leidis vaba koha, läks ja istus ning vaatas käsilolevat mängu. Pall lendas mängivate tüdrukute vahel edasi-tagasi, Sophie leidis, et nad on osavad. Mäng käis ühtlases tempos, Sophie mõtted hajusid. Ta võttis mobiili, luges veel kord Hectori sõnumit, kõhkles, hoidis sõrme vastusenupu kohal. Valjuhääldist hõigati välja Alberti ja ühe teise poisi nimi. Ta toppis mobiili kotti tagasi ja märkas, et ta naeratab, kui Albert väljakule astus. Poeg astus enesekindlalt, paistis olevat rahulik, kui ta kohtunikku tervitas. Ta keskendus, lõi palli õhku ja servis mängu esimese palli.
Albert võitis ühe oma mängudest ja pääses poolfinaali, mis peeti üleval Lossiväljakutel. Rahvas tõusis püsti ja läks tennishallist välja. Sophie ühines parkimisplatsile suunduva inimvooluga, nägi, et Albert teda rahvahulgast otsis. Poeg andis märku, et läheb sõpradega ees minema.
Parkimisplatsil oli Sophie sunnitud rääkima ühe emaga, kes lobises mingist korjandusest Alberti klassi õpetajale, põikas kõrvale ühest teisest emast, kes oli tuntud selle poolest, et väitis, et kõik teised lapsed elavad oma elu valesti, tema tütar aga mitte. Vältis üht punaveiniklubi, mis koosnes üsna kulunud välimusega kunagistest kaunitaridest. Peened sääred, punnkõhud, kallis meik, ja see enesekindel pealiskaudne suhtlemine esmakohtumisel, aga mõne minuti pärast libiseks jutt teiste inimeste puudustele ja vigadele.
Sophie istus rooli taha, tundis, et tal pole midagi ühist ühegagi neist, kellega ta äsja oli kohtunud. Ta küsis endalt, miks ta elas nende imelike inimeste keskel, kes teda jätkuvalt hämmastasid.
Ta juhtis auto üles lossi juurde. Teadmata, miks, võttis ta välja mobiili, avas Hectori sõnumi ja vastas: Millal iganes.
Jüütimaalt oli Mihhail võtnud kursi lõunasse ja ületanud valveta Saksamaa piiri.
Kümme tundi hiljem Münchenisse saabudes parkis ta auto ühte Hankele kuuluva elaniketa maja garaaži.
Maja asus unisel keskklassitänaval, kus kõik majad paistsid ühesugused, tellistest ja toekate ustega. Ta oletas, et auto pagasiruumis peaks tal olema umbkaudu nelikümmend kilo kokaiini. Vaatamata vahejuhtumile laevas oli ta asjade arenguga rahul, ta teadis, et ka Ralph jääb rahule. Nemad olid võitjaks jäänud ja seda just tänu Mihhaili viimasel hetkel päästetud kokaiiniosale, täpselt seda oli Ralph tahtnud.
Ta tagurdas auto garaaži, vedas garaažiukse alla.
Kaks puukasti seisid üksteise otsas. Ta tõmbas ühe välja, leidis oma saatja, rebis selle kasti küljest lahti ja pistis taskusse. Tõmbas välja teise kasti ja kangutas selle meisliga lahti, lükkas puust kaane kõrvale ja nägi saepuruhunnikut. Mihhail pühkis puru ära, pistis käe kasti ja pihku sattus automaatkarabiin. Ta võttis selle kätte, tundis relva ära, Steyr AUG. Kontrollis seda kiirelt. Üsna heas korras. Mihhail leidis veel üheksa samasugust relva, hiljuti korralikult õlitatud. Ta kangutas lahti teise kasti, saepuru sees lebasid kaheksa uhiuut Heckler&Koch MP7 ning kaks Heckler&Koch MP 5.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив