Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
olid nad alles merel.
Mihhail võttis toa teeäärses motellis, kus koledavärvilised pestud linad haisesid vängelt loputusvahendi järele. Ta võttis kõik riided seljast, uuris end peeglist, vaatas siniseks tõmbunud peksukohti ülakehal, kergitas õlgu, venitas kaela õigesse asendisse. Tema kehalt võis paljugi välja lugeda: rohkesti arme, neli kuuliauku ja killuhaavade jäljed. Armid olid üle kogu keha, mõned otsese vägivalla tagajärg, teised mingi õnnetuse tulemus, aga iga vigastus kutsus esile valusaid mälestusi. Mõnest mälestusest oleks ta meeleldi pääseda tahtnud, aga nii need asjad ei käi, ta oli sunnitud neid alati endaga kaasas kandma. Iga kord, kui ta oma keha vaatas, oli talle jälle selge, mis sorti inimene ta õigupoolest on.
Mobiil helises. Mihhail sammus mööda põrandakatet ja haaras öökapilt telefoni. Teisel pool oli Roland, kes küsis, millised on nende väljavaated.
„Meil on saatja, sellega saame jälgida, ja see on kõik.”
„Ralph on vihane.”
„Selline on ta ju alati?”
„Sa pead tagasi tegema, vähemalt oma surnud kamraadide eest kätte maksma.”
Mihhail mõistis, et Roland üritas mängida tema tunnetel, aga temal sellised tunded puudusid. Mihhail oli kama kaks, et kutid surnud olid, need olid vaid kaks inimvaret, surm oli neile vabanemine.
„Ma vaatan, mida ma teha saan, saadad sa kellegi?”
„Sa saad ise ka kenasti hakkama.”
Mihhail uuris ennast suurest peeglist, venitas kaela paremale, krõksuv hääl nihutas õlavöös mingi asja paika.
„Hea küll, aga räägi täpsemalt.”
Mihhail kuulis, kuidas Ralph hiirt klõpsutas, ilmselt surfas ta internetis.
„Ralph on tige nagu herilane, tee, kurat võtaks, midagi, ükskõik mida, ta ei saa enne magamagi jääda, kuni nad aru saavad, et nemad on kaotajad. Sa ju tead, missugune ta on.”
Sellepeale Mihhail ei vastanud, pani toru ära.
Ta käis duši all, helistas eskordifirmasse. Tellis endale ühe suuremat kasvu naise, mitte liiga noore, mitte liiga saleda, ja kes räägiks suhteliselt head vene keelt. Naine tuli, ta oli pärit Albaaniast: miniseelik, valged põlvini saapad, roosa topp, laiad puusad – täpselt tema maitse. Tutvustas end Mona Lisana, Mihhailile see nimi ei meeldinud, küsis, kas ta tohib mõnda teist nime kasutada, võib-olla Lucy?
Mihhail ja Lucy lebasid voodis, jagasid omavahel pudelit džinni ning vaatasid Hollandi jutusaadet. Mihhailile hakkas Lucy meeldima, kui nad mõlemad naersid selle üle, et kumbki ei saanud mõhkugi aru, millest telekas jutt käis.
„Saad sa ööseks jääda?”
Lucy sirutas käe kullakarva käekotis oleva mobiili järele, helistas kuskile, luges kellelegi teises otsas kõva häälega ette Mihhaili Dinersi krediitkaardi numbri.
Öösel magas Mihhail, käsi Lucy rinnal, nagu laps, kes emast kinni hoiab. Kell neli hommikul helises äratuskell. Ta tõusis istukile, hõõrus väsinud silmi. Valu oli ikka alles, see püsib veel mõnda aega. Ta keeras ringi, Lucy norskas vaikselt, suu lahti.
Mihhail lülitas GPS-i vastuvõtja sisse, tõusis püsti ja läks vannituppa. Seal loputas ta külma veega nägu, pesi ennast nii hästi, kui see väikese kraanikausi kohal võimalik oli. Kui ta jälle magamistuppa tagasi tuli, oli saatja aktiveerunud. Ta vaatas kaarti. Kastid olid Lääne-Jüütimaal.
Mihhail pani end riidesse ja jättis Lucyle öökapile rikkaliku jootraha.
Ta sulges ettevaatlikult ukse enda järel, istus rendiautosse, keeras maanteele ja kadus varajasse hommikuuttu.
Väike õlgkatuse ja puitsõrestikuga maja asus üksikus kohas, sadakond meetrit vanast külateest eemal, ümberringi oli palju puid. Jens sõitis puiestee keskel oleval auklikul kruusateel, mõlemal pool olid nisupõllud. Päike paistis kuldselt, sellisena mäletas Jens oma lapsepõlvesuvesid: kullakarva, oranž ja samas ka säravalt roheline.
Laevalt oli ta lahkunud eelmisel ööl. Lõuna-Jüütimaale sõitsid nad kalapaadiga, millega Thierry tulnud oli. Kuskil üksildases lahes olid nad maale tulnud ja ööpimeduse varjus kauba maha laadinud. Seal olid neid oodanud kolm autot, üks neist oli mõeldud Jensile ja ta oli sealt kiiresti minema sõitnud.
Ta parkis auto maja ette ja jäi sellesse istuma. Hommik oli ilus, linnud laulsid, temperatuur tõusis ja kaste hakkas aurama. Roniroosidega raamitud majauks avanes ja vana, valgete juustega memmeke, põll ees, naeratas rõõmsalt Jensile. Jens naeratas sellele peaaegu naeruväärselt pitoresksele pildile vastu, avas autoukse ja astus välja.
Nad kallistasid teineteist, vanake hoidis Jensil kõvasti ümbert kinni.
„Missugune üllatus, tulid lihtsalt siia… küll on tore.”
Vanaema Vibeke keetis teed, pakkus seda katkiste äärtega vanadest sinivalgetest tassidest nagu ikka. Jens vaatas teda. Vanaema oli vana, iidvana, aga tema puhul ei paistnud vanadus selline, mis muidu vanemad inimesed väsinuks ja morniks teeb. Jens soovis, et vanaema lahkuks maisest elust samas meeleolus, mis tal alati oli olnud, ja et ta võiks surra sellessamas majas.
Jens vaatas köögis ringi, võttis riiulilt ühe foto, millel oli rippuvate vuntsidega vanaisa Esben, laiaääreline kaabu peas ja jahipüss nahkrihmaga üle õla.
„Ma võisin seda pilti lõputult vaadata. Tundus, nagu oleks ta seisnud kuskil keset savanniavarusi. Teel elevandijahile või salakütte jahtima. Aga tegelikult oli ta siinsamas maja taga äsja lõigatud nisupõllul jäneseid küttimas.”
Vibeke noogutas.
„Ta oli suur mees.”
Jens vaatas fotot lähemalt.
„Aga meie vanaisaga küll teineteisest suurt vaimustust ei tundnud.”
Jens pani foto enda ette lauale ja istus.
„Ma ei tea, vanaisa ütles, et sa ei oska piiri pidada. Sina jälle omalt poolt ütlesid, et ta on hull, ja ärgu segagu end sinu asjadesse. Te läksite alati kergesti riidu, ühel või teisel põhjusel.”
Jens muigas selle mälestuse peale, aga tema suhtumine oma vanaisasse oli tõsine. Ta ei olnud kunagi aru saanud, miks nad alati teineteisega sõdisid.
Vanaema tuli teekannuga, valas tassid täis.
„Igal suvel, kui sa siia tulid, saite algul hästi läbi. Sa käisid koos Esbeniga jahil, jõe ääres kalal, te justkui kontrollisite oma vahekorda. Mõne päeva pärast te enam koos ei käinud, sina leidsid endale alati mingi muu tegevuse, Esben hoidis omaette.”
Vanaema istus.
„Ühel aastal, ma arvan, et sa olid siis neliteist, läksid sa külapoodi. Seal oli mingi poistekamp mopeedidega, mõni aasta sinust vanemad. Nad hakkasid sinuga tüli norima. Sina tulid koju sinise silmaga ja Esben süüdistas sind milleski, milles sina süüdi polnud, ta oli otsustanud, et probleem oli sinus. Ma seletasin talle, aga ta ei võtnud mind kuulda.”
Jens mäletas seda. Vibeke võttis tassist lonksu.
„Mõni päev enne seda, kui sa pidid koju sõitma, läksid sa üksi külla, otsisid poisid üles ja lõid kõigil neljal nina puruks. Tagasi tulles särasid sa üle näo, aga ei öelnud midagi. Ma sain alles pärast sinu ärasõitu sellest teada, üks ema tuli siia ja nõudis hüvitust.”
Vibeke naeratas.
„Esben muretses alati sinu pärast, ütles, et sa ei anna kunagi alla, isegi mitte siis, kui tead, et mäng on läbi.”
„Ega ei andnud küll.”
„Aga praegu?”
Jens mõtles välkkiirelt.
„Ega ma vist nüüd ka ei anna.”
Jens ja Vibeke sõid õhtust väljas lehtlas vana puust laua taga. Nad istusid ja vestlesid hilisõhtuni, Jens ei tahtnud magama minna, tahtis seda hetke peatada.
„Aitäh,