Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
talle ükskõikse pilgu.
„Oled sa haige?”
Lars ei vastanud. Sara läks kööki ja tuli kohe tagasi.
„Oled veini joonud?”
Hääl oli süüdistav. Lars lamas edasi, käed ümber palja ülakeha.
„Oled sa purjus?”
Mees ei vastanud.
„Mis on, Lars?”
Lars tõusis püsti, võttis põrandale visatud kampsuni üles ja tõmbas selga.
„Pole sinu asi,” ütles ta, läks esikusse, pani kingad jalga ja lahkus korterist.
Lähimas baaris tellis ta viina toonikuga ja sattus ühe joodikust pensionäriga arutama selle üle, kuidas Rootsi riik ei saa hakkama inimeste vangi panemisega. Lars võttis tuld ja andus segasele arutlusele, kas on mõttekam inimesi ravida või karistada. Üsna pea kaotas ta mõttelõnga. Tavaliselt nii iseenesestmõistetavad argumendid ei tulnud talle nüüd pähe. Pensionärjoodik ja baarimees puhkesid Larsi küündimatuse üle naerma.
Baar pandi kinni, Lars eksles öises linnas, pissis tuikudes parkimisautomaadi peale. Itsitas mõttetult, tegi koledaid grimasse ning näitas mööduvatele inimestele ja autodele keskmist sõrme. Siis läks kõik mustaks.
Ta ärkas kella poole viie paiku hommikul Wollmar Yxkullsgatanil ühe välisukse ees, kui lehetooja temast üle astus. Aeglaselt komberdas ta kodu poole, käed püksitaskus, ühtaegu nii purjus kui ka pohmellis. Kodus nägi ta esikupeeglis oma kriimustatud otsaesist ja täiesti tühja pilku. Ta vajus nagu puunott Sara kõrvale, mispeale too voodist tõusis ja oma teki kaenlasse haaras, sisistades midagi viinahaisu kohta.
Kolm tundi hiljem ärkas Lars, kui hommikupäike talle näkku paistis. Sara oli läinud, naise voodipool oli üles tegemata nagu ikka, Lars vihkas seda. Ta tõmbas teki üle pea, katsus uuesti magama jääda, aga sipelgad olid sügavale ta hingepõhja pugenud.
Ta jõi värisevate kätega hommikukohvi, üritas end koguda, meenutada, kes ta õieti oli. Midagi ei meenunud, kõik oli tühi, kõik oli kadunud.
„Sa pead mulle ikkagi appi tulema.”
Sophie hüüdis seda ülemise korruse suunas, kuivatades käsi köögirätikusse.
„Küll ma tulen!” hüüdis poiss pahaselt.
Sophie uuris köögirätikut, leidis, et see on tagasiriputamiseks liiga kulunud, ja viskas selle prügikasti.
Albert tuli trepist alla, kui Sophie kuuma auravat kartulivormi fooliumiga kattis. Ema osutas laual lebavale kinkekarbile, mille kõrval olid pakkimispaber, teip ja kollane pael. Albert istus ja hakkas paberit lõikama.
Sophie tõstis kuumakindla küpsetusvormi ahjust köögi tööpinnale. Ta kiirustas, sest kuumus tungis läbi pajalapi, viimaks kukkus vorm sentimeetri kõrguselt lauale.
Albert mõõtis paberit karbiga.
„Kellele see kink on?”
„Tomile.”
„Miks talle?”
„Tal on sünnipäev.”
Albert hakkas karpi korralikult paberisse pakkima, aga teipimine läks halvasti. See ärritas ema, ta asus ise pakkima, tegi asja korda… ja kahetses siis.
Need mõned kilomeetrid tema lapsepõlvekoduni sõitsid nad autoga. Puude tihe roheline lehestik jättis lopsaka mulje. Maja seisis täielikult tammede, kaskede ja õunapuude varjus. Õhtupäike pani kõik kuldselt särama, see meeldis Sophiele.
Maja poolt künkalt tuli Rat jooksuga. Rat oli väike valge koer, keegi ei teadnud, mis tõugu ta oli, ta oli lihtsalt väike ja valge, haukus kõige peale, mis liikus, ja vahel hammustas kedagi.
„Aja ta alla,” ütles Albert vaikselt.
Neile kummalegi ei meeldinud see koer.
„Kas sa oleksid kurb, kui Rat sureks?” küsis poeg.
Sophie ainult naeratas vastuseks.
„Oleksid kurb?” küsis poiss uuesti.
Sophie raputas pead, Albert naeratas talle, nad olid ühel arvamusel.
Tom segas elutoas jooke – Sinatra laulis, Jobim saatis teda.
„Tere, Tom.”
Suu oliive täis, viipas mees Sophiele, et ta ootaks, aga naine ei oodanud. Yvonne võttis nad vastu. Ta suudles Albertit otsaette, surus Sophie käsivart ja kadus kuskile. Tal olid jalas, nagu enamasti, uued valged tossud. Yvonne liikus nii, nagu peaks ta end ka seitsmekümneselt äärmiselt ahvatlevaks naiseks.
Televiisori ees vaibal istus Jane sõber Jesus Argentiinast ja vaatas midagi, mille hääl oli maha keeratud.
„Tere, Jesus.”
Sophie hääldas Hessuss. Mees ütles sõbralikult Sophie ja vaatas rätsepaistes televiisorit edasi.
Jesus oli teistsugune. Mille poolest, seda ei osanud Sophie öelda, aga iga kord, kui ta oli meest endamisi kritiseerinud, proovinud tema üpriski kummalist olemust paika panna, oli see valeks osutunud. Jane oli Jesusega õnnelik sellisel moel, millest Sophie aru ei saanud, aga mida ta kadestas. Nad jätsid teineteise rahule ja kohtudes naeratasid teineteisele. Nii oli see siis, kui nad kohtusid pärast Jesuse kolmekuulist Buenos Aireses viibimist või kui nad juhtusid kokku köögis, kui Jane tuli telefoni juurest. Naeratused olid alati ühesugused, nii suured ja laiad, nagu oleksid mõlemad naerma purskamas.
Sophie astus kööki. Jane istus köögilaua ääres ja üritas lõikelaual juurvilju hakkida. Tal puudus söögitegemise oskus. Sophie pani kaasatoodud kartulivormi ahju, andis õe juustele musi ja istus ta kõrvale. Ta vaatas, kuidas Jane suure vaevaga kurki väikesteks tükkideks lõikus. Iga tükk oli eri kuju ja suurusega, Jane surus ärrituse maha ja lükkas lõikelaua vanema õe ette, kes hakkimise üle võttis.
„Kus te olnud olete?” küsis Sophie.
Pühapäevastel õhtusöökidel olid tavaliselt vaid Sophie koos Albertiga, ema Yvonne ja Tom. Jane ja Jesus tulid, kuidas juhtus, nende külaskäigud polnud kuigi regulaarsed, aga oldi rõõmsad, kui nad välja ilmusid.
„Ei kuskil, siin ja seal,” vastas Jane pead raputades. „Ma ei tea.”
Jane istus käsipõsakil, pooleldi laual lamades. Ta istus tihtipeale nii. Sel asendil paistis olevat tema jaoks rahustav mõju. Ta pilk puhkas Sophiel, kui see lõikelaual juurvilju hakkis.
„Vaata mulle otsa,” ütles ta.
Sophie keeras end Jane poole.
„Oled sa midagi teha lasknud?”
„Mis mõttes?”
„Oma välimusega.”
Sophie raputas pead.
„Ei, mida sa silmas pead?”
Jane vaatles teda hoolikalt.
„Sa paistad… kergem, rõõmsam.”
Sophie kehitas õlgu.
„Kas on midagi erilist juhtunud?” uuris Jane.
„Ma ei tea.”
„On sul keegi?”
Sophie raputas pead. Jane ei pööranud temalt pilku.
„Sophie?” sosistas ta.
„Vist on.”
„Vist?”
Õdede pilgud kohtusid.
„Kes see siis on?”
„Üks patsient… endine patsient,” ütles Sophie vaikselt. „Aga me pole mitte niimoodi koos.”
„Mismoodi siis?”
Sophie naeratas vaevumärgatavalt.
„Ma ei tea…”
Ta kummutas köögiviljad suurde kaussi. Tulemus tundus räpakavõitu, ta tahtis