Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
mikrofoni vahtplasti sisse tagasi.
„Mida sa varem tegid?”
„Olin Västerortis,” ütles Lars.
„Krimis?”
Lars vaatas Andersile otsa.
„Ei…”
Anders ootas rohkemat, muigas.
„Ei?”
Lars kohendas istumist, väike korts otsaees.
„Korrakaitses,” ütles ta vaikselt.
Anders puhkes naerma.
„Korrakaitsepolitseis. Vaata kuradit. Sõidan samas autos korrakaitsevõmmiga. Seda pole ammu ette tulnud. Kuidas sul õnnestus Gunilla juurde saada?”
„Ta helistas ja kutsus.”
„Ise mõtlesid välja või?” küsis Anders pilkavalt.
Lars raputas pead, häiritud Andersi suhtumisest, millega ta ei osanud midagi peale hakata. Anders pani mikrofonikarbi Larsi ette armatuurlauale. Lars tõstis selle ära, võttis oma sülle.
„Ja kes sa ise oled?” küsis ta omakorda.
„Lihtsalt Anders.”
„Kes see Anders siis on?”
Anders Ask vaatas aknast välja.
„Pole sinu, sita, asi.”
Kell oli natuke üks läbi, kui Lars Vinge Sophie maja taga terrassil seisis ja vaatas, kuidas Anders ukselukku lahti muukis, peenetundeline see tüüp just polnud.
„Terrassiuksed on nagu paksud tibid,” ütles Anders ja muigas oma võrdluse üle.
Uks avanes. Lars läks närvi. Anders oli liiga lärmakas, liiga hulljulge. Anders märkas ta närvilisust.
„Lassekene, Pisikene!”
Ta osutas käega, et Lars võib sisse astuda.
„Tere tulemast koju, kullake,” sosistas ta.
Nad kandsid jalatsikaitseid ja õhukesi kummikindaid. Lars seisis elutoas, seest tõmbus õõnsaks ja kõhus keeras. Ta tahtis siit ära. Anders oli samal ajal vana rahu ise. Tal oli kummaline komme töö ajal valjusti vilistada.
„Hoia akendest eemale,” ütles ta, avas oma koti ja hakkas selle põhjas sobrama. „Kas mikrid on sinu käes?”
Larsile see kõik ei meeldinud. Ta võttis kuuetaskust väikese puust karbi, andis selle Andersile, kes käigu pealt kuulari kõrva torkas, vastuvõtja sisse lülitas ja väikesi mikrofone testis.
Lars vaatas ringi. Elutuba oli suur ja õhuküllane, suurem, kui see eemalt oli paistnud. See oli avatud ruum, mis tagapool köögiks üle läks. Avar, toalaiune trepimade eraldas toaosi teineteisest.
Lars võttis välja digikaamera ja tegi toast portsu pilte. Tuba oli sisustatud eri stiilis mööbliesemetega. Midagi sellist polnud ta kunagi varem näinud. Aga kõik sobis omavahel kokku. Suure sohva kõrval oli madal vanemat sorti roosa tugitool. Sohvapadjad olid rõõmsavärvilised… siis oli veel üks antiikne puust tool helepruuni istmega. See poleks pidanud ju sobima, aga sobis. Sein sohva taga oli tihedalt pilte täis. Kõik olid erinevad, aga üldmulje oli… suurepärane. Siin-seal oli hästi hooldatud lilli ja taimi. Ruum oli maitsekas, kujundus taibukalt läbimõeldud… hoolimata ülekuhjatusest. Värvid ja vormid andsid majale sooja hinguse. Tekkis tunne, et tahad seal olla, sinna jäädagi… Ühel riiulil olid raamitud fotod. Seal oli poeg Albert, fotod alates rõõmsast poisikesest kuni ebaleva puberteediealise jõnglaseni. Seal oli ka must-valge portree ühest pealtnäha turskest mehest. Lars arvas nägevat sarnasust tema ja Sophie otsaesises ja silmades, tõenäoliselt oli see Sophie isa. Larsi pilk eksles üle teiste piltide, üks väiksem oli kolmekümnendates eluaastates mehest – see oli Sophie mees David, kes seisis väikese Alberti selja taga. Siis üks foto kogu perest: David, Sophie, väike Albert ja koer, kollane labrador. Nad seisid üksteise kõrval, naeratasid kaamerasse.
Anders rebis sohva taga rullist teipi lahti. Lars vaatas pilte edasi. Naerev Sophie valgel aiatoolil, pilt tundus olevat hiljuti tehtud, vahest aasta või paar tagasi. Sophiel oli pleed ümber ja lõug vastu põlvi. Tema naer tundus nakkav, nagu oleks see olnud suunatud Larsile. Too jäi pildi ette hetkeks pidama.
Lars suumis kaamera parajaks, asetas objektiivi Sophie foto ette, tegi paar klõpsu.
Anders tõmbas Larsi tähelepanu endale, osutas sohva juures olevale lambile ja siis enda kõrvale. Anders tõusis püsti ja suundus köögi poole, jorisedes omaette Lassekene, Pisikene.
Lars vaatles elutuba. Ta soovis, et Saral oleks ka samasugune maitse, sama kokkusobitamisoskus selle boheemlasliku asemel, kus kõik pidi alati millegipärast olema indiapärane, odav ja… lohakas.
Sohval oli kokkuvolditud pleed. Lars võttis selle kätte. See oli pehme. Midagi mõtlemata surus ta selle vastu nägu, nuusutas seda.
„Pervert oled ka veel?”
Lars pööras ümber. Anders seisis keset elutuba ja põrnitses teda. Lars pani pleedi sohvale tagasi.
„Mida sa tahad?” küsis Lars, katsudes vihast nägu teha.
Anders naeris. Naer läks üle inetuks, vastikust väljendavaks irveks.
„Sina, pisi-Lasse, oled ikka vist täitsa lollakas,” sosistas Anders.
Lars vaatas talle järele, kui teine nagisevat treppi mööda üles kõmpis. Ta ise astus elutoast alla trepimademele ja kööki. Seal oli samuti kord ja puhtus. Ta märkas aknal suurt vaasi lõikelilledega, kõrget rohmakat tööpinda keset kööki… ja väikesesse sahvrisse viivat tumerohelist ust. Seda sorti tumeroheline, mida ta kunagi varem polnud näinud. Talle tundus, et köögis ei võinudki midagi nii ilusat olla. See, kes oskas ja söandas teha niisuguse kujunduse, oskas ka midagi muud. Kõik Larsi meeled elavnesid, tuhat mõtet ja tunnet tormas temast läbi. Elus oli palju asju, mida Lars Vinge ei teadnud. See sai talle nüüd selgeks. Ta tahtis teada saada. Ta tahtis, et naine, kes siin elas, jutustaks sellest talle…
Ta läks trepist üles, püüdes vältida naginat. Anders kükitas naise magamistoas öökapi ees. Lars nõjatus vastu uksepiita.
„Hakkaks minema!” sosistas Lars.
„Oled sa alati nii tüütu?”
Anders kontrollis oma töö üle, tõusis püsti, müksas välja minnes Larsi õlaga, kadus liiga kärarikaste sammudega trepist alla.
Lars jäi ukseavasse seisma, vaatas magamistuppa. Suur päevatekiga kaetud kaheinimesevoodi. Öökapil, mille külge Anders mikrofoni oli kinnitanud, seisis ilus terasest lamp. Põrandal oli vaipkate, heledatel seintel mõned üksikud maalid, enamik tumedas raamis. Mitmesugused motiivid: üksik suur liblikas, üks helepruunil paberil söejoonistus naise näost, üks ilma raamita maal, ainult sügav tumepunane värv, mis lõi seoseid millegagi, mida olemaski polnud. Siis õlimaal suurest kasvavast puust. Kõik sobis omavahel kokku. Lars üritas mõista.
Magamistoa tagumises otsas oli ühes nurgas elevandiluuvalge madal kahe poolega uks. Lars astus sisse ja pani jala pehmele vaibale, astus edasi ja tajus selle pehmust. Toas oli suur garderoob, peaaegu nagu omaette tuba. Ta astus sisse, leidis lüliti. Soe valgus täitis ruumi.
Pluusid ja muud riided rippusid ridamisi puust riidepuudel. Riiete all olid laekad, uued, tammepuust. Ta avas ühe – ehted ja kellad. Avas laeka selle all – kokkupandud sallid ja veel ehteid. Ta kummardus, kolmandas oli aluspesu, püksid ja rinnahoidjad. Ta pani selle ruttu kinni, aga tegi kohe jälle lahti, vaatas sisse, tundis, et on juba pikemat aega käitunud kõigi oma eetiliste tõekspidamiste vastaselt, ja võis siis ka samamoodi jätkata.
Lars pistis käe laekasse ja katsus aluspesu. Esemed olid siidist… pehmed, ta ei suutnud nende puudutamist lõpetada, libistas neid sõrmede vahel, erutus ühtäkki, tal läks kõvaks. Ta tahtis üht püksipaari kaasa võtta, taskusse pista, et võiks seda puudutada, kui tahtmine tuleb. Hääl alumiselt korruselt äratas ta. Ta lükkas laeka kinni, lahkus garderoobist ja toast.
Väljas