Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
ühes Müncheni eeslinnas.
Tema parem käsi Roland Gentz astus ette, tänas ajakirjanikke huvitundmise eest ja viis Ralphi endaga kaasa lava taha.
Nad istusid autosse, mida juhtis Mihhail Sergejevitš Asmarov, suurt kasvu venelane, kelle kukal oli peaaegu sama lai nagu iste, millel ta istus.
„Ta ei saa aru, millal ta oma lõuad kinni peab hoidma. Selle väikese idioodi probleem on selles, et ta usubki, et töötab rahva heaks,” ütles Roland eesistmelt.
Ralph vaatas aknast välja. Hooned libisesid mööda, majad, poed, korterelamud ja inimesed – kõik olid talle võõrad, nii peaks see ka jääma. Viimasel ajal oli ta palju mängu pannud, see meeldis talle. Tema ehituskompanii sai endale kõik lepingud, mida ta soovis. Kaubanduskeskuste, laevatehaste, parkimismajade ja bürookomplekside ehitamine jättis hea mulje, see andis talle legitiimsuse. Ta lõi töökohti, teenis kõva raha, ausat raha.
Ralph Hanke elas sellist elu, mille ta ise endale loonud oli, keegi ei võinud väita midagi muud. Vaese pere ainsa lapsena oli ta üles kasvanud kunagises DDR-is. 1978. aastal sai ta poja, Christiani, ja lahutas kaks aastat hiljem oma tollasest naisest, kellele oli ebatervislik heroiin maitsema hakanud.
Aastatel enne müüri langemist oli Ralph töötanud postiteenistuses, kus ta
Stasile oma kolleege üles andis. Tema pealekaebamishuvi andis talle eeliseid, mida ta hiljem ära kasutada sai, ja ta tutvus mõnede julgeolekutegelastega, kes olid piisavalt arukad, et osata Ida-Saksa kollapsit ette näha. Ta lahkus postiteenistusest ja hakkas oma Stasi-sõpradega riigipöördeks ette valmistuma. Neil oli võimalus arhiivist pealekaebajate kohta käivaid materjale varastada, et neid siis pärast müüri langemist neile tagasi müüa.
Viimase aasta töötas ta tervenisti Stasi jaoks ja astus Kommerzielle Koordinierung’isse, Kokosse. Osakonna eesmärk oli luureteenistuse abil Lääne valuutat hankida, et pankrotistunud maad veel mõnda aega vee peal hoida.
Ralph Hanke ja tema semud müüsid Ida-Saksa armee käsitulirelvi kõigile, kellele said. Tema päris esimene välisreis oli kindral Noriega Panamasse. See ostis relvi sularaha, dollarite eest, ja Ralph tundis esimest korda, et oli leidnud oma elule eesmärgi. 9. novembril 1989 läks ta koos poeg Christianiga Lääne-Berliini, vaba kui lind. Päike paistis selja tagant ja pani tee nende ees särama, kui nad läbi avatud Brandenburgi värava sammusid.
Mõnda aega elas ta Lääne-Berliinis ühe vana sõbra juures. Ootas mõne kuu ja hakkas seejärel endistele koputajatele dokumente müüma. Mida rohkem aega möödus, seda rohkem ta nende eest sai. Oma uut väikest varandust kasutas ta kokkuvarisenud armee varade kokkuostmiseks: sõidukeid, relvi ja muud varustust sai võileivahinna eest, ta müüs need maha ja kümnekordistas oma kasumi. Koopiad Stasi ettekannetest, mis ta oli maha müünud koputajatele, kellest paljud said hiljem uuel Saksamaal kõrgeid ametikohti, hoidis Ralph alles.
1990-ndate lõpu poole, kui paljud neist meestest ja naistest end oma saladuste asjus kindlatena tundsid, külastas Ralph Hanke neid taas, nüüd juba koos noore Christianiga. Sel korral ei küsinud Ralph mitte raha, vaid muid teeneid, mille eesmärgiks oli tasapisi oma mõjuvõimu ja rikkuse suurendamine.
Ralph ja Christian reisisid mööda maailma ja sõlmisid sidemeid valitsuste ning suurfirmadega. Maksid variisikute ja fiktiivsete firmade kaudu pistiseid ja müüsid sõdivatele maadele lennukeid, sõidukeid ning radarivarustust. Mõne aasta jooksul olid nad üles ehitanud Hanke GmbH ja teenisid nüüd kõva raha.
Vaade autoaknast oli muutunud. Nad olid jõudnud Müncheni kesklinna. Ralphi arvates see linn säras. Säras edukusest ja mõistusest.
Nahkiste nagises, kui ta ennast paremini istuma kohendas.
„Oled sa Christiani kätte saanud?”
„Jah…” vastas Roland.
Ralph ootas.
„Ja siis?”
„Ta on kodus, uputab oma hingeahastust. See naine tähendas Christianile ilmselt palju.”
„Jah, tundub küll.”
Ralph vaatas aknast välja. Tema reaktsioon Christiani auto õhkulendamisele oli kergendustunne, kergendus, et Christiani autos polnud. Ta oli juurelnud selle üle, kas võis see tõesti Guzmani vastus olla. Kas sihtmärgiks oli olnud tüdruksõber või Christian? Või oli see tervitus kelleltki teiselt, aga kui nii, siis kellelt? Ei, see pidi olema Guzman, aga talitusviis hämmastas teda. Kas nad pidasid Hectori ülekäigurajal saadud vigastusi võrdseks tüdruksõbra tapmisega? Või oli see õnnetus? Kas võis nende tegelik sihtmärk olla Christian, näitamaks, et neil on tõsi taga?
Ralph vaatas Frauenkirchet. Ta kissitas silmi kuplite poole, vajus jälle mõttesse, juurdles selle üle, kuidas võiks Guzmani afäär edasi areneda, kuidas Adalberto Guzman reageerib, kui Hanke ta põlvili surub. Sest seda ta kavatses teha, eelkõige selleks, et teada saada, mis mees see Guzman tegelikult on. Sest ainult sellises olukorras, kui mees on maha surutud, on võimalik hinnata inimese tõelist väärtust, ainult siis saab selle üle otsustada. On neid, kes lamavad haledalt maas ja paluvad armu. Mõned tõusevad püsti, et lasta end uuesti ja uuesti maha virutada. On ka neid, kes tõusevad üles ja süüdistavad teisi ning müüvad end saatanale. Vahel kutsutakse seda enesealalhoiuinstinktiks, aga Ralph nimetas seda hirmuks elu ees. Aga leidub ka väike hulk inimesi, kes kartmatult vastu hakkavad. Neid tuleb austada, ehk kuulub ka Guzman nende hulka?
Roland katkestas vaikuse ja hakkas edasist päevakava ette lugema. Ta oli töötanud Ralphi juures kaheksa aastat. Roland Gentz hoolitses selle eest, et suurem jagu Ralphi probleemidest said pööratud tema eelisteks. Gentz oli ökonomist, jurist, politoloog ja palju muud. Ralph austas tema seda külge. Ta oli Ralphi parem käsi, ilma temata ta toime ei tulnud, ta tegi seda, mida Ralph ise teha poleks saanud. Ta kontakteerus inimestega, pidas läbirääkimisi ja hoolitses selle eest, et kõik sujuks, nagu vaja. Talle oli peaaegu minuti pealt teada kõik, mis kuskil toimus. Kui keegi hakkas tõrkuma, astus Roland sammu tagasi ja Mihhail võttis asja üle. See oli küll väike, aga suurepäraselt toimiv organisatsioon, millega Ralph oli end ümbritsenud.
„Mihhail, sa sõidad Rotterdami ja vaatad asjad üle, eks ole?” ütles Roland.
„Miks sa Rotterdami lähed?” segas Ralph vahele.
Roland pöördus pooleldi ümber.
„Olen otsustanud, et meil peab alati keegi kohal olema, kes kauba vastu võtab, vähemalt esimese poolaasta jooksul. See on ainult rutiin, kindluse mõttes. Guzman võib ju endale midagi pähe võtta.”
„Miks just Mihhail, kas meil kedagi teist pole?”
„Teised on seotud muude asjadega. Jäägu nii.”
Oma viletsas saksa keeles selgitas Mihhail, et tal on kõik ettevalmistused tehtud, et temale lisaks tuleb veel kaks meest ja et kõik läheb hästi.
„Kes need teised on?”
„Me teenisime koos Tšetšeenias.”
„On nad normaalsed?”
Mihhail muigas vaevumärgatavalt ja raputas pead.
„Ei, mitte selles mõttes.”
Ralphile meeldis Mihhaili suhtumine, talle oli see venelane alati meeldinud. Temas oli midagi iseenesestmõistetavat, ta kahtles harva, tegi, nagu kästi, ja kui midagi viltu läks, võttis ta ohjad enda kätte ja lahendas probleemi.
„Hea küll,” ütles Ralph ja lasi end lõdvaks. Ta pani silmad kinni, mõneminutiline tukastus teeb olemise klaarimaks.
Sophie proovis peegli ees riideid selga. Leidis siis, et on väheke üle pakkunud, ja parandas oma vea sellega, et tõmbas jalga teksapüksid.
„Kuhu sa minema hakkad?”
Albert istus elutoas diivanil. Sophie märkas teda, kui ta trepist alla tuli.
„Peole.”
„Mis peole?”
„Sünnipäevale.”
„Kelle sünnipäevale?”
Ema