Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
aru. Selle asemel läks ta kööginurka ja tegi endale kohvi, vajutas nuppudele, mis lisasid suhkrut ja piima. Sellest sai helepruun soga, mis tassi voolas. Kui ta teise tuppa tagasi tuli, pani Gunilla parajasti toru ära. Ta kõvendas häält.
„Täna kell 12.08 võttis Aron Geisler haiglaõe peale ja sõitis temaga Vasastani „Musträsta” restorani, kus nad koos Hector Guzmaniga tund ja kakskümmend minutit lõunatasid.”
Gunilla pani lugemisprillid ninale.
„Tema nimi on Sophie Brinkmann, ta on haiglaõde, lesk, tal on viieteistaastane poeg Albert. Ta käib tööl, töölt läheb koju… Teeb süüa. See on enam-vähem kõik, mida me praegu teame.”
Gunilla võttis prillid eest, vaatas üles.
„Eva, sina võtad enda peale tema eraelu, uurid sõpru, vaenlasi, armukesi… kõike.”
Seepeale pöördus ta Larsi poole.
„Jäta Hector sinnapaika. Keskendu haiglaõele.”
Lars noogutas, võttis lonksu tassist. Gunilla muigas, silmitses kokkukogunenuid.
„Mõnikord juhtub nii, et Jumal saadab inglikese maa peale.”
Nähtavasti oli kohtumine sellega lõppenud. Gunilla pani jälle prillid ette ja asus tööle, Eva hakkas klõbistama arvutiklahve ja Erik jätkas kausta lugemist, samaaegselt harjumuspäraselt rohupurgist oma vererõhutabletti välja raputades.
Lars ei saanud asjale pihta, tal oli tuhat küsimust. Kuidas pidi ta tegutsema? Kui palju informatsiooni oli Gunillal vaja? Kui kaua ta peab töötama, kas ka õhtud ja ööd? Mis saab ületundidest? Mida Gunilla temalt täpselt ootab? Talle ei meeldinud ise otsuseid langetada. Ta tahtis selgeid juhtnööre, mille järgi toimida. Aga Gunilla polnud seda sorti ülemus ja Lars ei tahtnud, et tema ebakindlus liigselt silma torkaks. Ta astus ukse poole.
„Lars. Siin on mõned asjad, ma tahan, et sa need kaasa võtaksid.”
Gunilla osutas seina ääres seisvale kolimiskastile. Lars läks kasti juurde ja tegi selle lahti. Selles oli vana kirjutusmasin „Facit”, moodne faksiaparaat, digitaalne süsteemkaamera „Nikon” koos juurdekuuluvate erinevas suuruses objektiividega ja üks väiksemat sorti puust karp. Lars avas karbi kaane, nägi selles korralikult vahtkummitükkidesse pakitud kaheksat nööpnõelmikrofoni.
„Me ei hakka ju neile lutikaid panema?” küsis ta ja kahetses kohe.
„Ei, aga need on sul olemas igaks juhuks, kaamerat saad kohe kasutama hakata, pildista ja hoia naisel silm peal. Me peame koguma kõike, mida saame, nii kiiresti kui võimalik. Aruanded kirjutad kirjutusmasinal ja faksid minule. Faks on krüpteeritud, sina lülitad selle kodus telefonipistikusse nagu tavaliselt.”
Lars silmitses varustust, Gunilla nägi tema küsivat näoilmet.
„Kõik aruanded ja analüüsid tehakse siin kirjutusmasinaga. Me ei jäta kuhugi digitaalseid jälgi, me ei võta mingeid riske, arvesta sellega.”
Lars vastas Gunilla pilgule, võttis kasti ja lahkus kontorist.
Leszek jalutas mööda randa Guzmanile vastu, tal oli raske Guzmanile otsa vaadata. Adalberto Guzman ehk Guzman el Bueno, nagu teda vahel kutsuti, oli just merest tulnud. Klaas värskelt pressitud mahla oli kaldal väikesel laual. Kokkumurtud käterätt lebas toolil ja supelmantel oli tooliseljal. Mees kuivatas ennast, pani mantli selga ja jõi merele vaadates mahla.
Lapsena oli ta ujunud ema kõrval, kui ema ujumas käis, just nagu temagi praegu teinud oli. Igal hommikul olid nad seal koos kõrvuti hõljunud. Ujumisretked olid samasugused nagu endistel aegadel, aga vaade tagasiteel randa oli aastatega muutunud. 1960-ndate alguses, kui ta oli kohanud oma suurt armastust, Rootsi reisijuhti Piat, oli ta ära ostnud kogu kättesaadava maa villa ümbert, lükanud kõik ümberolevad majad maatasa ning istutanud küpresse ja oliivisalusid sinna, kus varem oli olnud kohalik tee. Nüüd kuulusid talle nii see vesi, kus ta ujus, kui ka rannad, kus ta jalutas.
Guzman oli 73 aastat vana, lesk ning kahe poja ja ühe tütre isa. Kolmkümmend aastat oli ta annetanud tohutuid summasid heategevusele, ilma mingi kasumihuvita. Ta oli üles ehitanud äri, mis oli teinud temast varaka mehe. Ta oli tuntud oma heldekäelisuse poolest, oma pühendumusest kehvemal järjel olijate vastu, oli kiriku sõber ja alaline kuulsus kohaliku televisiooni kokandussaadetes. Ta oli Guzman el Bueno – Guzman Hea.
Kohtudes patsutas Guzman kergelt Leszeki käsivart. Leszek ootas sobilikus kauguses, enne kui talle üles villa juurde järgnes.
„Vahel lähebki viltu, Leszek-sõbrake.”
Leszek astus vaikides.
„Sõnum jõudis ju pärale, eks ole?” jätkas Guzman.
Guzman hakkas kivitreppi pidi üles maja poole astuma.
„Mitte nii, nagu me tahtsime,” pomises poolakas.
„Aga arvatavasti said nad vihjest aru ja sina oled tervelt tagasi, see on kõige tähtsam.”
Leszek ei vastanud.
Suur klaasist rõduuks oli lahti ja seespool olevad valged linased kardinad hõljusid kerges meretuules. Nad läksid sisse, Guzman võttis supelmantli seljast ning majateenija tõi talle selle päeva riided. Häbenemata pani vana mees end Leszeki ees riidesse.
„Mul on laste pärast mure,” ütles Guzman beeže pükse jalga tõmmates. „Hectoril on Aron, tema saab hakkama, aga sina hoolitse selle eest, et Eduardo ja Inezi järele valvataks. Ja kui nad vastu punnivad… Noh, nad lihtsalt ei tohi vastu punnida.”
Eduardo ja Inez elasid oma elu, Adalberto Guzmanist kaugel. Tema kontakt nendega oli peaaegu olematu, aga ta saatis alati lastelastele sünnipäevadeks liiga suuri ja liiga kalleid kingitusi. Inez oli palunud tal lõpetada. Guzman jäi selle koha pealt kurdiks.
Hector, tema esiklaps, oli aga alati tema kõrval olnud. 15-aastasena oli Hector hakanud end isa äridega kurssi viima. 18-aastaselt juhtis ta kõike koos Adalbertoga. Esimese asjana likvideeris Hector Põhja-Aafrika ja Hispaania vahelise heroiiniäri, sest politseinikud intensiivistasid võitlust narkokaubandusega. Selle asemel keskendus ta rahapesuorganisatsiooni rajamisele. Nad pesid narkoraha, relvaraha, röövidest saadud raha ja ükskõik-mis-raha, mis pesemist vajas. Selgus, et see oli peaaegu niisama tulus kui heroiinivedu Lõuna-Euroopasse. Guzmanid tegid end tuntuks sellega, et olid avatud enamiku asjade jaoks. Aga üheksakümnendatel, kui Ameerika alustas tõsist sõda narkootikumide vastu, mis kokaiinihinna kõigi aegade tippu viis, ei saanud nad lihtsalt kõrval seista ja pealt vaadata.
Nad külastasid Don Ignaciot Kolumbias Valle del Caucas, et uurida võimalusi oma kanalite avamiseks Euroopasse. Adalberto ja Hector leidsid mõned head salakaubateed, aga see oli raske, kallis ja riskantne töö. Nad vahetasid mõne korra marsruuti ja kaotasid saadetisi nii tollile kui ka kaaperdajatele. Lõpuks andsid nad alla ja külmutasid idee mõneks ajaks. Adalberto ja Hectori seaduslikel äridel hakkas 2000-ndate alguses kehvemini minema ja taastumine tuli aeglaselt. Nad polnud kunagi loobunud mõttest panna käima üks hästi toimiv kokaiinikanal. Nad katsetasid liini Paraguai ja Rotterdami vahel, mis tunduski suhteliselt kindel ja osutuski senini nende parimaks. Nüüd said nad end lõdvaks lasta, teenisid suurt raha, jälle oli lahe olla.
Aga ühtäkki astusid mängu sakslased ja kahmasid kõik otse nende nina alt endale. Adalberto oli pidanud vastumeelselt tunnistama, et see tabas teda nagu välk selgest taevast. See polnud siiski tema esimene kokkupõrge Ralph Hankega. Mõni aasta varem olid nad vähesel määral kokku puutunud seoses ühe viaduktiehituse hankega Brüsselis. Hanke üritas asjaosalisi ära osta, püüdis meeleheitlikult lepingut endale saada. Aga lõpusirgel Hanke põrus, lepingu sai Guzman. Iseenesest polnud lepingus midagi erilist, aga kui Hanke pani pihta nende kokaiini, teadis Adalberto, kellega tal tegemist oli, idiootliku võidumehega.
Et rajada ja käigus hoida Paraguai ja Rotterdami vahelist liini, tuli kõvasti pingutada. Pistised, pistised ja jälle pistised – nii ehitati ja hoiti kanalit käigus. Raha polnud probleem, aga raske oli leida õigeid inimesi, kes seda vastu võtaksid. Aja jooksul olid leitud tublid mehed, kes tegid seda, mille eest neile maksti. Tollimees, pakkija ja üks Vietnami kapten, kelle laevaks