Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
tõmbasid tema hotellitoas triipe, läksid pilve, veiderdasid mõnda aega ja kadusid sealt lärmates koos tulekustutiga, mille olid koridori seinalt maha rebinud.
Jens lendas varasema lennukiga Stockholmi.
Kui ta koju oma korterisse jõudis, sai ta teate Kahe päeva pärast Buenos Aireses. Ta pakkis koti, magas kehvasti, sõitis järgmisel hommikul tagasi Arlandasse ning lendas Pariisi kaudu Buenos Airesesse. Ta maandus Ezeizas, puhkas paar tundi hotellitoas ja sõi koos ennasttäis nõmeda kulleriga lõunat. Jens maksis kullerile, kes andis talle autovõtmed ja teatas, et kaubik seisab hotelli garaažis. Ta kontrollis kaubiku pakiruumis olevad kastid üle, relvad olid seal, kõik nii, nagu pidi.
Ta tundis väsimust ja otsustas jääda veel üheks päevaks, enne kui koorma Paraguaisse viib. Ta läks poksi vaatama, aga matš läks metsa ja meenutas rohkem toorest kaklust kui õiglast poksi, nii et Jens lahkus sealt enne kohtuniku lõpuvilet. Selle asemel veetis ta pärastlõuna turistlike meelelahutustega. Ta tahtis tunda end tavainimesena, märkas aga üsna varsti, kui igav see oli.
Ta leidis ühe restorani, sõi korralikult ja luges „USA Today’d”, mille ta hotellist kaasa oli võtnud.
Esialgu ta oma nimele ei reageerinud. Aga kui ta pilgu tõstis, tundis ta otsekohe ära Jane, Sophie Lantzi noorema õe, kes seisis tema laua kõrval. Jane nägi välja peaaegu samasugune kui viimati, kui ta teda nägi, ainult et siis oli ta olnud laps.
„Jens?.. Jens Vall! Mida sina siin teed?”
Jane naeratus läks üle naeruks. Jens tõusis püsti, nakatus naise rõõmust, kui nad teineteist kallistasid.
„Tere, Jane.”
Vaikiv mees, kes seisis naise selja taga, oli Jesus. Tema ise ennast ei tutvustanud, seda tegi Jane. Nad istusid Jensi lauda ja Jane hakkas rääkima enne, kui ta istmik tooli puudutas. Jens kuulas ja naeris vaheldumisi ning taipas peagi, miks naine oli leidnud sellise nohiku nagu Jesus. Naine jutustas, et nad tulid Buenos Airesesse Jesuse sugulastega kohtuma, et neil pole lapsi ja et nad elavad Stockholmi vanalinnas, Järntorgeti kõrval kolmetoalises korteris.
Jens esitas küsimusi Sophie kohta ja sai kuulda üht-teist tema elust: et tema nimi on nüüd Sophie Brinkmann, et ta on lesk, et tal on poeg, et ta töötab haiglaõena. Jane leidis, et oli kõik ära rääkinud, ja hakkas ise küsimusi esitama. Jens valetas usaldustäratavalt, ütles, et töötab väetiste müügi alal, reisib töö tõttu palju, tal pole peret ega lapsi, aga et tulevikus võib see ehk muutuda.
Nad sõid ja jõid kogu õhtu. Jesus ja Jane viisid ta linnas ühte kohta, mida ta ise iial leidnud poleks. Ta nägi linna tõelist nägu ja see meeldis talle veelgi rohkem.
Jesuse vaikimine jäi õhtu jooksul muutumatuks.
„Kas ta on tumm?” oli Jensi loomulik küsimus.
„Mõnikord ta ikka räägib ka,” vastas Jane.
Taksoga hotelli tagasi sõites tundis Jens äkki nukrust. Nukrust oma kadunud ajaga kohtumise pärast. Ta magas sellel ööl halvasti.
Auto rappus edasi Ciudad del Este poole. Jens nägi kauguses linna paistmas, oli õnnelik, et oli venelastest pääsenud. Ta teeb veel enne ärasõitu hädavajalikud ettevalmistused, siis saab relvad veoautole ümber laadida.
Sophiele oli kohvituppa teade jäetud. Väike valge kõva ümbrik, millele oli musta tindiga kirjutatud eesnimi. Ta avas selle kohvi valmimist oodates, luges ruttu läbi ja pistis taskusse.
Ta jätkas oma toimetusi kogu ennelõuna ning lootis, et unustab selle, mida ta lugenud oli. Aga nii see ei läinud. Kui kell sai kolmveerand kaksteist, läks ta garderoobi, võttis tööriided seljast, haaras koti, suvejaki ja läks alla fuajeesse.
Nõbu ootas teda seal, noogutas, andes märku, et Sophie temaga koos uksest välja läheks. Nii ta tegigi, aga tundis end millegipärast ebakindlalt, nagu oleks miski temas öelnud, et otsus oli vale. Aga ebakindluse taga oli ka mingi elevus, et ta teeb midagi spontaanset ja läbimõtlematut. Nagu kunagi ammu aega tagasi.
Auto oli uus – üks neist Jaapani keskkonnasõbralikest. Autos polnud midagi iseäralikku, ainult et see oli uus. See lõhnas nagu uus ja selles oli mugav istuda.
„Sõidame Vasastani,” ütles mees.
Sophie kohtas tahavaatepeeglis mehe pilku. Silmad olid sinised, selged ja läbitungivad.
„Kuidas te nõod olete? Kelle poolt?”
„Kõigilt mõeldavatelt pooltelt.”
Sophie hakkas naerma.
„Tõesti? Mismoodi?”
„Igal mõeldaval moel.”
Sellega tahtis mees nähtavasti teema lõpetada.
„Minu nimi on Aron…”
„Tere, Aron,” ütles naine.
Ülejäänud tee valitses autos vaikus.
Lauad, toolid ja kööki viiv pöörduks. Valgustus oli liiga ere, pildid seintel kujutasid maastikku ja papist lauakatted olid ruudulised. Tavaline lõunasöögikoht, ei midagi erilist.
Sophie naeratas, kui Hector talle eemalt lauast viipas, aga üritas oma naeratust mehe lauale lähenedes alla suruda.
Mees tõusis püsti, tõmbas naise jaoks laua alt tooli.
„Ma oleksin ise sulle järele tulnud, aga jala pärast ei saanud.”
Sophie istus.
„Pole midagi, Aron oli meeldiv kaaslane, kuigi kidakeelne…”
Hector muigas.
„Sa ikka tulid,” ütles ta.
Ta ulatas üle laua Sophiele kiletatud menüü.
„Meil polnud ju võimalust hüvasti jätta,” jätkas Hector.
„Seda küll.”
Mees muutis hääletooni.
„Ma käin siin koorikloomade pärast. Linna parimad, aga vähesed teavad seda.”
„Siis võtan ma neid.”
Sophie istus, käed süles, ega puudutanud menüüd. Hector noogutas vaevumärgatavalt kellelegi baarileti taha.
Kohtuda Hectoriga väljaspool haiglat oli teistmoodi. Sophie pea hakkas ringi käima arusaamisest, et ta lõunatab võhivõõra inimesega. Aga mees märkas tema ebakindlust ja hakkas rääkima, jutustas väikesi nalju, kuidas on olla Stockholmis kipsis jalaga, kuidas tal tuli puruks lõigata oma lemmikpüksid ja kuidas ta igatseb haiglatoidu ja pulbrist tehtud kartulipudru järele. Ta oli hea naljamees ja muutis pingelise olukorra kuidagi kergeks ja vabaks.
Sophie kuulas Hectori lobisemist poole kõrvaga. Talle meeldis mehe välimus, teda olid alati köitnud mehe ärksad eri värvi silmad: parem silm oli tumesinine ja vasak tumepruun. Teatud valguses muutsid silmad värvi, nii et ta hetkiti muutus justkui teiseks inimeseks.
„Kas ilma minuta jäi haigla tühjaks?”
Sophie naeratas, raputas pead.
„Ei, kõik on nagu ikka.”
Ettekandja tuli kahe klaasi veiniga.
„Hispaania valge. Mitte just meie parim… aga juua kõlbab.”
Hector tõstis tervituseks klaasi. Sophie veini ei puudutanud, võttis lonksu veeklaasist, seejärel kergitas seda, püüdes mehele silma vaadata, nagu Rootsis kombeks. Mees seda ei märganud, oli juba pilgu ära pööranud. Sophie tundis end rumalalt.
Hector naaldus tahapoole, heitis naisele kiiresti uuriva, enesekindla pilgu ja avas suu, et midagi öelda. Mingi põgus mõte sundis teda sellest loobuma. Hector ei suutnud äkki õiget sõna leida.
„Mis on?” küsis Sophie kergelt naeratades.
Mees nihutas end toolil.
„Ma ei tea… Ma ei tunne sind enam ära… Oled teistsugune.”
„Milline siis?”
Mees