.
Читать онлайн книгу.
ka napalmipaak, mille Leszek salongi oli kinnitanud, ja muutis moondunud plekkvraki põlevaks põrguks.
Leszek nägi binoklist, kuidas naine tuld võttis. Kuidas ta seal sees täiesti liikumatult ära põles. Kuidas tema kaunid heledad juuksed kadusid, kuidas tema ilus hele nahk hävis… Kuidas ta tervenisti aegamisi haihtus.
Leszek sõitis Grünwaldist välja, leidis metsas kõrvalise koha, kus ta varastatud auto põlema süütas. Siis suundus ta Münchenisse, helistas Guzmanile, jättis lühikese teate, et asi ei läinud nii, nagu plaanitud, olgu Guzman valvel ja hoidugu sõprade lähedusse. Ta kukutas telefoni ühte tänavakaevu ja kõndis siis sihitult linnas ringi, et kindel olla, et teda ei jälitata.
Kui ta end ohutult tundis, viipas ta takso, mis ta lennujaama viis. Mõni tund hiljem oli ta jälle teel koju oma peremehe juurde.
Esimesest päevast peale, kui Hector haiglasse tuli, oli ta hakanud esitama Sophiele küsimusi tema elu, lapsepõlve, noorusaja kohta. Tema pere kohta, selle kohta, mis talle meeldis, mis ei meeldinud. Sophie avastas, et ta vastas kõigile mehe küsimustele ausalt. Ta märkas isegi, et talle meeldis olla mehe tähelepanu keskpunktis, ja hoolimata küsimuste hulgast polnud ta kordagi tundnud, et mees oleks olnud pealetükkiv. Kui mees jõudis liiga lähedale millelegi, millest ta rääkida ei tahtnud, lõpetas mees, nagu oleks ta ise naise piire tunnetanud. Aga mida rohkem nad teineteist tundma õppisid, seda häbelikumaks muutus mees naise ees. Kõiges selles, mis puudutas mehe haiglas viibimise intiimsemat poolt, aitasid teda Sophie kolleegid. Seega olnud Sophiel mehe palatisse eriti palju asja. Tal tuli minna mehe palatisse vargsi, teeseldes töötegemist.
Mees küsis, kas ta on väsinud.
„Kuidas nii?”
„Sa näed väsinud välja.”
Sophie voltis käteräti kokku.
„Sina juba oskad naist meelitada.”
Mees muigas.
„Ma ei usu, et sa siia enam kauaks jääd,” jätkas naine.
Mehe kulm kerkis.
„Aga mina ei tohi seda öelda, seda võib öelda ainult arst… Aga nüüd ma juba ütlesin.”
Sophie avas akna, et õhku sisse lasta, läks mehe voodi poole, näitas käega, et mees võiks end ülespoole nihutada, võttis padja ta kukla tagant ja torkas uue asemele. Ta täitis oma harjumuspäraseid tööülesandeid. Aga kuidagi tundis ta, et mees teda jälgis. Ta astus mehe öökapi juurde, oli just tühja veekarahvini võtmas, kui mees ta käest kinni haaras. Naise reaktsiooniks oleks pidanud olema käsi ära tõmmata ja lahkuda. Aga selle asemel laskis ta käel olla. Süda tagus rinnus. Nad olid nagu kaks häbelikku noort, kes teineteist esmakordselt puudutavad, pilgud ära pööratud. Seejärel vabastas Sophie oma käe ja läks ukse juurde.
„Kas sa soovid midagi?” küsis ta. Hääl oli kare, nagu oleks ta just äsja ärganud. Hector heitis talle uuriva pilgu, raputas pead. Sophie läks palatist välja koridori.
Hector pole tema tüüp, püüdis ta endale sisendada. Aga kes siis oli? Talle olid aastate jooksul meeldinud paljud erinevad tüübid ja ükski polnud teisega sarnane. Ta püüdis end veenda, et tõmme polnud füüsiline, et mees oli lihtsalt keegi, kelle lähedal ta tahtis olla. Ta ei näinud mehes ei armukest ega abielumeest, mitte ka sõpra ega isakuju, ent samal ajal ometi kõike seda õndsalt üheskoos.
Kogu ülejäänud päeva töötas ta all kiirabis. Pärastlõunal, kui ta osakonda tagasi tuli, olid nii Hector kui ka tema asjad üheteistkümnendast palatist kadunud.
Ja kõik oligi põrgusse lennanud. Õhtu oli kontrolli alt välja läinud, nagu Jens oli kartnud. Venelased olid hakanud tulistama kohe pärast seda, kui olid oma minutid vaeste litside peale ära kulutanud. Nad olid laksu all, tulistasid sihitult automaatrelvadest, pritsisid kuule igasse suunda. Jens oli olnud sunnitud Vitalile litaka vastu vahtimist andma. Vitali oli oma verise ninaga vabandust palunud. Dmitri ja too teine väänlesid naerukrampides.
Järgmisel hommikul kohtusid nad jälle samas saras, töötasid veel kord ettevalmistused läbi. Kättetoimetamise aeg, logistika ja maksmine. Venelastel paistis olema ükspuha. Dmitri pakkus Jensile kokaiini ja küsis, kas ta ei tahaks tulla kaasa kukevõitlust vaatama. Jens keeldus viisakalt ja ütles venelastele head aega.
Ühelt paraguailaselt sai ta küüdi tagasi Ciudad del Estesse. Reis kestis kaks tundi. Nad loksusid kehvadel teedel, istmel polnud mingit polstrit. Autojuht oli sõnaaher ja nagu ikka sellel maal: alaliselt sisselülitatud raadio. Vilets levi, liiga vali hääl ja närvidele käiv kime tiiskant, mis lõugas läbi auto õhukestes ustes oleva kahe valjuhääldi. See oli okei, sellega oli Jens harjunud. Tal oli aega, et plaanid läbi mõelda. Tundus, et kõik on hästi, mitte just perfektne, aga hästi, nii oli see tihtipeale. Ta ei suutnud meenutada ühtegi korda, kus kõik oleks täiesti perfektne olnud.
Jens lähenes neljakümnele, ligi 1.90 pikk, heledapäine. Tal oli jõuline, parkunud välimus, liiga varasest puberteedist ja massilisest sigarettide suitsetamisest madal ja kare hääl. Liikus ta pigem lontsides kui strammilt ja harva ütles ta millestki ära, seda oli ka tema pilgust näha – liginevate vanaduskortsude taga helkis uudishimu.
Automaatkarabiinid, mis venelased temalt ostnud olid, tuli veoautoga transportida Ciudad del Estest ida poole, Brasiilia sadamalinna Paranaguasse, seejärel laevaga üle Atlandi ja Rotterdamis maha laadida. Sealt pidid relvad liikuma autoga edasi Varssavisse ja sellega oleks Jensi ülesanne olnud täidetud.
Relvaäri oli hoo sisse saanud paar kuud varem. Risto oli Moskvast helistanud ja öelnud, et temalt oli küsitud MP7-id ja ka natuke võimsamaid.
„Kui palju?”
„Kümme igast sordist.”
„Pole just palju.”
„Ei, aga see on auahne punt. Tulevikus tahavad nad sinult rohkem abi saada. Vaata seda tellimust sellise pilguga.”
See tööots polnud suur, olnuks lihtne ära teha.
„Okei, uurin asja, annan teada.”
Ta võttis ühendust Maakleriga. Maakler oli läbinisti anonüümne kuju, tal oli vaid mudellennukeid esitlev kodulehekülg, millelt sai päises oleva parooli abil temaga ühendust võtta. See tegelane oli kalliks minev, aga kindel allikas, ta polnud siiani kordagi ära öelnud ja Jensi soovide täitmine ei olnud tal kunagi ebaõnnestunud. Maakler korraldas ostu Jensile tundmatu müüjaga. Sel viisil oli tagala kindlustatud, keegi ei saanud kellegi peale koputada. Jens oli tellinud MP7-d ja ühe mitte just kõige vanema Austria karabiini Steyr AUG-i mudeli. Maakler oli temaga kontakti võtnud, nõustunud Steyr AUG-idega, aga mitte MP7-tega, öelnud, et müüja oli pakkunud nende asemele MP5-t. Risto kliendid jäid endale kindlaks, nemad tahtsid MP7-id. Ja nagu tavaliselt, oli asi lahenenud, peaaegu. Täisports austerlasi pluss kaheksa MP7-t ja kaks MP5-t. Käib küll, arvas Jens.
Risto oli käskinud tal Prahasse sõita ja klientidega kokku saada. Jens oli üllatunud.
„Milleks?”
„Pole aimugi. Lihtsalt nende tahtmine,” vastas Risto.
Kohtumine Prahas tundus mõttetu. Ainult selleks, et nad temaga tutvuda saaksid. Dmitri, Goša ja Vitali pidasid end ülal, nagu oleksid nad ikka veel mingid vastikud puberteedieas jõmpsikad.
Nad jõid Malá Stranal Jensi hotellitoas viina. Vitali kiskus maha vannitoa peegli ja pani selle diivanilauale. Selle peal tegi ta kulunud plastikust Dinerscardi abil palju laiu triipe. Seejärel tulid litsid, paar noort pilves tüdrukut, pärit kusagilt endisest sovjetiriigist. Dmitri tahtis kõigile õhtusöögi välja teha. Nad läksid ühte moodsasse ja ilmetusse kohta Václavi platsi lähedal, mille sisustust valitsesid kroom, nahk ja jäik plastmass. Linnud olid heroiinisõltlased. Üks neist urgitses tagumist purihammast, teine pressis nimetissõrmega oma põske, kolmas kratsis end lakkamatult kaenla alt. Dmitri valas šampanjat, pidas Gošaga homaarisõda. Jens sai aru, et tal polnud Dmitriga midagi ühist. Ta laskis sealt jalga, läks Roxysse, Dlouhál asuvasse ööklubisse. Ta jäi sinna istuma ja jooma ning vahtis kuni päikesetõusuni tantsivaid inimesi.
Järgmisel