Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
peeglile lähemale.
„Hector? Kelle kuradi nimi on Hector?”
Sophie pressis huuled kokku.
„Ära vannu.”
„Kes see on siis?”
Sophie parandas huulepulgaga suujoont.
„Üks patsient.”
„Ema, oled sa täiesti meeleheitel?”
Sophie tajus poja küsimuses naljatooni, võitles sooviga naerma hakata. Albert tõusis diivanilt ja astus emast mööda köögi poole.
„Ema, sa oled väga ilus,” pomises ta.
Sophie oli märganud, et need harvad korrad, kui ta väljas käis, toetas poeg teda.
„Aitäh, kullake,” ütles ta.
Takso pani ta „Musträsta” juures maha. Kui Sophie sisenemiseks ukse avas, kohtas ta valge särgi ja mustade pükstega noormeest, kes talle ust lahti hoidis. Noormees võttis tema õhukese mantli ja tervitas teda kehvas inglise keeles. Sophie tundis äkitselt, et ta on närvis, hakkas kahtlema oma siiatuleku arukuses. Restoranist kostis hääli ja naeru. Lampide asemel valgustasid saali küünlad. Inimesed istusid eraldi asetsevate laudade ümber, naersid, ajasid juttu ja jõid. Sophie selja taga tulvas rahvast juurde. Ta piilus silmanurgast külaliste riietust ega jõudnudki selgusele, oli ta ise liiga hästi või liiga tagasihoidlikult riides. Arvatavasti midagi vahepealset, täpselt nii, nagu ta oli tahtnud. Möödus üks naine kandikuga, millel olid ääreni täis šampanjaklaasid. Sophie võttis klaasi ja otsis rahva hulgast Hectorit, nägi teda saali kaugemas otsas, väike poiss süles. Väikemees lagistas naerda, kui Hector oma terve jalaga poisikest üles-alla hüpitas. Sophie hakkas nende poole minema, samal ajal kilistas keegi klaasi. Sophie peatus ja jäi seina äärde seisma. Ta nägi, et üks umbes viiekümnene, suuremat kasvu, palja pealaega ning pooleldi lahtinööbitud valge särgiga mees seisis ja ootas jutusumina lõppemist. Ta lõi uuesti vastu klaasi, keegi laua tagant ütles midagi kõva häälega hispaania keeles ja paljud puhkesid naerma. Mees, kes oli vaikust palunud, laskis naerul vaibuda ja hakkas hispaania keeles rääkima. Ta pöördus aeg-ajalt Hectori poole ja mõne aja pärast muutus ta hääl vaikseks ja sentimentaalseks. Vahel ta hääl katkes. Hector kuulas rahulikult, poiss tema süles tajus seda alateadlikult, istus täiesti liikumatult, nõjatudes tema vastu. Mees lõpetas kõne, tõstis oma šampanjaklaasi Hectori terviseks. Teised külalised ühinesid temaga. Kui Hector oli klaasi tühjaks joonud, märkas ta Sophiet ja viipas ta enda juurde. Poiss kadus ta sülest. Peokära algas taas ja Sophie hakkas minema Hectori poole, samal ajal sosistas Hector midagi oma kõrval istuvale tüdrukule. Tüdruk tõusis ja loovutas koha Sophiele, kes teda naeratades tänas. Ka Hector oli püsti tõusnud, pilk naelutatud Sophiele. Sophie hakkas naerma. Hector kogus ennast ja suudles teda mõlemale põsele.
„Tere tulemast, Sophie.”
„Palju õnne sünnipäevaks, Hector.”
Sophie ulatas talle pakikese, mees võttis selle vastu, kuid ei avanud seda. Ta silmitses viivu Sophiet.
„Mul on hea meel, et sa siin oled.”
Sophie naeratas vastuseks.
„Tule, ma teen su tuttavaks oma õega.”
Nad suundusid ühe laua poole, Sophie nägi restorani tagaosas baaris Aronit istumas, mees noogutas sõbralikult.
Üks naine, kellel olid lühikesed tumedad juuksed ja tumedad tedretähnid oliivikarva nahal, tõusis laua tagant püsti. Tal olid erksad silmad, ühtaegu nii uudishimulikud kui ka rõõmsad – kogu tema välimus mõjus värskelt.
„Sophie, see on minu õde Inez.”
Sophie sirutas tervituseks käe. Inez ei hoolinud käest, vaid kallistas Sophiet ja matkis kerget suudlust, kui nende põsed kokku puutusid. Hector ütles Inezile kähku midagi hispaania keeles ja Inez vastas, ise samal ajal Sophiet silmitsedes.
„Ta ütleb, et tahab sind tänada, et sa hoolitsesid ta käpardist venna eest.”
Sophie sai teada, et Inezel on kaks last, kes on abikaasaga kodus Madridis. Inez ütles, et tal oli hea meel Sophiega kohtuda, patsutas teda käsivarrele ja läks edasi.
„Mu vend ei saanud tulla, ta elab Prantsusmaal. Ta on merebioloog ja talle meeldib rohkem vee all viibida. Ma ei heida seda talle ette,” ütles Hector.
Mees, kes oli kõnet pidanud, astus lähemale ja embas Hectorit, pöördus seejärel Sophie poole. Tema kogukas kere ja suur nina tundusid veel suurematena, kui ta lähedal oli. Ta oli kulda täis riputatud – jämedad ketid nii käe kui ka kaela ümber ning kaks suurt klotsersõrmust kummagi käe sõrmusesõrmes.
„Sophie, see on Carlos Fuentes, see on tema restoran.”
„Rõõm tutvuda, Sophie. Olen sind varem korra näinud, kui te Hectoriga siin lõunat sõite.”
Carlos rääkis aktsendiga.
„Olen kuulnud, et sa oled haiglaõde? Võid ehk ükskord ka minu purustatud südant ravida?”
Carlos asetas käe oma rinnale, naeratas naisele ja lahkus nende juurest.
„Miks tal süda purustatud on?”
Hector kehitas õlgu.
„Ta tahab naistele lootusetu romantiku muljet jätta. Pole tal mingit purustatud südant, ainult kaks purustatud abielu, mis ta ise purustas.”
Hector vaatas Carlosele järele. Sophiele tundus, et mehe pilgus läigatas midagi tumedat.
Üks paarike, võib-olla Lääne-Indiast. Mees oli pikka kasvu, kõhn, aga musklis. Naine kenake, juuksed pealaele krunni keeratud, ta uhke kõnnak oli kergelt õõtsuv. Nad hoidsid teineteisel käe alt kinni, kui nad Hectori poole tulid. Tundus, nagu kuuluks neile terve maailm ja nad tahaksid seda kõigiga jagada. Pikakasvuline mees patsutas Hectorit sõbralikult õlale ja andis talle pakitud kingituse. Hector muutus kohe soojaks ja rõõmsaks, mees haaras Sophie käe:
„Mina olen Thierry ja see on mu abikaasa Daphne.”
Sophie tervitas ja Daphne naeratas Sophiele. Nad vestlesid Hectoriga ja läksid siis tihedalt teineteise ümbert kinni hoides eemale, teretasid neid, keda tundsid.
Keegi plaksutas käsi ja palus kõigil kohaletulnuil lauda istuda.
Hector kutsus Sophie oma lauda. Laudadel nimekaarte polnud, aga tundus, et külalised teadsid, kuhu nad istuma peavad. Sophie leidis vaba tooli ja istus.
Sophie kõrval istus üks iseäranis ilmetu välimusega mees, üks vähestest, kes ülikonda ja lipsu kandis. Ta oli lühikeste juustega, üsna kõhetu, ees kitsaste raamidega prillid. Ta tundus olevat vaevatud, justkui ei tahaks ta seal olla. Ta oli tutvustanud end Ernst Lundwallina ja vaikis seejärel nii kaua, kuni see väljakannatamatuks muutus, võib-olla märkas ta seda ka ise.
„Kust sina Hectorit tunned?” küsis ta.
Sophie jutustas õnnetusest, mida Ernst juba teadis, ja sellest, kuidas nad haiglas tutvusid, ja et nüüd on ta siin. Ta esitas sama küsimuse Ernstile.
„Mina abistan Hectori kirjastust juriidilise poole pealt. Olen hariduselt jurist, töötan peamiselt advokaadi ja nõustajana, eelkõige autoriõiguste küsimustes.”
Mehe hääl oli ühetooniliselt nasaalne. Õhtusöök muutus Sophie jaoks piinavaks. Ernst Lundwall vastas kõigile tema küsimustele ühesilbiliselt, ilma et ise midagi küsinud oleks, ilma et oleks juttu edasi arendanud või käitunud üldse nii, nagu normaalselt käitutakse. Mehest tema teisel käel polnud ka abi – too ei osanud ei inglise ega rootsi keelt. Lõpuks loobus Sophie üritamisest, eelistas istuda sõnatult.
Sophie sõi, vaatas aeg-ajalt Hectorit, kes oli haaratud vestlusest õega, kes oli tema lauanaabriks. Hectori teisel käel istus umbes kolmekümnene kaunis naine, Sophie ei teadnud, kes see oli. Naine vaatas üles, kohtas Sophie pilku ja keeras pea ära. Sophie mõistis, et oli naist üksisilmi piielnud.
Inimesed tõusid aeg-ajalt lauast, et väljas suitsetamas käia. Sophie kasutas juhust, vabandas Ernsti ees, tõusis