Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
paistis see ka välja, sest kapten pöördus tüürimehe poole, ütles lühidalt midagi vietnami keeles ja mõlemad puhkesid naerma.
Tekkis elav liikumine, kui mootorpaat laeva kõrval peatus. Nöörredel lasti alla ja kaks meest ronisid üles, üks lühikeste juustega ja musklis, teine tumedate juuste ja musta vööni ulatuva tagiga. Lühijuukselisel oli riidest spordikott. Kui mootorpaat end lahti lükkas ja tagasi maa poole kihutas, läks üks meestest kaptenisilla poole. Teine, lühikeste juustega, jäi alla ootama.
Jens jälgis neid tekilt, ta nägi, kuidas üks rääkis kapteniga, kes alandlikult žestikuleeris, nagu kahetseks midagi, mida ta teinud oli, nagu tahtnuks ta end õigustada. Jutuajamine oli lühike, mees läks ära, raudtrepist üles.
„Leszek!” hüüdis ta lühijuukselisele, viipas, et too ettepoole tuleks. Leszek tegigi nii ja kadus vaateväljast.
Diiselmootorid hakkasid jälle tümisema ja laev näris end endisel kursil aeglaselt läbi lainete Rotterdami poole. Jens tõmbus teki alla.
Kapten oli keelanud tal reisi ajal trümmi minna, aga Jensil polnud mõttessegi tulnud temalt selleks luba küsida.
Ta kangutas kaks kasti lahti, pani relvad kokku ja pakkis need kahte väiksemasse kasti, et oleks lihtsam viia neid kaubikusse, mille ta kaile ette tellinud oli. Hinna sisse, mis Jens üle Atlandi viiva transpordi eest maksis, käis ka lubadus, et toll sadamas esimese tunni jooksul pistelist kontrolli ei tee. Jens tahtis, et kõik läheks ladusalt, et ta saaks kiiresti laevalt maha ja siit minema.
Mõne tunni pärast lootsiti laev sadamasse. Jens istus kaptenisilla lael, jõi viletsat kohvi ja suitsetas sigaretti. Meri oli rahulik, päike paistis läbi udu. Ta kuulis kuskilt udusireene. Seejärel tuli nähtavale Rotterdami sadam. See oli tohutu suur, kõik siin oli tohutu suur: kraanad, konteinerid, hiiglaslikud laevad tohutu suurtel kaikohtadel. Jens tundis end tibatillukesena, kui nad kõige selle suure vahelt sisse manööverdasid..
Tund aega hiljem kinnitas laev sadama kaugemas otsas kivist kai ääres otsad. Kapten avas ülevalt sillalt trümmi, kraanad kummardusid laeva kohale ja meeskond hakkas kinnitama rihmu ja vaiereid ümber konteinerite, mis aeglaselt kaldale tõsteti.
Just siis, kui Jens muretsema hakkas, kuhu ta rendiauto jääb, lähenes üks auto kihutades kaid mööda ja pidas laeva juures kinni. See ei saanud olla see auto, mille tema tellinud oli, see oli liiga väike. Kolm meest astusid välja. Üks oli pikka kasvu ja turske, teised kaks veidi väiksemad. Nad astusid kiire sammuga laeva juurde ja ronisid nöörredelit pidi üles tekile. Jens saatis neid sillalaelt pilguga. Suurem mees suundus edasi kaptenisilla poole, teised jäid alla.
Jens pani kohviklaasi käest, ronis alla tekile ja läks kahest mehest mööda. Ta tervitas neid, nagu olnuks ta golfiklubis, mitte Vietnami salakaubalaeval. Kumbki ei vastanud tervitusele. Möödudes heitis ta neile kiire pilgu. Lähedalt paistsid nad vaevatud, kõhnad, aukus silmade, armilise nahaga… Nägid välja kui narkomaanid.
Samal hetkel, kui Jens pani jala raudtrepile, mis viis alla trümmi, kuulis ta selja taga ühe mehe häält.
„Mihhail!”
Seejärel kostsid eemalt kolm kiiret lasku. Kuskilt oli kuulda karjatust ja samal mikrosekundil järgnes sellele vihin ja siis kume heli, nagu tungiks miski suurel kiirusel lihasse. Puhtast refleksist viskus ta treppi mööda alla trümmi poole. Paar sekundit valitses täielik vaikus. Nagu oleksid lasud universumist kõik muud helid ära pühkinud. Ta ronis paar astet ülespoole, piilus üle serva. Mees, keda ta äsja tervitanud oli, lamas pealtnäha surnuna külili ta ees, ebaloomulikus asendis. Jens märkas mehe tagi all poolautomaati. Vastu päikest jõudis ta silmata vaateplatvormil üht inimkogu, keda oli Leszekiks kutsutud. Too põlvitas ja sihtis läbi optilise sihiku teist meest, kes üle teki jooksis. Vaateplatvormil olev laskur tulistas kiiresti üksteise järel neli lasku. Tekil olnud mees jõudis hädavaevu kaptenisilla alla seina äärde varjuda, kuulid põrkasid vastu metalli.
Jensi pulss lõi kiiresti. Ta nägi, kuidas Leszek kähku relva selga viskas ja nõtke sammuga silmist kadus. Äkki kostsid veel kaks pauku. Need tulid kaptenisillalt, tundusid püstolilaskudena. Ta nägi, kuidas uks lahti lükati ja mees, keda Mihhailiks kutsutud oli, välja tuli, suitsev automaatrelv käes. Ta hüüdis midagi allpool olevale mehele. Nad vahetasid paar lauset vene keeles. Mihhail läks trepist alla, paistis, et kiiret tal ei olnud. Seejärel kadusid mehed laeva pikemat külge pidi ahtrisse. Jens roomas kiiresti surnu juurde, kergitas tema tagi, võttis tema püstolkuulipilduja ja libistas end kiiresti tagurpidi trepist alla trümmi, pimeduse varju.
Lastiruum oli suur, külm ja niiske, täis pakk-kaste ja külmkappe tihedalt üksteise kõrval. Eemal olid seitse suuremat konteinerit üksteise otsa riita laotud, üks nendest rippus tema kohal õhus. Kraanad ja töö kail olid seisma jäänud, kui laskmiseks läks. Jens leidis endale turvalise koha, hingas sügavalt ja katsus mõelda, end koguda. Aga kuidas ta ka aru ei pidanud, jõudis ta ikka sama järelduseni, et kumbki neist kahest jõugust, ei Mihhaili ega Leszeki omast, kes vastastikku teineteist olid tulistanud, ei tundnud teda, mistõttu peavad nad suure tõenäosusega teda vaenlaseks. Ta vaatas oma käes olevat relva, see oli Bizon. Vene päritolu püstolkuulipilduja.
Ta tundis end äkki kohutavalt üksi, näppis ebateadlikult parema käe pöidlaga kaitseriivi. See plõksus pidevalt, ta mõistis, et see kostis kindlasti kaugele, ja jättis järele. Ülevalt tekilt polnud enam kuulivalanguid kuulda. Ta tõusis vaikselt püsti, hakkas kastide vahelt välja minema.
Äkitselt kostis ei-tea-kust raginat. Kuulirahe tabas tema lähedal olevaid kaste. Ta viskus maha ja nihutas end midagi mõtlemata ettepoole, haaras relva ning vajutas päästikule. Relv kõlksus, midagi ei juhtunud. Ta kükitas jälle, vandus endamisi ja lükkas kaitseriivi, millega ta enne oli mänginud, teise asendisse. Ta tõmbas hinge, nägi, et oli oma võimaluse käest lasknud ja et tulistajal oli nüüd tema asukoht teada. Ta tõusis püsti, hüppas üle lageda põranda mõne meetri kaugusele ja jõudis laeva tagumisse ossa, sealt veel veidi edasi ja viskus ühe sügavkülmiku taha peitu. Ta hingas kiiresti ja katkendlikult, kuulatas nii pingsalt, et hetke pärast uskus kuulvat asju, mida olemas polnud. Ta piilus välja, ei näinud midagi, tahtis just tõusta ja kaduda, kui üks hääl sosistas tema selja taga inglise keeles:
„Pane relv käest.”
Jens kõhkles, aga mees kordas käsku veel kord ning Jens pani oma Bizoni põrandale.
„Kui palju teid on?” Hääletoon oli nõudlik.
„Ainult mina.”
„Kes sa oled?”
„Laevareisija…”
„Miks sul relv on?”
„Ma võtsin selle surnult seal üleval.”
„Kas sa nägid neid, kes laevale tulid?” küsis mees.
„Jah.”
„Kui palju neid oli?”
„Kolm. Üks lasti maha, teine läks üles kaptenisillale, kolmas läks järele. Ma arvan, et nad läksid taha ahtri poole.”
Jens vandus pikalt rootsi keeles, pöördus siis mehe poole inglise keeles:
„Kas sina olid see, kes mind tulistas?”
Mees vastas nüüd rootsi keeles:
„Mina seda ei teinud, need olid need teised, kes sind tulistasid, mitte meie.”
Jens arvas algul, et oli kuulnud valesti.
Avatud trümmiosast kostis mingit liikumist. Jens otsis pilguga, pöördus siis mehe poole. Mees oli kadunud. Jens korjas relva jälle maast üles.
5
Anders Ask oli see mees, kellele Gunilla oli Larsil helistada palunud. Ta tundus olevat lõbus tüüp, lõbusam, kui Larsile meeldinud oleks. Ta oli mehe linnast peale võtnud ja nüüd olid nad teel Danderydi poole.
Anders istus mugavalt Volvo eesistmel, uuris süles olevaid mikrofone.
„Mis mees see Lars siis on ka?”
Lars heitis Andersile kiire pilgu.
„Mis